Milline on Serbia seestpoolt

Milline on Serbia seestpoolt

Vabaõhuetenduse pealtvaatajate seas oli üks Milosevici-nimeline meesterahvas. Mõned serblased austavad Slobodani siiamaani hoolimata, sellest, et tema ajal toimus Jugoslaavias koledaid asju.

Selleks, et Kosovo ja Serbia vahelistest suhetest paremini aru saada ja mõlemad pooled ära kuulata ning kohalike inimeste elu-olu võrrelda, otsustasime sõita ka Serbiasse. Serbia külastuse aeg langes kokku Eurovisiooni toimumisega Serbia pealinnas Belgradis. See sündmus tõi linna rohkelt turiste ja mittekohalikke.

Kosovo ja Serbia vahelist piiri serblased ei tunnista. Sel ajal kui Kosovo oma iseseisvuse välja kuulutas – see oli alles veebruaris –, põletasid serblased maha piiripunkti, mis oleks pidanud tähistama kahe riigi vahelist piiri.

Nüüd olime meie jõudnud piiripunkti, kus serblased meie passi uurisid. Kuigi olime kuulnud, et Kosovost otse Serbiasse ei saa, tahtsime siiski proovida. Me ei viitsinud Serbiasse minna ringiga läbi Bosnia ja Hertsogoviina.

Seisime üsna vaguralt, samal ajal kui Serbia piirivalvur meie näruks reisitud, veepritsmete jälgi kandvaid sinist värvi Estonia passe uuris. Lehitses passe, vaatas meid, lehitses ja uuris, vaatas veel kord meid. Pärast tükk aega kestnud uurimist ja puurimist lasi meid lõpuks üle piiri.

Serbia on ajalooliselt silma paistnud agressiivsusega

Olimegi Serbias. See oli hoopis teistsuguse väljanägemisega riik. Teed olid korras, põllud haritud, infrastruktuur välja arendatud, inimesed hoopis elurõõmsamad ja vabamad kui Kosovos. Esimene serblane, kellega meil suhelda õnnestus, oli moslem. Serbias islamiusk levinud ei ole, enamjaolt on serblased õigeusklikud ja seda üsna veendunult.

Teisi uske õigeusu kõrval nad eriti ei salli. See ligi 35-aastane meesterahvas märkis naljatades, et serblased on ajaloos silma paistnud oma sõjakuse ja agressiivsusega. Ta selgitas, et kui serblastele ikka midagi ei meeldi, siis rahumeelselt nad neid küsimusi ei lahenda. “Lähme ikka kallale ja lööme hulga rahvast maha,” arvas mees. Tema meelest ei sallita Serbias ühtegi vähemust. Ei seksuaalset ega rahvuslikku.

Belgrad linnana jättis väga kõheda mulje. Tundus kuidagi liiga massiivne ja arhitektuur ei olnud ka kõige muljetavaldavam. Mulle tundus pidevalt, et kogu see linn on 50-ndatel ehitatud, sotsialismi õitsengu ajal. Enne Euroopa suurüritust Eurovisiooni püüti Belgradi tänavaid korda teha. Ürituse eel oli väljas hulgaliselt tänavapühkijaid ja prahi kokkukorjajaid. Peab ju ikkagi maailmale endast viisaka mulje jätma.

Eesti eurolugu hollandlaste pilgu läbi: kolm paksu vanameest

Eurovisiooni esimese poolfinaali eel saime Belgradi suurima vaatamisväärsuse Kalemegdani juures tuttavaks hollandlastega, kes olid tulnud oma riigi lauljatele pöialt hoidma ja kaasa elama. Meie võtsime linna peale kaasa Eesti lipud. Need, kes sinimustvalge lipu ära tundsid, oskasid ka öelda, mis riigist me oleme.

Hollandlased aga arvasid näiteks, et see on Poola lipp. Selgitasime, et oleme Eestist. Selle peale teatasid hollandlased, et teavad, milline on Eesti eurolugu. “Need on need kolm paksu vanameest, eks?” pärisid nad. Ja lisasid, et võib-olla meile, eestlastele, tundub see lugu lõbusa, koomilise ja humoorikana, aga teistele, kes nende lauljate tausta ei tea, tundub esitlus ja lugu üldse väga maitsetuna. Hiljem selgus, et edasi ei pääsenud ei Holland ega Eesti. Sedaviisi siis.

