Üks rahvas, üks saatus, üks mälestusmärk

Üks rahvas, üks saatus, üks mälestusmärk

 

Juuniküüditamise aastapäeval sadas vihma hommikust õhtuni. Taevakraanid olid valla ning aknast vilksatas aeg-ajalt pooles mastis lehvida üritav veest tilkuv lipp. Ehkki vihmavett oli hädasti vaja, tegi ilm olemise nukraks ning viis mõtted tahtmatult neile, keda 67 aastat tagasi see päev valusalt puudutas, aga pani ka küsima, kas oleme suutnud jäädvustada nende mälestust, kes kannatasid punavõimu tuleku tõttu.

Ei ole Eestis vist ühtegi perekonda, keda küüditamised ja repressioonid poleks puudutanud, iga sugupuu okste vahelt võib leida lehti, mis kistud oma kasvukohast või lennanud ootamatu tuuleiiliga kaugele.

Minu isa sündis 11. märtsil 1944 Tallinnas, paar päeva pärast Tallinna pommitamist. Vanaema mälestuste järgi ei tahtnud teda, sünnitajat, ükski haigla vastu võtta, sest kõik kohad olid vigastatuid täis. Lõpuks õnnestus poeg tohtrite hoole all ilmale tuua. Kui vanaema hakkas kahenädalase tite ja suuremate lastega Saaremaale tulema, tuli tal nädal aega Virtsus laevalepääsu oodata.

Sama aasta sügisel arreteeriti minu vanaisa – Caesar Kaljo, kes oli juhatanud kaitseliidu orkestrit ning 1942 tulnud Saaremaale looma ja juhatama Omakaitse orkestrit. Need olid need “riigivaenulikud” teod, mida ta oli korda saatnud. Kurikuulus §58 ning 10+5 aastat. Kaugelt Komimaalt pääses vanaisa koju kümne aasta pärast. Minu vanaema Hilda, ehkki gümnaasiumiharidusega naine, jäi üksi kuue lapsega ning sai tööd vaid apteegi koristajana ja uulitsapühkijana. See oli töö, mis loomulikult kõiki suid ei toitnud.

Olen viimasel ajal päris palju uurinud ka naiskodukaitse ajalugu. Ja nagu ma tean, sai päris paljudele naistele saatuslikuks see, et nad kuulusid isamaalisse naisorganisatsiooni. Ei ole Saare maakonnas valda, kust poleks Külmale maale saadetud naiskodukaitsjaid.

Paljud neist ei tulnudki tagasi ega ole maetud kodumaa mulda. Paljud naiskodukaitsjad olid teistkordselt represseeritud juuniküüditatud.

Kuid traagikat ei toonud ainult küüditamised. Nii näiteks hukkus Muhu kooliõpetaja Olga Kalm Saksa okupatsiooni ajal, Kuressaare naiskodukaitsja Maria Kitt oli medõde ja hukkus Saksa laatsaretlaeval Moero, põgenedes koos väikese tütrega 1944. a kommunistide eest.

Represseerimisest ei pääsenud ka naiskodukaitsjate pered ja lapsed.
Vaivere jaoskonna liige Sinaida Koppel suri 1946. aastal sünnitusel, tema lapsed 11-aastane Maimu, 7-aastane Valdur ja 6-aastane Ilmar küüditati 1949. aastal. Abikaasa Mihkel Koppel arreteeriti 1946, talle mõisteti tribunali poolt 10+5 aastat ja ta hukkus vangistuses 1948.

Seda, kui paljud naiskodukaitsjad pidid jätma kodumaa ning punavõimu eest Läände põgenema, me täna ei tea.
Sirvisin laupäeval esimese naiskodukaitse esinaise Mari Raamoti mälestusteraamatut. Seal kirjutab ta muuhulgas ka sellest, kuidas poeg Ilmar oma perega Eestist põgenes.

24. veebruaril, Eesti vabariigi 23. aastapäeva varahommikul, kui maja rahvas, kus elasime, ja kogu Tartu linn puhkasid veel unehõlmas, astus tasahiljukesi oma vana ema voodi ette tema ainuke poeg, juba reisivalmis. Ta tahtis oma emaga, kes jääb üksi kodumaale, jumalaga jätta. /…/ Ta ei suutnud liigutusest palju kõnelda. Neil mõlemil oli selge: kui tahad veel elada ja oma lapsi kultuurinimesteks kasvatada, siis ei ole teist teed. Ta ütles liigutusest väriseva häälega ainult: Ema, küll on mul sinust ja kodumaast raske lahkuda!

Nii tõttaski ta rongile. Käristas katki sidemed, millega ta oli tugevasti oma kodumaa ja kodu külge seotud. Jättis maha kodumaa, mille eest ta oli koolipoisina Vabadussõjas võidelnud, oma noore elu ja tervise kaalule pannud, et kord tulevikus täies ulatuses anduda oma rahvale ja kodumaa ülesehitamisele. Ta kavatses künda ja külvata oma maalapil vaba kodumaa mulda. See õnnestus tal hästi.

Nad ehitasid oma noore naisega nagu kaks lindu endale pesa. Nende töö kandis vilja ja nende talu oli eeskujulikumaid ümbruses. Lapsed armastasid oma kodukohta. /…/ Viimasel novembrikuu päeval 1940. aastal ilmus kommunistlikkude võimukandjate esindaja nende tallu, mis asus Tartu lähedal ja võttis selle lihtsalt ära.

Kõik ühe hoobiga: omakasvatatud tõukarja, vilja ja kõik muud põllusaadused. Poeg oma perega tuli linna memme juurde. Võtsid kaasa oma kallima vara: kaks pisikest poega ja neli töövõimelist kätt. Nendega läksid nad nüüd maailma tundmatule tulevikule vastu, kuid teadmises, et seal kaugel ei tarvitse oma elu eest iga silmapilk häireseisukorras olla.
Need olid vaid killud mõnest saatusest ajal, mis lõi segamini Eesti rahva küll itta, küll läände, mis jättis tühjaks tuhanded kodud.

Tahaksin aga lõpetuseks teie ette tuua idee, mis kummitab mind juba pikemat aega, alates sellest, kui on rääkima hakatud nn kaastundeseina rajamisest. Minu ettepanek on sellele seinale raiuda kõikide nende saarlaste nimed, kes okupatsioonivõimude tõttu pidid jätma oma kodu ja kodumaa. See võiks olla samasugune sein, nagu on Vietnami sõjas hukkunute memoriaal Washingtonis, kus mustale marmorile on raiutud 58 000 hukkunu nimed. Ma ei ole näinud mujal midagi nii lihtsat ja mõjuvat.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 74 korda, sh täna 1)