Jalgratastest ja tuulikutest: hollandlane Eestis

Jalgratastest ja tuulikutest: hollandlane Eestis

 

See oli vist umbes kümme aastat tagasi, kui mul tekkis esimest korda võimalus külastada Baltimaid. Mõte oma silmaga näha kohta, millest ma ei teadnud mitte midagi, vaimustas mind. Siiski võttis aega kuni lõpuks sain jala Eestimaa peale, külastades Tallinna ja Saaremaad.

Baltimaad on jäänud tundmatuks enamikule Lääne-Euroopa kodanikest. Kui ma ütlesin oma sõpradele ja kolleegidele, kuhu lähen puhkust veetma, siis enamik nendest arvas selle huvitava olevat, sest mitte üks neist ei olnud selles piirkonnas käinud. Mida ma lootsin Eestis leida?

Kõik eestlased peaksid olema blondid ja siniste silmadega. Kindlasti ei ole ma suuteline aru saama nende keelest ja maa peab olema sama tasane nagu minu kodumaa.

Esimene peatus oli Tallinnas. Pärast seda, kui ma olin näinud pilte kena välimusega punaste katusekividega tornidest ja maalilistest tänavatest, tahtsin seda linna näha. Vanalinnas ma ei pettunud. Väljanägemine korralik, majad säilinud ja vaated ilusad.

Vanalinn on ümbritsetud mõne väga kaasaegse välimusega kaubanduskeskusega, mida võib leida igas Lääne-Euroopa linnas. Mitu hotelli, panka ja muid kõrghooneid. Trammi- või trollisõit väljapoole kesklinna avas teistmoodi maailma. Kõige suurem osa linnast paistis koosnevast pikkadest tänavatest ja kommunismiajast pärit plokkehitistest. Mõni Ladagi alles, kõvasti lõhnavad inimesed trammis. Kõikjal paistis aga vaimu ja loovust. Selle linna kontrastid olid silmapaistvad, justkui oodatult!

Ent kõik eelarvamused ei osutunud õigeks. Kuulsin sageli eestikeelseid sõnu, millel oli suur sarnasus hollandi sõnadega, mõned olid isegi kirjutatud täpselt samamoodi: banaan, kaart, kraan, kassa, nooduitgang… Nooduitgang?! Ei, see ei saanud olla Eesti sõna! Tegelikult osutus buss, mis meid Saaremaale tõi, Hollandist tooduks, kus ohuväljapääsud olid tähistatud ikka veel hollandi keeles.

Ma ei saanud kauaks saarele jääda. Vähe aega jäi Kuressaare külastamiseks, aga seda piisas siiski mulje saamiseks ja väikseks ringkäikuks linnuse ümbruses. Linnus kehastas täpselt mu arusaama linnusest, mis mul oli lapsena. Ma ei oleks osanud seda paremini joonistadagi! Enne ärasõitu käisin käsitööturul, kust ostsin mõne suveniiri, mis ei ole ainult kaunistatud puutükk, vaid ka kasulik tarbeese.

Kuna saar on tõesti väga tasane ja hollandlastele meeldib jalgrattaga sõita, mõtlesin, et ideaalne oleks Saaremaaga tutvuda jalgrattal. Valjalas oli võimalus jalgratas laenata ja seal tegin ringi. Vaikselt liikudes saab ümbritsevat maad paremini tundma õppida, rohkem näha, kuulda ja tunda.

Keni värvitud puumajasid, tühje viinapudeleid tee ääres, veneaegseid plokkmaju, kolhooside jäänuseid, tuulikuid – hei, taas midagi väga kodust! Lisaks kõige kaunim linnukontsert, mida ma olen elus kuulnud! Heitsin pilgu ka Kaali meteoriidikraatrile ja püüdsin endale ette kujutada, missugune mõju tal kunagi pidi olema.

Teadsin, et Eestis on 10 korda vähem elanikke kui umbes sama pindalaga Madalmaadel. Siin oli hea erinevust tunnetada. Mulle tõesti meeldivad kohad, kus suured turismigrupid ei käi, seal ei saa loodusele halbu tagajärgi tekkida.

Pärast mõnetunnist jalgrattasõitu, kui lõppes kaasavõetud söök, mõtlesin Angla tuulikute ligiduses, seal on kindlasti turistide atraktsioon ja kõrts, mis pakuks mulle rooga. Maikuus paistsid restoranid siiski veel kinni olevat. Leisi poodi jõudsin just enne, kui see uksed kinni pani, ja võileivad said söödud Triigi sadama rahulikus õhtupäikeselises õhustikus.

Saaremaa oleks küll pikemat reisi väärt. Nagu kuulsin, vääriksid looduskaitsealad ja Sõrve poolsaar eraldi sõitu. Ma väga loodan neid tulevikus ka külastada.

Ja veel – kas eestlased on tõesti kõik blondid? Äkki sama palju nagu hollandlased! Aga neil on ju sinised silmad!

Esther Schoenmaker
meditsiini-insener Amsterdamist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 87 korda, sh täna 1)