Kuidas tudengist sai panniärimees ehk Börsitar börsil

Kuidas tudengist sai panniärimees ehk Börsitar börsil

 

Kuigi ma väga suur teatrikülastaja ei ole, satun siiski aeg-ajalt mõnele etendusele.

Et ma seekord otsustasin minna, oli tingitud asjaolust, et näidendi autor ja lavastaja oli saarlane Ott Aardam, kes üsna lühikese näitlejakarjääri jooksul on end tuntuks mänginud. Sellepärast oligi huvitav teada saada, kuidas ta näidendi kirjutamise ja lavastamisega hakkama saab.
Juttu tuleb Ugala teatri etendusest “Börs ja Börsitar”.

Olen seda tüüpi vaataja, kes eelkõige naudib näitlejate head mängu, etenduse sisu on teisejärguline. Seetõttu on näitlejate valik ja lavastaja taktikepp minu jaoks hinnangu andmisel määrava tähtsusega.

Seekord sain aga mõnusa elamuse, sest tükk oli kirjutatud hästi, häid näitlejaid ja naljakilde kuipalju. Tudengielu reaalsus koos oma raskustega ei ole võib-olla tänapäeval aasimist väärt, sest riik annab üliõpilastele näotult vähe abi. Aga need hädad läbi huumoriprisma vaadatuna aitavad vist isegi asjaosalistel oma halli elu parandada ja sellele särtsu juurde anda.

Etenduse keskne kuju oli Börsitar, kellel oli etenduses kandev roll, sest enamus tegevusest käis tema börsi ümber. Vahendada teiste kuulutusi, ära kannatada igasugu kliente, samas ise salaja piiluda tutvumiskuulutusi, et täita oma 30-aastase üksiku naise unistus mehele saada. Koomiliseks osutunud olukorrad kohtumistel tõid esile paradoksi, millega peavad vist arvestama enamik naisi, kes tutvumisteenistuse kaudu partnerit otsivad. Osa oli välja mängitud briljantselt, halekoomilised juhtumid olid igati omal kohal.

Edasi. Pidevalt rahahädas muusikatudeng, kes tahab õppida ja elada ka noore inimese seikluslikku elu. Õppejõud muidugi üliõpilase turjal mahajoodud stipendiumi pärast ja professorile valetamise leevendamiseks viimases rahahädas tööotsimine. Müügimeheks õppimine ja saamine, edasi müügitöö – no see oli eraldi vaatamist ja kaasaelamist väärt.

Kunagi kauges minevikus naersime vene ettevõtete nimesid, selliseid nagu “Vtortšermet” või “Estbõthim”, siis tänapäeval on “Est-” veel täiesti olemas ja etenduses oligi lööva nimega firma “Estpan”, kes tootis ja müüs panne.

Häbelikust poisist sai aga vaatamata kurvale müügitöö algusele üsna tegus pannimüügimees, kes leidis pannidele hoopis uue kasutusala, nimelt oma erialal – muusikas. Samas jälle paradoksaalne olukord – raha pidanuks nagu tulema, aga “Estpan” oskas kuidagi kogu teenistuse tudengi taskust ära imeda, andes töötasuks firma kinkekaarte, millega sai omakorda osta vaid panne ja muid köögitarbeid.

Lõpuks, kui tudeng oli täiesti nurka aetud, ulatas talle abikäe Börsitar ning sellest sai alguse õnneliku lõpuga romaan.

Tükis mitmes osas mänginud erineva vanusega näitlejad olid kõik tasemel. Erilist vürtsi lisas ühika komandant tädi Anna, kellel oli vist veel nõukaajast säilinud komme kõike, mida pakutakse, mis tahes hinnaga kokku osta.

Sealjuures elukogenud naise kavaluse tõttu poiste hale sissekukkumine tema petmiskatsel. Naerupahvakuid kutsus esile seik, kus Börsitar teatas oma lapseootusest vanematele, kes aga asjadest jälle omamoodi aru said.
Etendus möödus kiiresti ja vaatajate naeru saatel.

Lavakujunduski oli lihtne, taustade muutus tehti pimendamise ajal sekunditega, vastavad heliefektid ja valgustus – igati sobiv.

“Nägin tükki ka Ugala laval, mis on tunduvalt suurem kui Kuressaares. Ott tundiski muret, kuidas siin väikesel pinnal asjaga hakkama saab. Aga siin oli pilt teisem, lugu nagu hoopis paremini sisse mängitud, Ugala laval valgus nagu liiga laiali,” rääkis autori ja lavastaja Ott Aardami isa Raimu Aardam.

Saarlasena jään ootama Ott Aardamit ja Ugalat edaspidigi uute etendustega meid külastama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 22 korda, sh täna 1)