Kinnistame sunnismaisuse (1)

Kinnistame sunnismaisuse

 

Tänavu on mõnigi asi teisiti. Rallitav naftabarrel kaugel Londoni börsil, milllel otsene side meie tanklates kerkivate bensiinihindadega, paneb enamuse kukalt sügama.

Nii puhkus kui klassiekskursioon on küsitavad

Paljud plaanitud puhkusereisid jäävad kindlasti ära. Kalliks läheb.
Kooliaasta lõpp on klassiekskursioonide aeg. Saaremaa oma kadakate, tuulikute, suitsuangerjate ja Kuressaare lossiga on alati olnud midagi ligitömbavat. Vene ajal telliti mere taha sõiduks baasist buss, kui vedas saadi “Turist” ja oh seda röömu. Kümne rublaga käis lahedalt ära.

Tänased õppurid peavad eksursioonide puhul arvestama suurte väljaminekute ja vanemate paksu rahakotiga Üha enam on koolides neid lapsi, kelle emadel-isadel pole sõiduks tuhandet või paari välja käia. Lapsed ei saa alati aru kui vanemad ütlevad – ei ole võimalik. Kui maksmist vajab majalaen või liising, on iga kroon arvel ja ohvriks langebki kauaoodatud eksursioon.

Saaremaale sõitmine on tänasele õppurile üle mõistuse kallis. Kolmepäevane eksursioon maksab oma paar tuhat krooni. Lõviosa kuludest neelavad bussirent ja kütus. Üks mu tuttav Lõuna-Eesti õpetaja ütles, et odavam on Otepäält käia Helsingis kui minna Saaremaale. Kui nii edasi siis õpivad meie noored enne tundma välismaad kui oma kodusaari.

Lisaks kõigele on merereis lahe põhjakaldale kindlasti huvipakkuvam-sõita saab ju kiirlaeva või uhke tuliuue Viking Expressiga. Tallinna ja Põhja Eesti noortele ongi juba Soome koolilõpu eksursioonide peamine sihtkoht.

Saarte õpilased kannatavad enam

Saaremaa tublidele lastele jääb Tartu või Piusa koobaste ning Munamäe torni külastamine aina suuremaks unistuseks. Nendeltki nõuab mitmepäevane teekond kopsaka rahasumma. Ka naabersaarele Hiiumaale minekuks küsib laevafirma bussi üleveo ja piletite eest soolast hinda.

Väiksemate kuludega teevad algklassid päevaga tiiru peale kodusaare looduskaunitele kohtadele. Väga pingutades õnnestub käia Pärnus või Tallinnas. Mõlemas on ööbimine kallis sest hotellid küsivad palju raha ja odavamaid majutusasutusi annab otsida.

Kooliaasta jooksul paarisaja krooni kaupa kogutud eksursiooniraha on sulanud galopeerivate hindadega nagu kevadine lumi. Kui vanemad taas rihma pingutavad aga laste nimel ollakse ära andma viimane siis vahest õnnestub mõni kaugem käik ette võtta. Sõidud Prahasse või Budapesti nagu neid koolid veel mõne aasta eest harrastasid on täna varjusurmas.
Parimal juhul piirdutakse käiguga Lätti või Leetu.

Saarel elamine oleks nagu karistus

Olen sageli mõelnud, et tänases Eestis on saarlaseks-hiidlaseks olemine karistus.

Võimumehi mere taga elavad inimesed ja tema mured ei huvita. Vaata ise kuidas toime tuled. Liberaalse poliitika ideoloogia see, et on uppuja päästmine on tema enda asi. Regionaalpoliitilisel tasandil ei huvita isegi see kuidas igapäevane toidupoolis Kuressaare poelettidele jõuab.

Kallinev kütusehind pärsib ka meie vanemate liikumist. Juba praegu maksab Kuressaare–Tallinna bussipilet üle 200 krooni ja vanavanemad mõtlevad tõsiselt kas pealinna lastelaste juurde tasub ja jaksab sõita. Rääkimata teekonnast mitme ümberistumisega Võrru või Otepääle. Kui üürikese kohtumisrõõmu eest peab välja käima üle pooletuhande igakuisest pensionist siis hakkad mõtlema.

Kui lastel on auto ja plaan mandrilt Muhu-või Saaremaale tulla peab pere-eelarvest leidma paar tuhat krooni. Selline käik saab sündida vaid suvekuudel kui puhkus ja saab arvestada pikema vanematekodus viibimisega. Nii paar nädalat. Kui varem võeti sõitusid ette iga paari kuu tagant siis praeguseks on need ajad jäänud minevikku. Suletud ring ongi käes. Jääb üle telefoniga suhtlemine ent lapsi tahaks ju ikkagi näha.

Soomes mõeldakse saareelanikele rohkem

Mullu suvel Ahvenamaal käies jäi meelde giidi jutt kuidas Soome riik hoolitseb meretaguste saarte ja sealsete asukate eest. Kaupade vedu Kökari või Kumlinge saarele on tasuta, riik tasub transpordikulud oma taskust veofirmadele. Kohalikele elanikele tehakse soodustusi nii kütuse kui muu transpordi osas.

Soomes on paika pandud riiklikult läbimõeldud regionaal- ja väikesaarte poliitika ning seda jälgitakse ja täidetakse. Meil tuleb meretagune asi meelde ainult siis kui lähenevad valimised…

Kõik ei mahu Tallinna

Kõigele sellele mõeldes läheb meel mõruks. Kui nii edasi siis hääbub elu saartel ning noorem rahvas pakib asjad ja kolibki linnriiki Tallinn. Hakka või uskuma et aastaks 2020 täitub Jüri Mõisa mõte Tallinnast kui ainsast elamisväärsest kohast. Siis polegi muret kuidas vanematel külas käia või lapselastega koos olla.

Kõik on käe-jala juures, Harjumaa vahemaad pole suured. Muhu ning Saaremaad näitame kui reservaati mujalt Euroopast tulijatele. Vaevalt me sellist saatust soovime.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)