Tuiu tõmbab ajaloohuvilisi, arheoloogidest rääkimata

Tuiu tõmbab ajaloohuvilisi, arheoloogidest rääkimata

Huvitav-huvitav, sellised need ahjud siis olidki! Ruhnu koolipoisid Hillar Kapsta (vasakul), Joosep Lauk ja õpetaja Priit Kapsta Rauasaatme mägedes.

Tuiu Rauasaatme mäed on suurim muinas- ja keskaegne rauatootmiskeskus Eestis. Ümbruskonna luidetel paiknevad rauašlakihunnikud äratasid juba XIX sajandi keskel mitme baltisaksa uurija tähelepanu. Arvati, et need olid jäljed kunagiste Rootsi mäemeeste tööst.

Muistse rauasulatuspiirkonna avastas taas arheoloog Aita Kustin 1961. aastal. Järgmisel aastal toimusid seal Eesti esimesed arheoloogilised kaevamised. Alates 1986. aastast uurimistööd jätkuvad.

Praeguseks on Tuiu piirkonnas avastatud sadakond šlakikuhelikku. Neist suuremad sisaldavad rauaräbu kuni 30 tonni. Arheoloogiliselt on uuritud kuut rauasulatuskohta. Kuna piirkonda pole kasutatud maaharimiseks, on suhteliselt hästi säilinud ka sulatusahjude ning sepaääside jäänused.

Tuiu piirkonnas toodeti 11.–14. sajandil umbes 1000 tonni rauda, millest jätkus ilmselt nii laevade ehitamiseks, relvade ja tarbeesemete valmistamiseks kui ka müügiks Mandri-Eestisse või isegi kaugemale. Kuna lähiümbruses püsiasustuse jäljed puuduvad, elasid rauatootjad ilmselt Tuiust umbes kaks kilomeetrit lääne pool Paatsas, kus on avastatud 11.–14. sajandisse dateeritud linnusease ja korduvalt põlenud sepikoja jäänused.
Rauasulatamiseks kasutati kohalikku soomaaki. Tuiu maak sisaldab väga vähe fosforit, mis teeb terase rabedaks, seetõttu oli siin toodetud raud eriti kvaliteetne.

Protsessiks vajalik puusüsi miiliti kohapeal. 100 kg raua tootmiseks kulus 600–700 kg maaki ja 1200–1500 kg puusütt. Protsessi käigus eraldus 300–400 kg šlakki.

Uurimistulemuste põhjal ehitati muistse rauasulatusprotsessi tundmaõppimiseks katseahjud ning viidi läbi rida eksperimente. Parimal katsel saadi üle kahe kilo rauda.

Niisuguse info kunagisest rauatootmiskohast Saaremaal annavad mitmed teabeallikad. Ikka ja jälle viivad giidid ajaloohuvilisi Mustjala valda metsade rüppe, kus muinasmetallurgia suurim asjatundja arheoloogiadoktor Jüri Peets paarkümmend aastat tagasi kaaslastega rauasulatamisahjud rajas ja muistsel viisil rauda sulatada proovis.

Kolleeg Karl Kello kirjutas Õpetajate Lehes: Kvaliteetraud, ütleb Peets lühi­dalt seal toodetud muinasraua kohta. Kõrge kvaliteedi tagas soomaagi n-ö looduslik tehnoloogia, mis määras selle keemilise koostise, s.o väikese fosforisisalduse. Rauasulatuskoha lähedal pidi olema ka rauatöötlemispaik. Peets kaevas läheduses asuvat Paatsa linnuseaset ja leidis sealt muistsete seppade linnuse ning sepikoja, kus tehti toorrauast esemeid ja kaubaraua kange.

Rauatootmine algas Tuius viikingi­aja alguses, põhiraskus langeb 12.–14. sajandisse. Kahe ja poole sajandiga sulatati seal kõvasti rohkem kui 2000 tonni rauda, ütleb Peets ja tugevalt üle tuhande tonni, mis Saaremaa oma­kasutusest üle jäi, müüdi maha. Raua müügist pidi saadama vähemalt kümme tonni hõbedat. Rauakaubandus tõi saarlastele kõvasti sisse.

Eesti muinasraud ja muistne vabadusvõitlus on lahutamatult seotud. Ilmselt just rauakaubandusel ja sõjariistade tootmisel põhines saarlaste sõjaline võimsus. On iseloomulik, et kui kohalik ülikkond kaotas, nagu arvatud, oma võimu ja mõjujõu pärast Jüriöö ülestõusu, tehti samal ajal ja samas seoses lõpp ka rauatootmisele Eestis. Igatahes hääbus kohalik rauatootmine-töötlemine nii Tuiu Raua­saatme mägedes kui ka Virumaal 14. sajandi keskel.

