Lugeja, tunned sa kaasa?

Ajalehtedest käis läbi, et küüditatutele kaastundeks tuleks nende nimedega kivi linna püsti panna. Meil on kahesuguseid arvamusi: ühed küüditatud on poolt, teised vastu. Kui me vanad ja sandid oleme, siis oleme seda ka kivi püstipanekul.

Et jälle tuleb 14. juuni, siis meenutan ise ja vahest loeb ka lehelugeja, kuidas kujunes lastena Siberisse läinute elu. Minu haridustee jäi tükatiseks. 1961. aastal olin saanud mandrile ühte sovhoosi põllubrigadiriks.

Majand linna ligidal, kartulinoppimiseks toodi üliõpilasi tööle. Seekord toodi poisse paar bussitäit. Ma olin nende vanune ja alles tööle tulnud poolelijäänud Olustvere tehnikumist. Kuigi neljandat aastat Eestis, aga vene maneerid küljes. Ei osanud mõelda, mida mõeldakse siis, kui brigadirineiu kartulikuhja juures laulu laseb. Olin harjunud laulma ja laulsin. Paistis, et mõnele meeldis.

Üliõpilased korraldasid puhkeõhtu. Neil olid mõned neiud kaasas, kutsuti ka külatüdrukuid ja läksin minagi meelt lahutama. Korraldaja oli keskmist kasvu noormees. Nüüd vanaduses käib mul alati piste hingest läbi, kui tema poja nime raadiost kuulen. Tuttav nimi ja tähtis poeg sel mehel.

Noorhärrad mõtlesid välja seltskondliku mängu: poistele-tüdrukutele anti raamatutegelaste nimed. Olid seal Tatjana ja Onegin, Kalev ja Linda, Toots ja Teele. Organiseerija teatas, et mina pidavat sel õhtul olema Huntaugu Miina ega seletanudki, kes peab sel õhtul olema ta kirjanduslik partner.

Ilmselt pidas ta mind targaks tüdrukuks. Lugenud olin küll, aga “Mahtra sõjast” polnud aimugi. Ma ei teadnud midagi Võllamäe Päärnast, kelle nime oli tema võtnud. Noormees seletas siis, et saal väike ja kõik korraga valsile ei mahu. Ta hõikab jaokaupa tüdrukute nimed ja need võtku oma kirjanduslik peig tantsima.

Praegu mõtlen, et ega need sovhoosi lüpsineiud ikka kirjandust tundnud. Ka mina palusin kõige lähema noormehe tantsima, see kutsus üliõpilaste seas millegipärast elevuse esile. Pärast oli nii, et see hakkaja Päärn tuli minu juurde ja küsis, kas ma talle üldse ei meeldi, et teise tantsima võtsin. Tunnistasin, et ma ei teadnud neist tegelastest midagi. Imestas veel, et tüdruk nii “tume” on.

Lugeja, kas sa tunned mu noorusäpardusele kaasa? Sellised “tumedad” me olime ja sedaviisi me ka oma elu ära elasime.
14. juunil tuleb see taas meelde.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)