Elust ja oludest Abrukal ning külaskäigust Vilsandile

Suured ja vapustavad sündmused on sedakorda teisi teid pidi käinud. Abrukas pole nendest kippu ega kõppu, ju läksid siis meist mööda. Eks ongi vahel vaja aega enda jaoks. Jõuad sa pidevalt tähelepanu keskpunktis olla. Kuigi eks kõik siin ilmas ole suhteline ja vaikuski võib olla näiline. Varahommikuste kopakolinatega, mis hilistesse õhtutundidesse kanduvad, oleme juba harjunud.

Ehitustegevus Abrukal on kontrolli all

Abruka sadamas käivad jätkuvalt ehitustööd. Pargas pargase järel saabub uus last täitematerjaliga kaitsemuuli ehituse tarbeks. Ehitustöödele vaatamata laevad reisijatega liiguvad ja elu saarel käib.

Tõsi küll, jahtidel, kaatritel ja niisama lustisõitjatel palume Abruka sadamas toimuvat kaugemalt ehk reidilt uudistada, sadam ju pidevalt töötavaid masinaid täis. Lisaks veel pukserid ja pargased, mis siia-sinna kurseerivad ja ringi manööverdavad. Abruka liinilaeva Heili kaptengi kortsutab vahel sildumisel ruumipuuduse peale kulmu. Aga see on sellise suure tulevikku vaatava ettevõtmise juures loomulik.

Ega kuivamaa mehed sadama ehitajatele osavuselt alla jää. Ehitustegevus saarel käib täiel rindel. Lühikese ajaga on sarikad saanud kaks uut hoonet ja kuuldavasti pole see veel kõik. Kui nii edasi läheb, on saar varsti sarikaid täis, oh õudust! See siin oli väike nali või õigemini naljakatsetus.

Ehitustegevus on Abruka saarel mõistagi seaduspärane ja kontrolli all. Kuidas siis teisiti, meil ju nüüd oma saarevaht ametis.

Saarevahtide tegusast tööst ja Jaan Tättel külaskäimisest

Läinud pühapäeval sai värsketel saarevahtidel täpselt kuu aega ametis oldud. Et nende näol on tegemist oma ala pioneeridega ning kellegi eelnevate kogemuste ülevõtmine pole võimalik, tuleb erinevatel ametkondadel kokku saada ning saarevahtidele vajalikku teavet ja koolitust jagada. On ju saarevaht saarel riigivõimu esindaja igal tasandil, nii merel kui maal, ja ametkonnad, mille tegemistega ta peab kursis olema, ulatuvad päästeteenistusest politseini välja, keskkonnakaitsest ja jäätmekäitlusest rääkimata.

Üks selline õppepäev toimus 3. juunil väljasõiduga Vilsandile. Et siinkirjutajal on au täita saarevahi ametikohustusi Abrukal, siis oman otse loomulikult Vilsandil toimunust põhjalikku ülevaadet.

Vaatamata sellele, et kunagi on ookeanivees varbaid leotatud ja kõrbes liivaluidetel liugu lastud, pole minu teed ja rajad mind Vilsandile enne viinud. Nii leidiski teisipäeva hommik ühe Abruka mehe asjalike ametimeeste seltsis Papisaare sadamast, kust paadiga Vilsandi poole teele asuti.

Kuna madal veetase ei lubanud Käkisilmast läbiminekuks otsemat teed valida, sai suund võetud Vilsandi põhja- ehk pahupoolsele – nagu ütles Saaremaa päästeteenistuse juhataja Lindmäe – küljele. Mõõdukas põhjatuul lasi reisijatel laevasõidust mõnu tunda “täie raha eest”.

Ametikohustused on üks asi, aga ilmas ringi liikuda tuleb kas või selleks, et aru saada, kui tore ja hea sul kodus on. Kui meie siin Abrukal nina krimpsutame, et vahel ühe hooga kailt laeva või laevast kaile ei saa, siis Vilsandil tuli maale pääsemiseks madala vee tõttu aluseid vahetada ja liinilaevast aerupaati ümber istuda.

Täpselt ei tea, kas Vilsandi saarevahi ametijuhendisse on sisse kirjutatud ka lootsiks olemise kohustus või on ta lihtsalt abivalmis inimene. Igatahes oli Vilsandi saarevaht Jaan Tätte tulijatel paadiga vastas ning toimetas nad kõik kuivalt ja ohutult saarele.

Kui saabujad kindlal pinnal, oli tulijatel valida, kas kasutada edasiliikumiseks saarevahi sõidukit või omaenese kondimootorit. Sihtpunkt oli saarevahi residents. Kuna kõik tundus Vilsandi poolt põhjalikult ettevalmistatud olevat, istumisest ilmani välja, siis hakati päeva põhitegevusega toimekalt pihta.

Järjepanu said sõna kõik kohale tulnud ametkondade ja teenistuste esindajad. Küsimused, mis vastust ootasid, selle ka said, ning tarkust ja teabematerjali anti veel kotiga koju kaasagi. Nojah, tore oleks ju arvata, et nüüd ongi kogu vajaminev tarkus ja teave käes ning edasine elu õppimise poole pealt mureta.

Paraku aga ütlevad juba laulusõnad, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka.., teate isegi, kellena. Kokkuvõtteks võib öelda, et päev läks igati asja ette. Kõik toimis nii, nagu ette olin kujutanud, peale ühe.

Jaan Tätte valmistatud kiiduväärt lõuna

Selleks oli Vilsandi saarevahi Jaani pakutud lõuna. Kui pajaroa juures, mis muide naturaalsel lõkkel valmistatud, suutis mõni külaline veel lapsepõlvest kaasasaadud õpetussõnu meenutada ning potti jäi ühteteist järele, siis sibulasalati juures unustati igasugu viisakusreeglid ja salati kunagist olemasolu suutnuksid ainult kriminalistid tuvastada.

Lisades eelkirjeldatule veel Vilsandi kordumatu looduse oma eripäraga, siis võin julgelt väita, et kasulik ning vajalik oli üllatavalt hästi ühendatud meeldivaga. Samas nägin tänu sisutihedale päevale Vilsandit just nii vähe/palju, et tekkis huvi saarele naasta.

Uskuge mind, ettevõtmine on seda väärt. Nüüd on aga ilmselt tark lõpetada ning õige maamehe kombel heinale minna, ja tundke teiegi jätkuvast päevasoojast rõõmu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)