On ainult üks Saaremaa… (4)

On ainult üks Saaremaa...

 

Selliste sõnadega võiks alustada järgnevat lugu haldusreformi vajalikkusest ja võimalikkusest Saaremaal.

Haldusreformi teema on viimasel ajal jälle väga teravalt päevakorda tõusnud ja täiesti õigustatult, kuna riigi efektiivse toimimise seisukohalt on avaliku halduse teema väga oluline.

Samas on see hästi keeruline teema, mida juba pikemat aega näitab poliitikute suutmatus riigi tasemel milleski kokku leppida.

Kuna olen töötanud kohalikus omavalitsuses alates 1995. aastast, olnud kolm aastat Saaremaa omavalitsuste liidu esimees, osalenud vabariigi valitsusega peetavates eelarveläbirääkimistes ning olnud vallavanemana Eesti maaomavalitsuste liidu poolt valitud esindajaks Euroopa Liidu regioonide komitee juurde, siis on mul selle aja ja saadud kogemuste põhjal paratamatult kujunenud oma nägemus haldusreformi võimalikest teedest.

Kui alustada omavalitsuse tasemest, siis võib öelda, et need ülesanded, mis iseseisvusaja alguses omavalitsustele pandi, on tänaseks suures osas täidetud. Pidi ju iga omavalitsus olema nii kohalik innovatsioonikeskus, kohaliku identiteedi hoidja ja arendaja kui ka kõigi pärast põllumajandusreformi kokku kukkunud teenuste taastaja ja arendaja. Nende ülesannetega on igas omavalitsuses tänaseks hakkama saadud just nii hästi, kui palju on olnud kohapeal mõistust ja raha.

Täna võib öelda, et suurem osa kohtadel olevast arenguressursist on üles leitud ja ära kulutatud või siis kasutusele võetud ning täiendavat ressurssi sellelt tasemelt enam võtta ei ole. Väga palju on iga konkreetse valla puhul sõltunud inimeste valikust, keda on olnud võimalik kaasata vallavalitsuse ja volikogu töösse. 5–6 aastat tagasi juhendasin ma ühte bakalaureusetöö tegijat, kellel soovitasin võrrelda Saaremaa suuremaid ja väiksemaid valdu, millest selgus, et väikesed vallad said investeerida ainult väljast tuleva projektiraha arvelt, suuremad aga panustasid suures osas ka omavahendeid.

Viimasel ajal ei suudeta väikestes valdades enam leida kohapealt vallavanemat ja neid otsitakse väljastpoolt. See võimaldab vallavalitsusel küll ametiasutusena toimida, kuid vallavanema roll kohaliku identiteedi kandjana väheneb, sellega koos väheneb aga kindlasti ka vallavalitsuse roll kohaliku identiteedi kandjana.

Maakonna tasemel on seis täna tunduvalt segasem kui omavalitsuste tasemel. Kui omavalitsuses on ülevaade konkreetsel territooriumil toimuvast nii volikogu kui ka valitsuse tasemel ning tänu valijatelt saadud mandaadile ja reaalsele eelarvele on võimalik ka vajalikke probleeme lahendada, siis maakonna kui terviku tasemel see võimalus puudub.

Esiteks puudub maakonna tasemel reaalne raha millegi mõjutamiseks või kusagil osalemiseks. Vähesel määral on seda suuteline tegema omavalitsuste liit, kuid ainult selles ulatuses, mida omavalitsused aktsepteerivad. Need on enamasti väiksemad projektid, kus on vaja osaleda tagasihoidlike summadega, samas ei lahenda väikesed projektid maakonda kui tervikut puudutavaid probleeme.

Maavalitsus, kes teoorias vastutab maakonna tervikliku arengu eest, ei suuda aga praktiliselt midagi panustada, kuna riik ei ole pidanud raha eraldamist vajalikuks. Samuti ei ole maavalitsusel täna ka mingeid muid hoobasid maakonnas toimuva mõjutamiseks.

Mõjutada oleks vaja aga oi kui palju – transport, tervishoid, turism, sotsiaalhoolekanne, haridus jne. Omavalitsuste tasemel ja võimaluste piires on need küsimused tänaseks lahendatud nii hästi või halvasti, kui see reaalselt võimalik on. Maakonna tasemel ei ole küll suudetud terviklikult lahendada ühtegi tõsist probleemi, sest iga probleemi lahendamine eeldaks poliitilist tahet ja reaalset raha mitte kümnetes, vaid sadades miljonites.

Kui nüüd järjega jõuda riigi ja keskvalitsuse juurde, siis seal tundub segadus haldusreformiga olevat veelgi suurem kui maakonna tasemel. Selge on ainult see, et kõigest väest on püütud vältida tugevate maakondade teket ja see on väga segase kui mitte olematu regionaalpoliitikaga ka õnnestunud. Kui suur on sellise poliitika tegelik hind riigi ja rahva jaoks, eks see selgu kunagi hiljem.

Kui ma 2,5 aastat tagasi läksin tööle taimetoodangu inspektsiooni, siis olin arvamusel, et kõige efektiivsemalt toimiv lüli Eesti avalikus halduses on kohaliku omavalitsuse tasand. Seal töötades sain ma oma veendumusele ainult kinnitust.

Iga ministeerium toimib omaette nagu riik riigis, mingit erilist koordineerimist või vähemalt ettekujutust mujal toimuvast ei ole, tegelikku ülevaadet riigist kui tervikust ei ole kellelgi, seetõttu ei osata teha ka õigeid otsuseid.

Ühe lausega võiks öelda, et formaalne valitseb sisulise üle. Seetõttu puudub mul täna eriline optimism vabariigi valitsusest tulevate tarkade otsuste suhtes.

Kuna saarlased on enamasti teistest sammukese ees olnud, siis võiks ka nüüd näidata head koostöövõimet ja käsu korras ühinemist ennetades alustada läbirääkimisi vabatahtliku ühinemise alustamiseks, see annaks meile võimaluse ise seda protsessi juhtida ja lollusi vältida.

Lihtsamaks teeb asja see, et planeeringud ja pikaajalised arengukavad on kohtadel tehtud ning prioriteedid paika vaieldud.

Rahalisest kokkuhoiust rääkida oleks vale ja naiivne, küll aga saame kindlasti paljud Saaremaa kui terviku olevikku ja tulevikku puudutavad küsimused tunduvalt paremini lahendatud.

Saarlase identiteet on väga tugev argument, millele kogu piirkonna areng rajada, ja ei kao ka see kohalik kihelkondlik ega valla identiteet kuhugi, vaid areneb aja liikudes edasi, kuna kõik püüavad eristuda ja säilitada oma nägu üleilmastumise taustal.

Ma loodan, et eelnevate mõtetega tekitan vähemalt diskussiooni, kus hakatakse vaagima plusse ja miinuseid Saaremaa kui ühe omavalitsuse puhul. On ainult üks Saaremaa…

Mart Mäeker
omavalitsustegelane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)