Pärastlõuna Sulev Raudsepaga unise linna väikeses kohvikus (1)

Pärastlõuna Sulev Raudsepaga unise linna väikeses kohvikus

 

Mis võib olla kultuurielamus, õigemini, kes võib olla kultuurielamus väikeses unises Kuressaare linnas? Minu jaoks oli seda üks põgus kohtumine advokaadi, kirjastaja ning kirjamehe Sulev Raudsepaga. Härraga, kes on omal ajal studeerinud Moskvas stsenaristide ja režissööride kõrgematel kursusel ning kelle suhtlusringkond on ulatunud Paul-Eerik Rummost Grigori Kromanovini.

Napp ekskurss, mis hõlmas nõukogude intelligentsi ning filmikunsti, väliseesti kirjamehi ning eesti 60-ndate põlvkonnast sirgunud tegijaid, rääkimata kirjastusest Faatum, sobis hiliskevadise pärastlõunaga nagu konjak kohviga.

Hobi üheskoos saatusega

“Faatum on kõige vanem seni eksisteeriv erakirjastus praeguses Eesti vabariigis. Enne oli kõige vanem Kupar, aga seda pole enam. Meie kirjastus on aastast 1990,” alustas vanahärra juttu oma hobist ehk kirjastusest, mis loodi omal ajal sõpruskonna poolt, kuhu on kuulunud Juhan Saar, Henno Käo, Henn-Kaarel Hellat, Andres Ehin, Endel Mallene.

Vaatamata sellele, et suur osa kunagistest mõttekaaslastest on nüüdseks lahkunud manalateele, toimib Faatum endisel moel. “Algul pidi kirjastuse nimeks saama Fööniks, aga see nimi oli ettevõtlike majalammutajate poolt juba ära võetud. Kuna kirjastuse logo oli “F” tähe peale tehtud, siis mõtlesime kaua, mis tema nimeks peaks saama.” Juhan Saar oli öö läbi lapanud sõnastikke, otsides ilusat f-tähega algavat sõna, ning leidis. Saatuse. Faatumi.

Kõige värskem kirjastuse Faatum üllitis on Juhan Saare “Valge tee kutse ja teisi lavatekste 1980–2005”, mis sisaldab viit dokumentaalnäidendit ja instseneeringut, koostaja Ülev Aaloe valikul on lisatud koostöös Kaarel Kilvetiga Juhan Jaigi ainetel kirjutatud lavatekst “Kuldne elu” ja Heino Väli ainetel kirja pandud “Silver Ükssilm”. Esmakordselt näevad ses kogumikus trükivalgust Juhan Saare laulutekstid.

Tuulesuiseid memuaare

“Ligi 20-aastase tegevusaja jooksul oleme välja andnud umbes 100 raamatut,” konstateeris Raudsepp. “Suhteliselt palju memuaare on ilmunud, näiteks Elo Tuglase päevik, näitlejate Endel Pärna ja Paul Pinna mälestused, samuti oleme üllitanud mõningaid välisautoreid, näiteks Ibsenit. Arvo Alas oli meie kirjastuse alaline sõber, tema tõlgitud on taanikeelne kirjandus,” tegi Raudsepp põgusa ülevaate kirjastustegevusest ja sõnas, heatahtlik muie suul: “Helju Mänd on meie püsiautor ja ilmselt tuleb temalt veel raamatuid, sest Mänd jõuab vist iga kuu uue romaani valmis kirjutada.”

“Väliseestlastega hakkasime suhtlema kohe. Raimond Kolk oli selline tore Võrumaa mees, kellest võib lausa legende rääkida. Andsime välja tema “Tuulisui ja teised”, mis räägib eesti kirjanduse sünnist eksiilis. See raamat on väga mõnusalt kirjutatud,” ütles Raudsepp ning mainis, et Kolk oli sage külaline ka Raudseppade juures Saaremaal. Teine autor, kellega kirjastusel tekkisid tihedad sidemed, oli Kalju Lepik. Faatum andis hiljem välja tema monograafia, mille oli kirjutanud Arvo Mägi.

Linnapea lend ja käkisilm ehk Kuidas Kalju Lepik Saaremaal käis

“Kalju Lepik tahtis Vilsandit külastada. Mina olin talle sohvriks ja giidiks. Kirjanik ei olnud elus Saaremaal käind, aga niipea kui sisenesime kuursaali, kõlas kohe: “Sulev, näita seda akent, kust Visnapuu Kuressaare linnapea välja viskas!”,” meenutas Raudsepp. Muuseas, Henrik Visnapuu on Raudsepa üks lemmikpoeete.

“Tal on üks luuletus Kuressaarest, kaunis kole teine,” teatas Raudsepp mulle vandeseltslaslikult ja jätkas Lepiku seiklustega. Tollane Vilsandi paadimees olnud nii kõva viinanina, et talle ei tohtinud enne Käkisilma alkoholi anda. Kirjameestega sõitis aga koos üks noorsand, kes ettevaatamatult just seda tegi. Paat jooksis muidugi karile ning nii pididki Raudsepp ja Lepik vette hüppama, et päästa, mis päästa annab.

Ühest vanast advokaadist saab ainult üks vana advokaat

“Tartu on minu jaoks linn number üks kohe kindlalt,” ütles Raudsepp ja lisas, et parema meelega käikski ta sagedamini Tartus kui Tallinnas. Miks läks literaarsete huvidega mees aga juurat õppima? Puhtalt sellepärast, et analüüsis olukorda. “Oleksin võinud ju eesti keelt õppima minna, aga ma ei sallinud grammatikat, ning perspektiiv, et mind õpetajaks pandaks, ei olnud ülearu ahvatlev.”

