Külalislahkuse maa Gruusia

Külalislahkuse maa Gruusia

Kalleid külaisi võtab tihti Gruusias vastu mehiste meeste mitmehäälne laul.

Legend räägib, et kui jumal rahvastele maid jagas, lasid grusiinid parajasti veinil ja lihal hea maitsta ning jäid esmalt üldse maast ilma. Viimaks jumala juurde jõudes selgitasid grusiinid, et veini joomisega tänasid nad teda hea joogi eest. Ei jäänud jumalal muud üle, kui anda grusiinidele viljakas ja kaunis maa, mille ta enda jaoks oli hoidnud.

Sellele ja ka paljudele teistele levinud väidetele grusiinide kohta sain kinnitust nädalasel reisil Gruusias, kus turismivõimalusi uurisin. Eales pole ma külalisena end kusagil riigis nii oodatuna tundnud…

Külalised on jumala kingitus

Just sellise põhimõtte järgi grusiinid elavad. Ja seda ei kohanda nad oma kultuuris silmakirjalikult, vaid täiesti siiralt. Kui mu Gruusia sõbrad kuulsid, et Põhjamaades on levinud külaliste kohta vastupidine, naljaga pooleks ütlemine “Tore, et nad tulid, veel parem, et ära lähevad…”, jahmusid nad täiesti tõsiselt.

Gruusias näitab perekonna erilist külalislahkust see, milline näeb pidulaud välja pärast peo lõppu. Auravaid roogasid tuuakse lauale veel ka siis, kui kõik külalised on juba ammu kõhu kõvasti täis söönud. Piduliku õhtusööki pika laua ääres nimetatakse supra’ks. Supra on Gruusia kultuuri telg, kuna juba aastasadu tagasi said mehed laua ääres kokku, tõstsid klaase ja laususid tooste.

“Kui sul käib palju külalisi, oled sa rikas inimene, kui väga vähe, järelikult on sul midagi viga,” on Gruusias kombeks öelda. Külalislahkust rõhutatakse grusiine iseloomustades kõikjal maailmas. Selle iseloomustuse paikapidavuses veendusin siis, kui ise Gruusias ära käisin.

Ja veel üks grusiinide põhimõte külalislahkuse osas: “Sa pead tegema kõik selleks, et su külalisel ei hakkaks kordagi igav ega ka ebamugav. Sinu külaline peab sinu juurest lahkuma ainult meeldivate mälestustega.”

Toostid näitavad austust külalise vastu

Iga grusiini jaoks on väga tähtis oma külalisi toostiga austada. Kui peoperemees ehk tamada (Gruusia kultuuris traditsiooniline isik, lauas seltskonna juht ja nn toostimeister), annab kellelegi külalistest loa toosti öelda, on see väga suur au.

Tamada sõna on seaduseks ja kui tema kõneleb, peavad kõik vait olema. Oma klaasist veini juua võib Gruusias ainult siis, kui toost on lausutud. Toostide vahepeal klaasi reeglina ei puudutata. Aga kui veinirüüpamise hetk kätte jõuab, nõutakse sageli bolomde (põhjani)!

Üks levinumaid tooste on: “Ma tahan tõsta toosti meie kallite külaliste auks!” Ning üks klassikalisemaid tooste sellel reisil kõlas nii: “Tõstame toosti Gruusia ja Eesti vahelise turismisideme loomise auks!”

Ja veel üks meeldejäävamaid tooste: “Kes on tõeline mees? See, kes tõuseb voodist selleks, et puhata. Joome siis tõeliste meeste terviseks!”

Perekond ja sõbrad

Need on iga grusiini jaoks kõige tähtsamad maailmas. Tihtipeale elavad ühes kohas koos ema, isa, lapsed, vanaemad, vanaisad, tädid, onud, nende lapsed jne. Kui ma grusiinidele rääkisin, et Eestis kolitakse täisikka jõudes vanemate juurest pigem kiiresti minema, et oma elu alustada, oldi selle üle siiralt imestunud.

Selle peale selgitasin, et me käime oma vanematel siiski küllalt tihti külas ning suhtleme tihedalt. Aga grusiini jaoks oli siiski mõistetamatu, mismoodi on võimalik, et minnakse oma vanemate juurde külla! Tõepoolest, sellise nurga alt lähenedes pani mindki mõtlema.

Tantsima pannakse grusiin juba lapseeas

Üks iseloomulikumaid asju, mis Gruusia peale mõeldes meenub, on ka nende rahvatantsud ja tantsimine kui kultuur üldse. Lähemalt uurides selgus, et perfektne tantsuoskus ei tule siiski iseenesest – lapsed pannakse gruusia rahvatantsu erinevaid elemente õppima juba maast madalast ning samuti on vanemad neile eeskujuks igasugustel perekondlikel ja muudel üritustel, kus vähegi võimalust tantsida.

Tantsimisel on tegelikult ka kasulik toime – kuna enamik grusiinide üritustest kujutab endast rohket rahvustoitude söömist ja toostide saatel (kodu)veini joomist, aitab vahepealne tants mõnusalt kaasa nii seedimisele kui ka peal selgemaks saada.

Enamik gruusia tantsudest räägivad lahingus käimisest, selle võitmist ning võidukast kojusaabumisest.