Venelastele Eesti eurolugu meeldis

Lisaks kohtasime selles samas pargis ka venelasi, kes erinevalt hollandlastest meie lipu ära tundsid ja hõikasid eesti keeles “Tere, tüdrukud!” Kui olime vastu teretanud, läks eesti keeles rääkinud venelane vene keelele üle ja ütles kaaslastele: “Näete, kaugelt sain aru, et eesti tüdrukud kõnnivad.” Kõik kolm olid Venemaalt ja kõik kolm olid ajakirjanikud, kes Dima Bilani sel tähtsal teekonnal toetama tulnud.

Meid hõiganud mees rääkis, et Venemaa saadab Bilani Eurovisioonile nii kaua, kuni ta lõpuks võidab. Õnneks nad siis nüüd rohkem teda ei saada – võitis ju.

Venelased teadsid veel mõningaid eestikeelseid väljendeid. Jutukam noormeestest ütles, et nad käivad päris tihti Tallinnas lugusid tegemas ja sellepärast on mõned asjad juba pähe kulunud.

Huvitav, mis lugusid nad Tallinnas teevad, mõtlesin ma endamisi, kui teavad väljendeid “tere, tüdrukud”, “ilusad tüdrukud” jne. Üllatus-üllatus, kuid venelastest ajakirjanikud teadsid väga hästi Eesti eurolugu. Jutukamale neist meie eurolugu meeldis. Ta väitis koguni, et Kreisiraadio lugu on ebaeestlaslikult lõbus. “Me paneme teile 12 punkti,” lubas vene ajakirjanik. Nagu hiljem selgus, ei pannud nad midagi…

Kosovo serblastele ei meeldi

Lisaks Eurovisiooni melule, mida linnas küllaga näha ja kogeda sai, tutvusime kohalike noortega. Kaks noort serblast tahtsid linnas eksinud eestlasi aidata. Sellest sai alguse meie tutvus. Üks nendest, kellega tutvusime, elab Belgradis. Muud keelt peale serbia keele ta rääkida ei osanud, muudest keeltest aru ka ei saanud.

Teine serblane elab tegelikult põhiliselt Chicagos. Ta on üks nendest, kes Jugoslaavia sõdade ajal kodumaalt põgenes. Nüüd külastab ta Serbiat aastas kord-kaks. Temaga rääkisime ka Serbia poliitilisest olukorrast.

Rääkisime Kosovost ja sõdadest, mis Balkanil nüüdseks maha peetud. Kosovo iseseisvumise peale ta tuliselt ei reageerinud, küsis vaid, et mida arvaksime meie, kui üks osa meie riigist lihtsalt käest ära võetakse ja sellel alal iseseisvus välja kuulutatakse. Igal juhul ei kohanud ma ühtegi serblast, kes oleks Kosovo iseseisvumist toetanud. Ja seda jällegi mõistetaval põhjusel.

Serblastele meeldib hoopis Venemaa

Kui rääkisime serblastega riikidevahelistest suhetest ja rahvastevahelisest sõprusest, siis nimetasid nad oma suurimaks toetajaks ja liitlaseks suurt Venemaad.

Mis neid kahte suurt riiki ühendab? Serbia on ajalooliselt alati olnud Jugoslaavia suurriigi juhtiv keskus. Venemaa on olnud Nõukogude Liidu eesotsas. Serbia riigi lipp on samades värvides, mis praeguse Venemaa lippki. Kahel riigil on sama konfessioon. Selleks on õigeusk. Serbia ja vene keel on mõlemad slaavi keeled ja suhteliselt sarnased. Ka mentaliteedilt ja olemuselt on inimesed mõlemal maal üsna sarnased.

Paljude serblaste meelest on Venemaa aus ja konkreetne, ennast kehtestav riik ja kui mõni teine riik vajab toetust, siis Venemaa seda ka jagab. Nii on ilmselt lood Serbiaga. Ilmselt hoidmaks häid suhteid serblastega, ei tunnustanud Venemaa ka Kosovot. Serblastele Venemaa meeldib.

Minu jaoks jääb Balkan omamoodi fenomeniks. Kõik need sõjad, mis on riikide vahel maha peetud. Genotsiidid ja tapmised, ühe rahvuse vägivald teise kallal, miljonid sõjapõgenikud ja kodutud inimesed. Kõik see on toimunud ju alles nüüd, mitte kunagi minevikus, Teise maailmasõja päevil.

Balkanit peetakse ikka veel Euroopa valupunktiks ja kardetakse, et sealt võib alguse saada nii mõnigi uus konflikt. Aga ma soovitan siiski seal ringi reisida ja kõik oma silmaga üle vaadata, kõigest sellest konfliktsusest hoolimata. Inimesed on seal lahked ja abivalmid. Ja ehtsad. Seda kõike vaatamata piirkonna keerulisele ajaloole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)