Nullmeridiaani määramisest – Ka Kuressaare on olnud geograafiliste pikkuste lugemise algpunktiks

Nullmeridiaani määramisest – Ka Kuressaare on olnud geograafiliste pikkuste lugemise algpunktiks

 

Tänapäeval loetakse alg- ehk nullmeridiaaniks meridiaani, mis läbib Inglismaal asuvat Greenwichi observatooriumi. Kuid kas te teate, et vanades arhiivides leidub kaart, mille järgi nullmeridiaaniks loeti meridiaani, mis läbis Vene impeeriumi kõige läänepoolsemat linna Kuressaaret (Arensburgi). Kõigest sellest kirjutatakse Peterburis asuva Vene sõjalaevastiku keskmuuseumi avaldatud materjalides; need eestindas ajaloouurija KALLE KESKÜLA.

Esimese meridiaani (nullmeridiaani) määramise ja kogu kartograafia ajalugu ulatub kaugetesse aegadesse. Juba 4. sajandil eKr väljendasid Babüloni astronoomid mõtet Maa kerakujulisest vormist. 2. sajandil pKr tõstatasid astronoomid koos matemaatikutega geograafilise laiuse ja pikkuse mõiste ning töötasid välja esimesed kartograafilised projektid.

Suurimad teened selles vallas on kreeklasel Ptolemaiosel (u 83–161)1, kes töötas Aleksandrias. Aimates Maa kerakujulist vormi, projekteeris ta oma kaarte nii meridiaane kui ka paralleele kasutades. Ptolemaios pidas Maa läänepiiriks Kanaari saari, kust edasi maismaad pole; idasuunal aga ulatus maismaa tema arvates lõpmatusse.

Seetõttu läbis tema nullmeridiaan läänepoolseima Kanaari saare (Ferro) läänerannikut, idasuunalised meridiaanid nummerdati sellest alates. Omamata maapinna geodeetilisi mõõdistusi ja toetudes põhiliselt Foiniikia meresõitjate juttudele, koostas Ptolemaios 2. sajandil eKr ka esimese maailmakaardi, millel Maa ulatus Kanaari saartest Indoneesiani ja mis avaldati tema atlases “Geograafia”.

Kreeklaste mõtted levisid Euroopasse hilinemisega

Euroopas sai Ptolemaiose looming tuttavaks 1478. aastal. Seejärel koostati hulgaliselt uusi maa- ja merekaarte, kus nullmeridiaan liikus edasi vastavalt uutele teadmistele geograafiast – Assoori saartele, Rohelise Neeme saartele jne.

Selline pluralism tekitas meresõitjates palju segadust. 1634. aastal toimus Pariisis konverents, kus otsustati nullmeridiaan viia tagasi Ferro saarele ja lugeda sealt meridiaane nii lääne- kui ka idasuunas. Selle ettepaneku kinnitas Prantsuse kuningas Louis XIII (valitses 1610–1643) ja seda tunnustasid ka teiste maade kartograafid.

Selline üksteisemõistmine ei jäänud paraku kestma. Rahvuslike astronoomiaobservatooriumide loomisega (Pariis 1667, Greenwich 1674, Berliin 1711, Pulkovo 1839 jne) tekkisid ka vastavad nullmeridiaanid.

Sõjalaevastiku keskmuuseumis Peterburis on hoiul Soome lahe kaart 1852. aastast, millel geograafiline laius on määratud nii Ferro, Sankt-Peterburgi, Greenwichi kui ka Pariisi meridiaani järgi. Greenwichi meridiaan otsustati ülemaailmselt aluseks võtta 1884. aastal Washingtonis toimunud rahvusvahelisel geograafiakongressil.

Venemaal hakati aktiivselt tegutsema Peeter I ajal

Venemaal muutus see problemaatika aktuaalseks pärast Põhjasõda, kui Peeter I (valitses 1682–1725) oli raiunud “akna Euroopasse” ja Ingerimaa pealinna Nyeni asemele omanimelise linna asutanud. Vene meremehed kasutasid algul Rootsi ja Hollandi kaarte, aga juba 1710. aastal alustati geodeetilisi mõõtmisi Soome lahes ja seejärel ka Läänemeres.

