Tänavune provintsiteatripäev soovis Koidulaulikule õnne sünnipäevaks

Tänavune provintsiteatripäev soovis Koidulaulikule õnne sünnipäevaks

Lümanda näitering üllatas värske ja tänapäevase vaatenurga leidmisega, samas aga andis au vanale kombele panna meesterahvas naist mängima.

Pühapäev oli teatripäev. ProvintsiTeatriPäev. Suure Tõllu puhkekülla olid kogunenud need, kes oskavad lugu pidada teatritegemisest nii laval kui ka lava ees. On ainult õiglane, et paar nädalat enne päikese kodu leidmise aegu sai teoks Lydia Koidulale pühendatud näitemängude päev. Oli ju Lydia ise kui Valguse Laulik eesti soost rahvale. Koidulaulik.

11. ProvintsiTeatriPäevast võttis osa kuus näiteseltskonda. “Tänavune teatripäev oli viimaste aegade kõige arvukama osavõtuga,” sõnas ürituse korraldaja Maire Sillavee. Eemale jäi kahjuks Tornimäe näiteseltskond ning Laimjalast ei tulnud ka kedagi. Samas hindas Sillavee tänavust teatripäeva kordaläinuks, sest kõik esinenud näiteseltskonnad olid leidnud oma lähenemisnurga.

Ei saa mitte vaiki olla

ProvintsiTeatriPäeva “Pühendusega Lydiale…” avas Lydia ise Marian Heinati kehastuses. Põlvepikkuse plikatirtsuna oli Lydia esitanud papa Jannsenile küsimuse, et kas temagi võiks kord kirjutada ühe tillukese raamatu. Ta kirjutas. Sellest, mida kirja panemata jätta ei saanud. Ikka isamaa ilust ja kodumaa-armastusest, kõigest, mis hingel.

Ka saarlased olid tulnud kokku, et kinkida Koidulaulikule tema 165. sünniaastapäevaks uuslavastused näidendeist “Kosjakased”, “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”, “Saaremaa onupoeg” ja Tõnis Kipperi versioon näidendist “Kosjaviinad” ning luulekompositsioon “Mu isamaa on minu arm”.

Kosjakased Miinale

Lydia Koidula sulest pärineb eesti esimene algupärane näidend, siiski ei saa nimetada teda vaid näitekirjanikuks. Mitmekülgne kirjaneitsi oleks õigem termin. Seega ei saa süüdistada teda näitemängude arvu vähesuses ega Suure Tõllu puhkekülla kogunenud näiteseltskondi selles, et ühte tükki mängiti kaks korda.

Nimelt “Kosjakaski”, millega Taritu harrastusnäitlejad lükkasid päeva käima. Kõige meeldejäävama esituse tegi Elmut Tikerperi  – viks ja viisakas sulasepoiss, kellele meeldisid ikka need suured-suured… käärud leiba, mida Miinake valmistada oskas.

Inspira huvikooli lapsed etendasid sama näitemängu täiesti omas võtmes. Lavastaja Ellen Teemus kasutas sõnumi rõhutamiseks kooris lausumisi ning forsseeris olukordi nn külanaiste podinaga kõrvalt. Tõepoolest, külaühiskonnas ei jää midagi ega kedagi märkamata, jutud levivad kulutulena ühest külaservast teise, eriti kui saabunud on rikas naisevõtmise eas meesterahvas.

Edev peretütar

Lümanda näitering üllatas värske ja tänapäevase vaatenurga leidmisega, samas aga andis au vanale kombele panna meesterahvas naist mängima. Tänapäeval kipub nii olema, et niipea kui naisterõivastes mees ilmub lavale, on publik kihinat-kahinat täis. Eriti kui seda mängitakse heas mõttes nii edevalt ja ehedalt kui Andi Kuivjõgi peretütart.

Etteütlejad sirmide taga

Salme vallateater näitas taas oma klassi “Saaremaa onupojaga”. Oskusliku võttena kasutas Maire Sillavee lavataguseid etteütlejaid. Tõeliselt nauditav ning olustikutruult mõjuv killuke etenduse mosaiiki. Ka Salme etenduses mängis mees naist. Ei oskagi võrrelda, kumb – kas Andrus Oderi või Andi Kuivjõgi naine meeste moodi – oli nauditavam.

Samas on Salme trupp näitlemisoskustelt nii ehk naa praeguse seisuga teistest vallateatri moodi truppidest peajagu üle. Harrastusnäitlejad Meelis Juhandi, Kalmer Poopuu, Andrus Oder, lavastaja Maire Sillavee, muusikaline tugi Anita Kangurilt.

Päeva nael

Päeva naelaks oli siiski Tõnis Kipperi eelmisel aastal Suure Tõllu puhkekülas esietendunud “Kosjaviinad”, mistõttu provintsiteatripäeva korraldav seltskond just selle koha kasuks otsustaski. Lähedal linnale ning esinemispaiku kui palju. Hobusel kohale saabuv laulupeole pürgiv rahvas, pudelisse vaatav Triinu ning oma vallaameti koha pärast muretsev peremees olid absoluutselt nauditavad. Kui mainida ära vaid osa näiteseltskonnast.

Ei saa süüdistada publikut selles, et neid õhtuks naa vähevõitu järele oli jäänud. Igaühel läheb kõht tühjaks. Tegin tähelepaneku, et kui teinekord Suure Tõllu puhkekülla üritusele minna, tuleb oma toidukott kaasa pakkida. Ei ole võimalik oodata tund aega sooja toitu või näiteks ka jäätisekokteili, kui etenduste vahe on kas napp viis minutit või ka pool tundi. Köök aga tegi oma tööd tunniajase ooteajaga.

Lõpetuseks võiks Puškini moodi nentida, et “sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 119 korda, sh täna 1)