Tänane päev möödanikuks

Tänane päev möödanikuks

 

Täna sada kuuskümmend aastat tagasi, 1848. aasta 7. juunil, sündis Pariisis Prantsusmaa uuema ajaloo üks tuntumaid kunstnikke Eugène Henri Paul Gauguin. Väga tabavalt kirjutas temast vene XX sajandi tuntud poeet Andrei Voznessenski (vaba tõlge): “Et kuninglikku Louvre’i pääseda, seks tuli tal ringiga läbi Jaava ja Sumatra reisida.”

17-aastase noorukina läks Paul Gauguin ühele laevale madruseks ja nii rändas ta mööda ilma ligi kuus aastat. Maalimisega hakkas Gauguin tegelema suhteliselt hilja ja seda “tänu” üksluisele ja igavale elukutsele – nimelt muutus ta elu pärast meremehe karjääri ajutist lõppu paiksemaks, ta asus tööle Pariisi ühes kaubanduskontoris.

Kuid kunstnikuna äratas Gauguin kohe avalikkuse tähelepanu. Peagi liitus ta Pariisis tegutsenud rühmitusega, kuhu kuulusid inimesed, keda täna peetakse Prantsusmaa kunstiajaloo kõige tuntumateks impressionistideks – Claude Monet, Paul Cézanne, Camille Pissarro, Édouard Manet jt.

Järjekordne pöördepunkt Paul Gauguini elus saabus 1883. aastal, kui firma, kus ta tavalise ametnikuna oma igapäevast leiba teenis, pankrotti läks. Nüüd otsustas mees end täielikult kunstile pühendada. Kuid teenistus oli nigel, naine jättis ta maha, lahkudes koos nelja lapsega mehe juurest, kes ei suutnud peret ülal pidada.

Tagajärjeks oli, et 1887. aastal siirdus Gauguin taas merele. Seekord sattus ta oma reisil juhuslikult Martinique’i saarele. Seal töötas ta lühikest aega lihttöölisena Panama kanalit rajavas ehitusfirmas. Kunstniku hingega meest hämmastas ja veetles troopika värvikirevus. Mõne aja pärast reisis Gauguin Prantsuse Polüneesiasse Tahiti saarele, kus olevatki valminud enamik tema suurepärastest (esmapilgul mõnevõrra lapsikuist ja isegi primitiivseist) kunstitöödest.

Paul Gauguin suri Markiisaartel (14 vulkaanilisest saarest koosnev saarestik Prantsuse Polüneesias) 1903. aasta 8. mail süüfilisse, jättes endast maha unikaalse ja vägagi omapärase kunstipärandi, mida kunstiteadlased täna nimetavad postimpressionismiks.

Sada viis aastat tagasi, 1903. aasta 6. juunil, sündis Gruusia pealinnas Thbilisis Aram Hatšaturjan – XX sajandi Armeenia tuntuim helilooja. Seitse aastakümmet kestnud elu vältel jättis ta endast maha grandioosse muusikalise pärandi, mille väärtust on hinnatud kõrgelt kogu maailmas.

Muusikateadlased on väitnud, et Aram Hatšaturjani kuulsus kasvab veel ka täna iga kord, kui kuskil maailma kontserdisaalis esitatakse ühte tema kolmest sümfooniast, tema kontserte klaverile, viiulile või tšellole, tema ballette “Gajane” ja “Spartacus” või mõnda muud teost.

Täna võib öelda, et Hatšaturjani loomingu suurus on täiesti võrreldav XX sajandi selliste nõukogude perioodi suurte heliloojate nagu Dmitri Šostakovitši ja Sergei Prokofjevi loominguga. Tähelepanuväärne on, et sellest said suurepäraselt aru ka Nõukogude Liidu muusikatsensorid – ega nad muidu poleks 1948. aastal kolme suuremat XX sajandi heliloojat sihikule võtnud.

Aram Hatšaturjan suri Moskvas 1. mail 1978. aastal.

Viimane ajaloo tähtsündmus, mida seekord mainiksin, on traagiline – nelikümmend aastat tagasi, 1968. aasta 6. juunil, suri Los Angelesis USA senaator Robert F Kennedy (s 1925) – neli ja pool aastat varem mõrvatud Ameerika Ühendriikide presidendi John F Kennedy noorem vend.

Päev varem, 5. juunil oli teda ühe avaliku esinemise ajal tulistanud palestiinlasest emigrant Sirhan Bishara Sirhan (s 1944). Robert Kennedy (nagu ka John Kennedy) mõrva asjaolud on selgusetuks jäänud tänaseni. Kuna aga neli aastakümmet tagasi USA-s surmanuhtlust veel ei olnud, määrati mõrvarile karistuseks eluaegne vangistus, mida ta tänaseni kannab ühes California osariigi kõigi mugavustega vanglas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)