Peeter I ukaasiga anti 1714. aastal välja atlas “Idamere ehk Varjaagide mere kaardimõõdistused”. Selle atlase, mille kordustrükid tehti 1720. ja 1723. aastal, kaardid olid enamikus siiski Rootsi ning Hollandi päritolu, nende koostamisel kasutati Hollandi spetsialistide (Schonebek, Pikart jt) abi.

Tolleaegsete Vene merekaartide aluseks oli Ferro nullmeridiaan, aga näiteks esimeste Kaspia mere kaartide esimene meridiaan läbis Astrahani või Bakuu. Beringi Kamtšatka-ekspeditsiooni (1725–1730) ja esimese Põhja-ekspeditsiooni (1733–1743) nullmeridiaan algas aga hoopis Tobolskist.

Selliste äravalitud linnade hulka kuulus ka Kuressaare. 1734. aastal üllitatud “Vene Impeeriumi atlas”, mille autoriks oli I. K. Kirillov (1689–1737)2, pani nullmeridiaani läbima tolleaegse Venemaa läänepoolseimat linna.

1) Klaudios Ptolemaios (kreeka k Κλαύδιος Πτολεμαίος; umbes 83–161) oli kreeka astronoom, astroloog, matemaatik ja geograaf, kes tegutses Egiptuses. Teda peetakse geo-tsentrilise maailmasüsteemi peamiseks kinnistajaks.

2) I. K. Kirillov – vene riigitegelane, geograaf ja kartograaf. 1707. või 1708. aastal lõpetas Moskva navigatsioonikooli. 1720. aastal juhatas teaduslikke töid, mille eesmärgiks oli Vene impeeriumi maakaartide koostamine. 1727. aastal koostas Kirillov esimese Venemaa süstemaatilise majanduslik-geograafilise kirjelduse, mis ilmus pealkirja all “Vene riigi õitsev olukord”.

1734. aastal avaldas ta “Vene Impeeriumi atlase” esimese väljaande. Tema eestvedamisel korraldati mitmeid teaduslikke ekspeditsioone Kaug-Itta ja Kesk-Aasiasse.

Ivan Kirillovi Vene impeeriumi esimene üldkaart valmis tegelikult juba 1727. aastal. Selle koostamisel oli vene teadlasel abiks tolle aja Prantsusmaa juhtiv geograaf ja kartograaf Guillaume Delisle (1675–1726). Erinevatel põhjustel kaardi avalikustamine aga venis. 1734. aastal otsustas Kirillov lõpuks avaldada tema enda koostatud Venemaa erinevate piirkondade kaartide atlase.

Atlas koosneb 15 kaardist, koguteose krooniks on aga Vene riigi üldkaart. Väidetavalt on tegemist Vene impeeriumi esimese üldkaardiga, mis koostatud teaduslikel alustel. Kaardil on ära märgitud riikide, kubermangude ja provintside piirid, asustatud punktid, tähtsamad teed, rahvaste elupaigad ja Suur Hiina müür.

Kaarti kaunistavad erinevad joonistused, millel kujutatakse Vene riigi sümboolikat, stseene igapäevaelust ja antiikmütoloogiast. Kuna Kirillovi kaart avaldati esmakordselt 1730. aastatel, siis oli sellel ka pühendus valitsevale keisrinnale Anna Ivanovnale (võimul 1730–1740).

Just selle kaardi kohaselt on algmeridiaaniks loetud meridiaani, mis läbis tookordse Vene riigi kõige läänepoolsemat linna, s.o Arensburgi ehk Kuressaaret. Kõnealust atlast müüdi kuni aastani 1745. Seejärel atlas kõrvaldati müügilt, kuna oli märgatud, et selles on rohkesti ebatäpsusi.

Pärast seda pole Kirillovi atlast enam kunagi levitatud ja seetõttu on tegemist väga haruldase dokumendiga. Täna on teada vaid kolm säilinud eksemplari, igaüks neist veidi erinev. Üks Kirillovi atlase eksemplar asub Peterburis Venemaa rahvusraamatukogu fondis, teine eksemplar peaks aga praegu olema Londonis müügil (vt kataloogi www.map-world.com).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 888 korda, sh täna 1)