Sisseastumisest sisseastuja pilgu läbi (6)

Sisseastumisest sisseastuja pilgu läbi

 

Juuni alguseks on enamik lõpueksamitest sooritatud ning hetkeks näib elu taas rahuliku ja ilusana. Oh ei, see on vaid silmapete – nüüd tuleb alles tõeliselt pead murdma hakata. Mida teha edasi?

Küsimusele, et mida siis plaanid edasi teha, võib sageli saada just taolise vastuse.
“Ääämm… no ma mõtlesin, et lähen arhitektuuri või sisekujundust õppima, kuigi noh majandus ja logistika on ka normaalsed, kuid mulle ei meeldi matemaatika tegelikult üldse… aga ma ei tea, äkki läheks lavakasse hoopis. Ma ei tea veel, tegelikult ma tahaks ikka sinna ka minna, kuhu mu sõbrad lähevad.”

Kõlab absurdselt? Minu meelest küll, aga see on lausa hämmastav kui palju on noori, kes oma valiku just niisuguste kriteeriumide põhjal teevad. Esmalt mõeldakse just populaarsete erialade peale, endale aru andmata, kas need üldsegi sobivad. Näiteks arhitektuuri tahavad edasi õppida inimesed, kes ei oska isegi joonistada, ruumilisest mõtlemisest rääkimata.

Majanduse õppimisest räägivad noored, kes ei tea, mida see eriala endast kujutab ja milliseid harusid hõlmab. Kolmandad tahavad lavakasse minna lihtsalt seetõttu, et see kõlab lahedalt. Neljandad lähevad lihtsalt sõpradega kaasa. Viimased valivad aga eriala lähtudes vanemate soovidest või vastupidi, trotsist vanematest erineda. Ükskõik milline tee neist valida, ei paista ükski neist õige olevat. Ent kuidas siis toimida? Ega mina ka täpselt tea ja usun, et ühest vastust ei oska anda ka kõrges vanuses ega kõrgelt haritud inimesed.

Kui ma mõtlen oma tuleviku peale, on tegu loomulikult ideaalse pildi loomisega, kellegi unistustes ei eksisteeri ju ebatäiuslikkust. Igatahes on mul kunagi töö, mida ma armastan, mida teen, suur naeratus näol, mu karjääriredelil ei ole mingisuguseid takistusi, ma olen oma ala spetsialist, mu kolleegid armastavad mind ning mu palganumber läheneb lõpmatusele, kattes kõik kulud. Kõlab ilusasti, ent milline amet valida, mis kõigile neile tingimustele vastaks?

Esimese tingimuse täitmine näib algul väga lihtne: leida midagi, mis endale meeldiks. Paar kuud tagasi rääkis õde mulle ühest ülikoolis õpetatud teooriast, mille järgi saab inimene siis kõige paremini aru, mida ta teha tahab, kui kujutab ette, et igakuine unistuste sissetulek on garanteeritud, kõikvõimalikud reisid reisitud ning vanemate ambitsioonid täidetud.

See töö, mida ta olukorras, kus kõik muu on juba olemas, teha tahab, ongi see õige. Eneselegi üllatuseks mõtlesin selle üle koguni kümme minutit, selgusele jõudmata, mida ma täpselt teha tahan. Seega ei olegi algul nii lihtsana näiv kriteerium kergesti täidetav.

Sarnane mure on väga paljudel koolilõpetajatel, kes küll tahaks edasi õppida, ent ei tea, mida. Kuidas siis edasi talitada? Üks võimalus on hakata välistama erialasid, mis kohe kindlasti ei sobi, ning ülejäänutest parim valida. Kui aga ka siis sobivat eriala ei paista leiduvat, tuleks pigem aasta vahele jätta ning põhjalikult järele mõelda, mitte uisapäisa lihtsalt eksamite tulemuste järgi suvaline eriala valida.

Viimasel juhul ei pruugi valitud kool ega eriala üldsegi sobida ning raiskame nii oma aega kui ka riigi ja vanemate raha. Olukorda, kus pelgalt eksamitulemuste põhjal sissesaanud poole aasta pärast mõistavad, et eriala nende jaoks õige pole, ning ülikoolist välja kukuvad või ise lahkuda soovivad, esineb igal aastal. Mõneti soodustavad seda kõrgkoolid ka ise.

