Kohtumispaik Leipzig ehk Wave-Gotik-Treffen

Kohtumispaik Leipzig ehk Wave-Gotik-Treffen

 

Kevadsuvine nelipühiaegne Leipzig on musta ja metalli rõivastunud karnevalilinn. Täpsemalt linn, kuhu tuleb üle terve maailma kokku vähemalt 15 000 gooti igal aastal. See on nende aeg, nende pidu ning nende ball. See on suurim gooti festival maailmas. Ei ole juhus, et just Saksamaa on gooti subkultuuri jaoks oluline. Must romantika on sakslaste pärusmaa. Tuletagem kas või meelde saksa ekspressioniste, kelle jaoks oli oluline Edvard Munchi looming ning keskaegne romantika, saksa raskemeelseid filosoofe Schopenhauerit, Nietzschet; Wagneri muusika ängistavat ülevust…

Ka meile, Eestist teele asunud gooti muusika austajaile, on saabumine Leipzigi linna nagu kojujõudmine. Tõsi, reis on kulukas – sõitmine Leipzigisse on võimalik ainult läbi Berliini.

Sealt edasi mõne rongiga. Tõsi, ICE (e kiirrongi) pilet Berliinist Leipzigi on umbes samas vääringus kui lennuk Tallinnast Berliini, aga võrratult mugavam ja mõnusam… (Muuseas, mida saab ja tuleb Saksamaal arvestada – grupipilet on alati odavam kui üksikpilet.) Pool aastat varem tuleb aga broneerida nii Berliinis kui Leipzigis hosteli- või hotellikohad.

Kui Berliinis saab veel kuidagi ja kuhugi ööbima ka kahekuise etteteatamisega, siis Leipzigis on asjalood teised. Ei leidu naljalt ka isegi mitte kõige kallimat hotelli, mis oleks nelipühi ajal välja müümata ning pool aastat varem kinni panemata.

Sellest hoolimata kuulusid meie väikesesse Eesti “delegatsiooni” inimesed, kellest nii mõnedki pidutsesid selsamal festivalil juba seitsmendat-kaheksandat korda. “Lihtsalt ei saa olla muidu,” arvas Krista, kes on olnud meie n-ö Gruppenführer juba aastaid. Tema jaoks oli tänavune festival arvult seitsmes.

Madise jaoks aga kaheksas: “See on üks huvitav fenomen. Tavaliselt on ikka nii olnud, et kui need päevad kord läbi on, siis on selline tunne, et mitte kunagi enam siia ei tule – kõik see on niivõrd väsitav ja rahaliselt koormav. Kui aga jõudis kätte jaanuar,” alustas Madis lauset ning Krista jätkas: “…sain mina kirja, et kas minu jaoks on ka hotellikoht olemas.”

Ja nii pea iga aasta… Tõsi, päris esimesed aastad sai nauditud telklaagri võlusid, kuid see aeg ammendas end peagi. Kuum telk, soojad joogid, mis peaksid olema külmad, mitte kunagi vaibuv melu ning nii mõnelgi aastal öökülm ja krõbisev jää telgi seintel. Samas on peamine kontserdipaik Agra ja must turg nii-öelda telklaagri ukse ees ning Treffeniga haakuv Yggdrasili festivaliplats paari sammu kaugusel.

Tänavusel festivalil oli veidi vähem rahvast kui tavaliselt. Leipziger Volkszeitungis välja reklaamitud 20 000 kokku ei tulnud, küll aga tundsin vähemalt mina ennast seekord paremini. Kui eelmisel aastatel pidi minema kontserdikohta varakult, kui tahtsid midagi kindlalt näha, siis seekord sissesaamisega raskusi ei olnud. Pikad, üle kahe tunni looklevad sabad on loodetavasti möödanik.

Traditsioon, mis on kestnud juba 17 aastat, näib olevat elujõuline vaatamata nii festivali korraldajate vahetumisele kui ka Leipzigi märatsevate vasakpoolsete tegevusele. Võib-olla oleks õigem fraas: just kiuste ja selle valguses. Piisab kui meenutada aastatagust juhtumit, mida eufemistlikult nimetatakse Connewitzi ristmiku intsidendiks. Tundub, et just sealse kandi tööstusrajoonis on palju selliseid tegelasi, kellele aktiivselt ei meeldi gootid või õigemini kõik need, kes ei mõtle nende endi moodi. Just seal ristmikul (Connewitz Kreuz) on aga üks peamisi Treffeni kontserdipaiku ehk vana tehasehoone Werk II.