Gruusia on veiniriik

Gruusias kasvatatakse ligi 6000 erinevat viinamarjasorti, millest igaühest on omakorda võimalik saada mitut erinevat tüüpi veini. Prantslased olevat siinkohal grusiinide ees mõtteliselt kummardanud ning sunnitud tunnistama, et viinamarjaliikide rohkuse koha pealt kuulub maailma esikoht grusiinidele. Seega võib öelda küll, et Gruusia on veiniriik.

Grusiinid ise enamasti pudeliveini ei joo, nemad valmistavad seda ise. Need aga, kes ise viinamarju ei kasvata, ostavad veini mõnelt sõbralt või sugulaselt, kes elab näiteks Kahhethi veinipiirkonnas.

Maiustused ja maitseained

Kindlasti tasub Gruusias külastada erinevaid turge. Maitseained on laotud pilkupüüdvatesse värvilistesse püramiididesse ja turumüüja selgitab lahkelt, millise roaga milline maitseaine kõige paremini kokku sobib. Ilmselt kuulsaim Gruusia maitseaine kannab nime Svanethi sool – kollane, ürtidega maitsestatud meresool.

Levinuim Gruusia maiustus on suitsuvorsti meenutavad churchella’d. Tegu on niidi otsa aetud pähklitega, mida on mitmeid kordi magusasse viinamarjamahla kastetud ja siis kuivama jäetud.

Stalini muuseum

Väidetavalt maailma ainus Stalini muuseum asub Gruusias Gori linnakeses (www.stalinmuseum.ge ). Muuseumis saab üldise ülevaate Stalini lapsepõlvest, kirjutamishobist ning poliitilistest tegudest. II maailmasõja kohta on infot aga kummastavalt vähe. Gorisse on kõige lihtsam sõita elektrirongiga.

Pealinn Thbilisi

Gruusia pealinn Thbilisi on nime saanud gruusiakeelsest sõnast thbili (eesti k ‘soe’) – kuumaveeallikate järgi, millel arvati olevat ravitoime ning mille juurde linn rajati. Allikatel on juba sajandeid olnud kümbluskohad. Kesklinnaski asub populaarne saunakompleks, kus kümmelda saab. Need saunad sarnanevad Türgi saunaga. Teine pealinna võtmesõna on arhitektuurimälestised.

Kuurortlinn Bathumi

Bathumi on ammustest aegadest tuntud Musta mere äärne kuurortlinn, mis asub Adžaaria autonoomses vabariigis. Linnas on imeilus valgustatud pargiga promenaad, palju erinevas stiilis restorane ning parasvöötme taimeliike esindav rahvusvahelise kuulsuse saavutanud botaanikaaed. Eriti ilus on öine tuledes Bathumi.

Linnast Türgi piirini on umbes 30 km. Kohalikud teadsid rääkida, et läbi aegade on islamiusulistel türklastel kombeks olnud vabama suhtumisega Gruusias pidutsemas käia. Tänaseks on sellest kujunenud lausa turismiliik, et türgi noored Gruusias, eriti Bathumis puhkamas käivad.

Gruusiasse saab minna suusatama ja matkama

Talvest kuni hiliskevadeni saab Gruusias ka suusatada. Tuntumaid kohti selleks on Thbilisist 120 km kaugusel asuv Gudauri külake, kuhu pääseb mööda mägiteed. Siinsed olud sobivad nii algajatele kui ka kogenud sõitjatele. Väidetavalt on Gudauri nõlvad võrreldes Elbruse ja Tsegetiga, mis asuvad ka samas kandis, laugemad.

Ekstreemsportlastele pakutakse ka heliskiing’ut, mis tähendab, et seltskond suusahuvilisi viiakse mägedesse puutumata lume alale helikopteritega.
Terves Gruusias on väga populaarne harrastada mägimatkamist, telkida, käia liustikel ning püüda mägijõgedest kala.

Kuidas Gruusiasse minna?

Võib minna omapäi, kuid saab ka reisibüroo kaudu. Täpselt nii, kuidas parasjagu tuju, tahtmist ja pealehakkamist on. Praegu on mugavaim AirBalticu lend Tallinn–Riia–Thbilisi. Lend läheb Tallinnast õhtul hilja välja ning koos ümberistumisele kuluva ajaga olete öösel kella kolme paiku Thbilisis. Lennuaega kokku ca 5,5 tundi.

Veidi ebamugav on see, et tagasilend väljub öösel kell pool neli. Igal juhul on mõttekas tagasilennu eel öösel lennujaamas oodata, kuna linnapeal öösel kohvritega ringi liikuda on keeruline ning lennujaamas pagasi hoiustamiseks hoiuruum puudub.

Thbilisist edasi liikumiseks on Gruusias mõistlik rentida auto koos autojuht-giidiga. Hinnad on mõistlikud – kõik sõltub teie läbirääkimisoskustest. Võib proovida ringi liikuda ka omal käel, kuid seda soovitan ainult nendele, kellel vene keel vabalt suus ning mägedes sõitmise kogemus olemas.

Mis keelega Gruusias hakkama saab?

Riigikeel on loomulikult gruusia keel, kuid kohapeal saab hakkama nii inglise kui ka vene keelega. Arvesse peaks võtma seda, et noorem generatsioon valdab vabalt inglise keelt, vene keelt aga vähe. Vanema generatsiooniga on olukord aga täpselt vastupidine – inglise keelt ei osata peaaegu üldse, kuid vene keel on see-eest kui teine emakeel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 877 korda, sh täna 1)