Kui näiteks Tallinna tehnikaülikooli saab sel aastal majandust õppima minna, valides matemaatikaeksami asemel ajalooeksami, on minu meelest midagi väga nihu. Kui õpilasele matemaatika niigi palju ei istu, et ta lõpueksamil selles piisavalt punkte saaks, mida ta siis majandusteaduskonnas tegema hakkab?

Seega tuleb enda jaoks kõigepealt selgeks mõelda, missugusel ametikohal tulevikus töötada soovitakse, üksipulgi välja uurida, millised erialad sobivail töökohtadel nõutud teadmisi ning oskusi pakuvad, ning alles siis oma dokumendid soovitud erialale sisse viia.

Teist tingimust on juba raskem täita. Leida amet, milles olla väga hea ning lausa spetsialist, on juba keerulisem. Võib ju avastada eriala, mis väga meeldib, ent kas see ka sobiv on, see on juba hoopis teine küsimus. Ainult enda ettekujutamisest ametis kahjuks ei piisa. Tuleb hinnata ka oma võimeid ja eeldusi valitud erialal töötamiseks.

Tõepoolest, mulle meeldiks väga iluuisutajana olümpiamängudel Eesti pjedestaali kõrgemale astmele viia, ent kui nüüd pilve pealt alla tulla ja mõelda, kas ma reaalselt ennast selles ametis ette kujutan või mul selleks võimeid on, pean arvatavasti sellest plaanist loobuma. Samuti ei ole ju tulevikku arstidel, kes verd ei kannata, või viisipidamatutel lauljatel. Oma unistuste ameti poole tuleb küll püüelda, ent kui selle nõudmised ei vasta võimetele, tuleb raske otsus teha ning teine eriala valida.

Kui lõpuks on leitud amet, mis meeldiks ja kus ennast ka ette kujutatakse, jääb veel üks mure – palganumber. Hirm, et äkki ma ei saagi ilusaks, rikkaks, 25 paari kingi, uhket autot ja lõpmatusele lähenevaid numbreid pangaarvel, kõlab küll klišeelikult, ent peitub mingisugusel kujul iga noore südames. Seda enam, et üha rohkem räägitakse majanduslangusest, hindade tõusust ning kulude kärpimisest. Seda tähtsam näib õige ameti valik.

Kui mõtlen oma viimase kolme kooliaasta peale gümnaasiumis, on mulle kõrvu jäänud kõlama pedagoogide ning ühiskonna arvamus sellest, kuidas Eestis on liiga palju kõrgharidusega inimesi, kuidas bakalaureuse kraadiga pärast ülikooli lõpetamist midagi teha ei ole, ning kuidas EBS ja ärijuhtimine on kurjajuur.

Loomulikult pean ma eelpool tooduga paljuski nõustuma, ent soov, et kõik üliõpilased nüüd ülikoolidest “õiget tööd” õppima läheksid, on ka minu meelest liialdatud. Eestis on tõepoolest meie rahvaarvu kohta liiga palju kõrgkoole ning kasulik oleks mõned neist rakenduslikuks muuta, et me saaks juurde rohkem praktilisemate tööoskustega inimesi. Samuti ei ole meil vaja ärijuhte, kellel on küll teadmised äri juhtimiseks, ent puuduvad oskused oma äri püstipanemiseks.

Sellest hoolimata ei tasu aga lähtudes oskustööliste nõudlusest tööturul mõtteid ülikooli akadeemilist haridust taga nõudma minna maha matta. Eestil ei ole maavarasid, Eesti tähtsaim ressurss on inimene ning tema puhul tuleb pidevalt tegeleda tootearendusega ehk tema harimisega. Meil on vaja kõrgelt haritud inimesi, et leida “Eesti Nokia”.

Kartus oma tulevase palga pärast on küll põhjendatud, ent kui ainult selle põhjal eriala valida, võib ennast tulevikus leida olukorras, kus tehakse tööd, mis on täiesti vastumeelne.

Ka USA mõjukas majandusajakiri Forbes kirjutas, et ajakirjanik on 21. sajandi halvim amet. Ameeriklaste arvamusest hoolimata otsustasin endale eriala valides just selle ameti kasuks, vaatamata sellele, et keevitajana paistaks mu tulevik praeguses olukorras helgem.

Usun, et esmalt tuleb kuulata siiski südamehäält ning alles siis mõelda materiaalsele küljele. Kuna tegelikult ei ole vahet, mis ametit inimene peab, kui ta on oma alal parim või vähemalt pingutab selle nimel, on ükskõik millise eriala valikul kõik võimalused ihatud palga teenimiseks olemas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 282 korda, sh täna 1)