Connewitzi intsident ise oli säärane: äärelinnast kesklinna sõitev päevane tramm oli tumedat rahvast otsast-otsani täis. Võib öelda – kihiti. Aga seal istus ka üks vanem daam, selline, keda tavaliselt aidatakse üle tee või kellele pakutakse istet. Just teda tabas sõgeda vasakpoolse poolt trammi visatud kivi. Vanadaam lamas kuid haiglas, kuid arstid ei suutnud naist terveks ravida. Lühidalt öeldes, vasakpoolne mõrvas inimese, kes kuidagi ei puutunud festivali ja kelle ainus süü oli selles, et ta sõitis samal liinil.

Tänavu (2008) visati taas kivi trammi. Seekord esimesel ööl. Rahvas valgus laiali ning ilmselt eelmise aasta juhtumi pärast kõrgendatud valvega trammiliini ääres väänas politsei uljal kiviloopijal käed selja taha. Teisel päeval võis näha märulipolitseid, kes karjatas paarikümmend nokkmütsi ja ebamäärast värvi pusasse rõivastunud röökivat tegelast. Rohkem me vasakpoolseid sel korral ei kohanud.

Nüüd kujutage ette kahemiljonilist linna, mis on täis just seda muusikat, mida teile meeldib kuulata, rahvast, kes mõtleb pea sama moodi ja hingab samas rütmis kui teie. Gooti rahvast ja gooti muusikat. Niisiis oli meil võimalik külastada nelja päeva jooksul rohkem kui kahtkümmet kontserdipaika ja kuulda-näha enamat kui 150 bändi ja artisti.

Loomulikult ei jõudnud kõikjale ja ei näinud kõike. Toimus iga-aastane festivali kurbmäng. Pidid valima ning mõnikord said ka haledalt petta. Näiteks osutus London after Midnight igavamaks kui samal ajal linna teises otsas toimuv neofolgi üritus ja seal esinevad bändid. Samas nägime ära Christian Deathist järelejäänud riismete kontserdi ning päris huvitavaks osutus Nachtmahr.

Üldse ei kahetse aga Fields of the Nephilimi öist kontserti ja Job Karma esinemist. Samasuguseid näiteid võiks tuua veel ja veel, aga võib-olla ei ole see just päris õige koht rääkimaks spetsiifilisemalt tumedast muusikast.

“Mulle meeldib just see, et festival on laiali üle linna. Ei ole nii, et on ainult üks suur lava. Sest selline asi kurnab ära,” tõi Krista välja ja ütles, et kui nad Rootsis Arvikal käisid, siis olid nad hommikust saati kohal ja õhtuks väga väsinud.

“Suvalistel rockfestivalidel ei käi ma juba aastaid. Sellepärast, et seal käib täiesti suvaline rahvas, aga siin on ikka valitud seltskond,” arutles Madis. “Iga subkultuur laieneb väljapoole ja tõmbab rahvast ligi. Aga need inimesed, kes tulevad, peavad siiski alluma teatud reeglitele, näiteks teatud riietuskoodile.”

Ühepäevapileteid ei ole. “Hea on see, et nad ei müü ühepäevapileteid. Sest muidu voolaks siia kokku igasuguseid,” märkis Krista. Mulle meenus seepeale teine Saksamaa tumeda muusika festival M’Era Luna, kus müüdi just nimelt ühepäevapileteid ning laupäevaõhtuks oli must sulandunud kirjude särkide ning muusikast mitte eriti hooliva õllelembeste jõuguga. Pehmelt öeldes – ebameeldiv.

Festival on ka hea koht täiendada muusikavarusid ning osta skeenekraami ehk kulutada lühikese aja jooksul ära mitu kuud kogutud raha ja enamgi veel. Kui muudelt välismaareisidelt võib tagasi tulla, paarsada eurot või dollarit taskus, siis Treffeni must turg tekitab augud ka järgmise kuu eelarvesse.

Siin lihtsalt on kõike seda, mida ei pakuta tavalistes poodides, ning muidugi saab ja võib ära kasutada võimalust hindu alla kaubelda.
Wave-Gotik-Treffen, see on eluviis ja mõttelaad, muusika ja sama tõugu inimesed, see on kodu gooti rahvale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)