“Juura ongi rohkem leivateenimiseks,” märkis Raudsepp. Tammsaaregi on kunagi öelnud, et ühest vanast advokaadist saab ainult üks vana advokaat.

Kõrgemad stsenaristide kursused

Õpinguaegadest peab Raudsepp aga kõige huvitavamaks hoopis Moskva perioodi. Nimelt studeeris ta aastail 1974 ja 1975 Moskvas kaheaastasel kõrgematel stsenaristide ja režissööride kursustel. Lõunasöök maksis 1 rubla ning stippi sai 100 rubla kuus. “Kursused olid väikesed, koosnesid 25 inimesest. Tol korral õpetati välja dokumentaalfilmirežissööre,” meenutas Raudsepp. “Oma õppejõude meil polnud, lugemas käisid lektorid Moskva ülikoolist või GITIS-est.”

“Nägime kogu Euroopa, sisuliselt kogu tolleaegse maailma kino ära, mida siinsele rahvale ju üldse ei näidatud. Näiteks olen ära vaadanud kogu Ingmar Bergmani, Federico Fellini, Francis Ford Coppola loomingu. Kõiki filme ei jõudnud ära vaadata, aga kolm filmi päevas oli täiesti normaalne meie jaoks. Nägime ära Alain Resnais’ filmi “Möödunud aastal Marienbadis” ning Luchino Visconti “Jumalate huku”. See viimane oli nii salajane, et soldatid seisid ukse peal, niikaua kui meile filmi näidati,” jutustas Raudsepp.

“Kursuste omapära oli selles, et nad olid väga vabad, ei olnud kompartei kontrolli all. Kui üldse õpetati selliseid vastikuid õppeaineid nagu NLKP ajalugu, siis vanad õppejõud ütlesid, et pange uks kinni ja räägime asjadest nii, nagu nad tegelikult on. Ja see kõik oli 1975. aastal, raskel stagnaajal,” rääkis Raudsepp ja meenutas hea sõnaga nii kultuuriloo õppejõudu kui ka spetsiaalsete kursuste lektoreid, ent märkis samas, et kirjutama need kursused küll ei õpetanud, sest seda ei saagi õpetada. Sellele vaatamata andsid Moskva aastad ütlemata palju.

13 kriminaalset seika

“Olen pärit 60-ndate aastate seltskonnast,” vastas Raudsepp muheledes küsimusele, kuidas tema ise ilukirjutama hakkas. “Kõige vanemad lood siin raamatus (“13 kriminaallugu”) on umbes 30 aastat tagasi kirjutatud. Meie töö pakub igasuguseid asju. Nendel lugudel on kõigil oma pisike elus juhtunud seik sees,” kinnitas ta.

Kummatigi on kõige vähem nn “elu” sees vahest kõige tuntumal Raudsepa jutul “Süütaja”, mida Grigori Kromanov omal ajal tahtis kinolinale seada. Läks aga nii, et lugu pügati ja nuditi võimude ässitusel nii ära, et loo autoril ei jäänud muud üle kui käsi laiutada. Filmilindile ta lõpuks “Tavatu loo” nime all jõudis, kuid algvariandist polnud suurt midagi järele jäänud.

CV
Sündinud 6. märtsil 1941
Õpingud:
Leisi keskkool 1960
Tartu ülikool, õigusteaduskond 1960–1966
Moskva kõrgemad stsenaristide ja režissööride kursused 1974–1975
Töökohad:
Siseministeeriumi uurija 1962–1974
Alates 1975 vandeadvokaat Haapsalus, Raplas, Tallinnas, Saaremaal

Bibliograafia
“Fašistlike ideede levikust kodanlikus Eestis ja selle mõjust noorsoole: abiks lektorile”, 1968
“Väikeste alatuste summa”, 1990
“13 kriminaallugu”, 2007

“13 Kriminaallugu”

Midagi ei ole vaid must ja valge. Vahel on koguni kuldne ning kange virrega. Ka kriminaallood. Sulev Raudsepal on osav ja omamoodi mänglev kirjutamislaad. Ükski kogumikus sisalduv lugu ei ole kirjutatud liigse tõsimeelsusega ega ka sisult liiga kergekaaluline. Inimloomaaed on suur ja kirju. Mida kõike välja ei mõelda, et üksteist alt tõmmata, kergemalt raha teenida või varjata kuritegu.

Ükski neist lugudest ei ole päriselt sündinud, küll aga on neil kõigil faktikillukesi sees. Elusaks teevad jutud aga just need kodanikud, kes võivad sulle täna-homme-ülehomme vastu kõndida. Tavalised inimesed, kes ajavad oma tavalisi asju. Näiliselt. Sest mõni ajab oma asju nii, et sinu asjad võivad takerduda või hoopiski kaduda. Ka elu.

Tuleb aga tunnistada, et Sulev Raudsepa kogumikus ei ole väga palju laipu. On alttõmbamisi, kelmusi, ülemängimisi, põhimõtteliselt terve kuritegude diapasoon, aga kõik käib kuidagi… loomulikult. Enesestmõistetavalt. Uurijad ei ole liiga lollid ning pättidel on just parasjagu aru peas. Suuri kelmusi saadavad ju korda vaid suured inimesed.

Kaks neist lugudest on jõudnud kinolinale. “Süütajat” tehti Moskva korraldusel oma 11 korda ümber ning on Kalju Komissarovi poolt lavastatud. Eesti Reklaamfilmi vahendusel on teleekraanile jõudnud kogumiku esiklugu “Vasksed ukselingid”. Mõned lood on ilmunud ajakirjas Eesti Jurist, mille peatoimetaja on Sulev Raudsepp paar aastat olnud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 144 korda, sh täna 1)