Pärast jaanipäeva sätib Jüri Peets end koos kolleegidega jälle Saaremaale sõiduks. “Sellel suvel on kavas välitööd Tuiu-Pelisoo piirkonnas. Taastame osaliselt lagunenud sulatusahjud ja uuendame varikatused. Samal ajal teostame ka maastikuinspektsiooni ümbruskonnas uute sulatuskohtade leidmiseks. Kuna piirkonnas on tehtud ulatuslikku lageraiet ja koos sellega võetud maha ka võsa, leidsin paar aastat tagasi juba põgusal ringkäigul mõned seni veel kaardistamata sulatuspaigad. Arvatavasti on neid enamgi.

Üheksakümnendate aastate alguses tehtud otsingud ei õnnestunud täiel määral, kuna oli väga raske hoida rahvast kindlas ahelikus (otsimine toimus raudvarrastega), sest inimesed kogunesid ikka ja jälle ühte kohta kokku või liikusid piki metsaradu – keegi ei soovinud ju tihedas võsas ragistada. Seetõttu jäi osa alast kontrollimata. Töödega on kiire, sest uus võsa kasvab väga kiiresti peale,” rääkis Jüri Peets.

Rauda võis rahana käsitleda

Eksperimentaalarheoloog Toomas Mägi, kes õpetas Kaalis viikingite meistripäevadel saar-lastele sepiste tegemist, käis huvilistega ka Tuiu Rauasaatme mägedes, kus ta ise varem Jüri Peetsi juhitavas rühmas töötanud.

“Olin mitu suve Tuius ja osalesin rauasulatamiseksperimentidel. Siin sulatatud raud läks kaubaks. Kogused ületasid Saaremaa vajadused. Raud iseenesest oli vahetusekvivalent, mida võis rahana käsitseda. Tal oli oma kindel väärtus,” rääkis Toomas Mägi lehekuu hakatuses sulatusahjude juures Ruhnu kooliõpilastele.

Toomas Mägi arvates töötas sajandeid tagasi Tuiu metsades väga palju inimesi, kuna kogu protsess nõudis tööjõudu ka miilisöe ja tooraine varumiseks.

Kas Tuiusse ei peaks tegema koolilaste jaoks n-ö vabaõhuklassi, et saaks näha, haista ja käega katsuda, kuidas rauaaeg tegelikult algas?
Tuiu on turismiobjekt. Kes saab aga keelata, kui ka lapsed tahavad vaatama tulla. Kahekümne aastaga on ahjud seal küll üsna ära lagunenud, need tuleb taastada. Ainult et neisse metsadesse on vanemaid ja targe­maidki inimesi ära eksinud, annab Õpetajate Leht teada.

Tahaksime tõesti uskuda, et sellest ideest asja saaks. Võidaks Mustjala vald ja terve maakond. Saaremaa saaks ühe atraktiivse paiga võrra rikkamaks.

Tuiu küla vanim elanik Amanda Pahapill võõrustas arheolooge

Põlde talu perenaine, 87-aastane Amanda Pahapill andis välitöödel olnud arheoloogidele ulualust. Amanda sõnul pole külaelanikud kaua aega teadnud, et nende küla külje all nii kuulus rauasulatamiskoht asub. Alles 1961. aastal andis arheoloog Aita Kustin sellest tuiulastelegi teada.

Kaevamistöödele võeti appi ka kohalikke kooliõpilasi. Amanda Pahapilli õetütar Leili Rand (Kõster) sai oma elu esimese palga Võhma kooli õpilasena Rauasaatme mägedes arheoloogiliste kaevamiste eest.

“Käisime siin niisama “hiilimas” ja kui meid nähti, siis kutsus Aita Kustin abitöödele. Eks see pakkus omajagu põnevustki. Meile anti väikesed labidad, millega mäekülgi urgitsesime. Üsna palju šlakitükke tuli maa seest välja. Ka Paatsa maalinna avastas Aita Kustin. Varem ei teadnud meie, Paatsa küla elanikud, sellest ka midagi,” meenutas Leili Rand.

Jüri Peetsi arheoloogide rühmast on Amanda Pahapillil kõige paremad mälestused. “Nad tegid ise siin õueköögis süüa. Magasid meie maja pööningul. Kiigegi ehitasid meie õue. Lõbus seltskond oli. Purtsa, Pamma ja Tõrise küla poistele hakkasid Peetsi rühma tüdrukud meeldima. Nad tulid siia, tekid seltsis, tüdrukutega magama,” teadis Amanda rääkida.

Põlde perenaine ütles, et varasematel aastatel tunti rauasulatamiskoha vastu rohkem huvi. “Mitu autot käis päevas. Nüüd pole enam näha. Mõned ikka käivad ka. Kui ma automürinat kuulen, siis mõtlen, ei tea, kuhu see läheb, võib-olla tuleb siia,” mõtiskles Amanda Pahapill.

Igavust vanamemm ei tunne. Tema koduhoovi “eksivad” tihti huvitavad linnud ja loomad. Üks ristpartki leidis tee Põlde õue.

Pärast jaanipäeva, kui Jüri Peets taas Tuiusse tuleb, läheb Põlde memme elu lõbusamaks. Maikuu alguses käis teadusemees Amandal külas. Kui arheoloogid jälle peavarju tahavad, on Põlde perenaine nõus seda neile andma.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 611 korda, sh täna 1)