Saarlasest tudeng on mandrilaste parim sõber

Saarlasest tudeng on mandrilaste parim sõber

 

Mida soojemaks läksid ilmad ja lähemale tuli suvi, seda enam kuulsin Tartus koolis käies küsimusi stiilis: “Kas sa suvel ikka külla ka kutsud Saaremaale?” või “Mis ajal me tulla võime?” Esialgu vastasin poolnaljaga, et: “Jajah, tulge, millal tahate, tulge kõik!”

Tänaseks on aga selge, et mandrilaste Saaremaa-vaimustus ei olnud vaid tühi jutt ning väga suure tõenäosusega saabki minu kodust sel suvel üks segasummasuvila. Kõik Tallinna ja Tartu noored tahavad hirmsasti Saaremaale tulla.

Põlise saarlasena tundub nende vasikavaimustus veidi naljakanagi. Nende jaoks on iseenesest mõistetav, et kõigi saarlaste kodud on mere ääres, et nad söövad päevast päeva kala ja joovad koduõlut. Üks kursavend küsis mult kord imestades, kui ütlesin, et minu kodu on ligi 10 km merest: “Aga kust te siis iga päev kala saate?”

See, et meie peres keegi suurt kalal ei käi, tundus talle veider. Sellise imesaare on kogu aeg Tallinnas ja Tartus elanud noored enda jaoks ise loonud ega soovi sellest ettekujutusest nii lihtsalt loobuda.

Ühest küljest on Saaremaa mandrilaste jaoks küll ideaalne suvituspaik ja õnnega koos on need, kelle tutvusringkonnas mõni saareelanik leidub, kuid teisalt selgub, et külaskäikudega nende vaimustus piirdubki. Oma elu siin ette ei kujutata ning see, miks peaks keegi pärast Tallinnas või Tartus ülikooli lõpetamist Saaremaale tagasi tulema, tundub paljudele müstika olevat.

Õige elu on Tallinnas, aga hea, kui on saarlasest kursakaaslane või tuttav, kelle juurde peitu pugeda, kui pealinnaelu üle viskab. Ja neid Tallinnast väsinud Tartu tudengeid võib sel suvel Kuressaares päris palju leida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)