Keeruta kuda keerutad, pepu jääb ikka tahapoole… (4)

Keeruta kuda keerutad, pepu jääb ikka tahapoole...

 

Olen viimasel ajal palju mõelnud kriitikast. Eks ta nii on, et inimesed on ju asjades eri meelt ja kogemusigi on igasuguseid nii elust endast kui teiste käest kuulduna. Ja asjad ei ole alati nii must-valged kui need paberile kirjapandud tekstina paistavad.

Samuti paistavad asjad kohalolijatele ja asjaosalistele teistmoodi kui kaugemalt vaatajatele. Kui asi puudutab inimest ennast isiklikult, siis enamasti me ju iseennast üldsegi ei näe – me arvame asjadest hoopiski oma tunde ja mõtte järgi.

Näiteks oma tagapoolt näeme vaid siis, kui peegliga vigurtükke teeme – ja ega see pilt seal peeglis ikka päris selline pole kui tegelikult –, või siis, kui keegi ütleb meile, et milline see meie pepukene välja näeb.

Ehk siis mulle isiklikult on hakanud tunduma, et me elame oma soovide ja mõtete maailmas. Me tahame, et asjad oleksid mingit moodi, mis meile sobib ja millega me oma mõtetes harjunud oleme. Ja siis me hakkamegi asju endale niimoodi ka ette kujutama… Mõtte jõud on suur.

Oleme üllatunud, kui keegi tuleb meile ütlema, et äkki on asjadel ka teine külg, mida nii lihtsalt ei näe, ja ise asjaosalisena ammugi mitte. Üllatunud inimesed on tegelikult veel väga hea variant, sest üllatumine äratab letargiast ja inimene hakkab analüüsima ja mõtlema, et äkki tõesti, kuidas saaks nii, et oleks paremini jne.

Enamasti aga ollakse kurjad, kui tuled rääkima asjadest, mis inimestele meele järele ei ole, mis ei vasta nende ettekujutusele asjadest. Selle asemel et natuke seda teist poolt analüüsida ja asju ka ise kriitiliselt vaagida, hakatakse hoopiski kritiseerijat kritiseerima. Alates sellest, et kritiseerija on loll, lõpetades sellega, et tal pole nagu üldse õigustki kritiseerida.

Teisest küljest olen just viimastel aastatel tajunud ka seda, et eestlane talub üldse väga halvasti kriitikat, ja seda ka laiemas plaanis – ei osata või ei taheta eristada kriitikat isikust. Kui kritiseerimiseks läheb, siis tavaliselt ei kritiseerita mitte tegevust või käitumist, vaid minnakse kohe isiklikuks ja hakatakse inimestele hinnanguid andma.

Ometigi on inimese isiku kallale oma kriitikaga minna põhjust tegelikult ikkagi harva. Enamasti põhjustab probleeme ju inimese mingi tegu või ütlemine või käitumine. Seega siis ei suuda me loobuda isiklikuks minemast. Miks? Samas kui on näiteks tegu kiitmisega, siis kiidetakse tavaliselt just tegusid ja saavutusi ning inimest ennast patsutatakse palju harvemini ja tagasihoidlikumalt.

Ma arvan, et tegelikult oleks hea, kui need asjad just risti vastupidi oleksid: et kui kritiseeritakse, siis ikka tegusid ja käitumist, ja kui kiidetakse, siis ikka rohkem inimest, sest iga inimene on oma loomult kuidagi ikka hea, aga pahasti välja kukkunud teod saab ju juba järgmine kord paremini teha ja käitumist parandada.

Tegelikult on ju ikkagi nii, et paljusid asju me ise ei näe ja ei saagi näha, mistõttu kellegi kriitilistest sõnadest võiks pigem heameelt tunda kui poriseda, sest kes see meile siis ikka seda ütleb, milline meie tagumine pool välja näeb. Hea, kui leidub keegi, kes seda meie tagumiku-asja tõsiselt võtab ja seda tagumist poolt ka vaadata viitsib.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)