Lauldes vihmas ja äärmiselt mehiselt (8)

Lauldes vihmas ja äärmiselt mehiselt

 

Laupäeval poole viie ajal Kuressaare lossihoovi poole jalutades möödusid minust kaks soome turisti ja küsisid suure imestusega, et mis seal küll toimub, et nii palju inimesi sellise ilmaga väljas on. Tõepoolest, teadmata, millega on tegu, oleks suur kamp paduvihmas laulvaid ja hõiskavaid inimesi tõesti imelikuna tundunud.

Tegelikult peeti aga laupäeval seoses ülemaailmse meestelaulupäevaga ning Eesti Meestelaulu Seltsi 20. juubeliga meestelaulupidu “Mu isamaa on minu arm”. Vaatamata sellele, et puudus laulukaar ning paarikümnetuhandesed inimassid, oli õhus tõeline laulupeotunne.

Kui rongkäiguga olid kõik koorid lossihoovi jõudnud, süüdati laulupeotuli ning kõlas Lüdigi “Koit”. Edaspidi lauldi mitmeid teisigi tuntud isamaalisi ning laulupidude repertuaari kuuluvaid lugusid, nagu näiteks Tõnis Mägi “Koit”, kus solistina astus üles Mikk Dede.

Laulupeol laulsid 31 meeskoori, 47 poistekoori ja 9 noorte meeskoori üle terve Eesti. Kõige võimsamalt kõlasid loomulikult ühendkooride palad, kus lava täitsid kõik peol osalenud koorid. Kontserdil dirigeeris koore Eesti dirigentide ning koorilauluinimeste paremik eesotsas Hirvo Survo ja Ants Üleojaga.

Laulupeol oli lauljaid igas vanuses. Kõrvuti laulsid nii 60-aastased staažikad lauljad kui 7–8-aastased noored. Eesti Meestelaulu Selts on ainus omasuguste seas, kuhu kuuluvad ka poistekoorid, kes moodustavad seltsi liikmetest lausa kaks kolmandikku. Nagu ütles kontserdi juht Velvo Väli, näitab see seltsi järelkasvu ning värskust.

Vaatamata sellele, et poisipõnnid olid juba nii märjad, et paljud ei pannud tähelegi, kui nad sopalompidesse astusid, ei lasknud poisid tujul langeda, vaid esitasid oma laulud rõõmsalt ja hoogsalt. Küsides ühelt noorelt laulupoisilt, miks ta üldse laulmas käib, vastas ta mulle: “Aga mulle ju meeldib ja teistega koos on huvitav.”

Küsimusele, kas talle meeldib rohkem tavaline laulupidu või meestelaulupidu, vastas poiss aga kelmikalt, et talle meeldib tüdrukutega koos ikka rohkem laulda. Teine noor laulja tõi aga peamiseks laulupidude erinevuseks, et meestelaulupeol on jõudu natuke vähem. “Häält on võimsalt, aga inimesi võiks laval rohkem olla,” ütles üks poistekoori lauljaist. Kuigi laulupoisse ega mehi vihm laulmast ei seganud, sai see jagu puhkpillidest.

Kuigi muusikud oleks ise vaatamata vihmale hea meelega mänginud, jäid puhkpillide vihmakartuse tõttu peol kahjuks mitmed palad esitamata.
Kontserdi jooksul kõlasid nii uuemad kui vanemad, tõsisemad kui lõbusamad laulud. Peo käigus meenutati ka kommunismi ohvreid, kuna tegu oli leinapäevaga.

Laulupidu lõppes Gustav Ernesaksa lauluga “Mu isamaa on minu arm”. Pidu oligi pühendatud Gustav Ernesaksale, kelle sünnist sai tänavu 100 aastat. Nagu ütles peo lõpuks kohale saabunud kultuuriminister Laine Jänes: “Tänavune aasta on Ernesaksa aasta.”

Meestelaulupidu oli vähemalt minu jaoks tõeline laulupidu, kuna terve kontserdi aja surises sees see imelik tunne, mis on varem tekkinud vaid ise Tallinnas laulukaare all olles. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis natukene publiku tuimuse üle. Aplausid olid peaaegu olematud, kuid õnneks paistis see kooride tuju mitte rikkuvat.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)