Kalev Sirp: Mesilaste pidamine pole meelakkumine

Kalev Sirp: Mesilaste pidamine pole meelakkumine

KALEV SIRP TUNNEB MESILASE HINGEELU LÄBI JA LÕHKI. Paraku teevad aga tänavapäeva arusaamad mesiniku meele mõruks.

Laimjala valla Pahavalla küla mees Kalev Sirp, kel aastaid 72, ütleb, et sellest ajast, kui tal kleit seljast võeti ja püksid jalga pandi, on ta tegelenud mesilastega.

“Algul tuli isa juures nagu malemängu pealt vaadata, nii kaua sai õpitud,” ütleb Kalev ja lisab, et õppimine käib tegelikult terve elu. Mesinik on Kalev kolmandat põlve – seda ikka siinsamas Pahavalla külas Laimjala vallas. Kalevi oma poeg sama teed jätkata ei tahtnud.

Millal esimene mesipuu valmis, seda Kalev päris täpselt ei mäleta, aga kui käsi juba höövlist kinni jaksas hoida, siis sai neid tehtud igasuguseid, alguses väiksemaid kimalaste, vaablaste ja herilaste jaoks, ka sipelgate jaoks.

Sipelgate jaoks?
“No hea läbi klaasi vaadata, kuidas nad pesa hakkavad ehitama,” muheleb Kalev, kes ise eluaeg masinamehe ametit pidanud.

Mesilane on tark putukas

Kalev ütleb, et oli just kuulnud raadiost, et igasugune keemia muudab mesilase närvisüsteemi, pestitsiidid pärsivad nende orienteerumisvõimet, mistõttu paljud mesilaspered saavad hukka.

Mesilane on selline putukas, et kui mesipuu saab mett täis, siis pere läheb minema. Sama juhtub ka siis, kui pere on väike ja nälga jääb.

Kui suur mesipuu olema peab, oleneb ilmastikust. Kui on külm kliima, on pere maht väike ja ruum peab ka väike olema. “Eks see ruum käi enam-vähem mesilaspere suuruse järgi. Kui ilm on kuum, siis pere paisub,” selgitab Kalev.

Kui suureks see pere paisub? “See oleneb tõust. Nüüd on Eestis segaverelised mesilased, ei teagi, mis sorti nad on. Vanasti oli Euroopa tumemesilane. Tema elas ilma igasuguse suhkruta, kohaliku meega ja oli hästi tige. Kui sa teda väga palju koputasid, siis tuli paarikümne meetri pealt kallale. Aga nüüd on nad teist tõugu, igaüks neid sisse veab…” pole Kalev asjade sellise käiguga päris rahul.

Kalevi jutust saan aru, et mesilaste mõõtühikuks on kaal: keskeltläbi on tarus 6 kilo mesilasi, aga võib olla ka tunduvalt rohkem.

Odav Hiina mesi

Meetootmine jääb iseenesest väiksemaks, sest igal aastal tuleb mesilasperede arvu vähendada – pole turgu. Teisest küljest ei tasu mesindusega tegelemine ka ära. Kui Hiinast tuuakse 12 krooni kilo maksev mesi sisse, siis on kohalikul raske oma mett turustada.

Mett tuuakse sisse ka Euroopa Liidu riikidest, näiteks Ungarist, millega Kalev veel lepib, küsides samas: “Aga Hiina pole ju Euroopa Liidu liige. Kas muidu siis 1,3 miljardit hiinlast sureb välja ja 1,3 miljonit eestlast ei sure välja?”

Arvan, et riik peaks siin ehk vahele astuma, aga Kalev naerab selle välja – riigil ju liberaalne turumajandus ja teha pole midagi.
“Mida vähem toodad, seda tervislikum,” resümeerib vana mesinik.

Turg on rikutud

Alguses turustas Kalev mett kauplustes. Orissaares oli metallipood, kus ka mett müüdi, kuid tarbijakaitse keelas selle ära. Samas imestab Kalev: “Suur kauplus, pesupulbrit on nii, et hais taga, ja võib küll müüa! Kinnist meepurki aga müüa ei tohtinud!”

Algul sai mett müüa väikestes poodides, kus hind oli odavam, aga need on kõik välja surnud.

Kõige kasulikum on ise müüa. “Mesi peaks turul vähemalt 5 krooni odavam olema kui kaupluses, siis ostetakse. Aga vahendaja paneb juba niisuguse hinna, et inimene ei tulegi enam turule – ta ostab selle mesiniku käest, kes linnas müüb,” siunab Kalev.

Müügikoha hinda Kuressaare turul – 40 krooni – peab Kalev ka kalliks, sest kui lisada sellele veel 200 krooni, mis edasi-tagasi sõiduks kulub, peab suutma päris mitu purki maha müüa, et omadega plussi jõuda.

Kalev meenutab hea sõnaga veneaegset kokkuostusüsteemi, siis sai ühe päevaga kogu meest mõistliku hinnaga lahti.
Igipõline mesinik on uurinud ka mee müügi võimalust Soome, aga loobus kohe, sest öeldi: kui sa pool tonni annad, siis maksan kolm ja pool krooni kilost…

“Mesinikul peaks olema vabariigis ka oma Mooses nagu juutidel oli, kes asja organiseeriks. Nii nagu Soomes, kus mesinduskauplus ise ostab, villib ja müüb. Ka hinda ei lasta alla minna, kui ülepakkumine tekib,” on Kalevil lahendus olemas.

Rahaline pärisorjus

Tarusid on Kalevil terve aed täis, aga peresid on vähe – paarikümne ringis.
Vene ajal pole rohkem pidada tohtinudki. “Aga mul oli siis 90,” muigab Kalev. Nüüd tohib pidada, ent pole mett kuhugi panna.

Kalevi hinnangul on Saaremaal meetootjaid palju, kuid õigest konkurentsist rääkida ei saa, sest ka suurtootjad on hädas – kalla kallis linnumagus kas või maha. “Ja kui ta selline troopiline aeg on, nagu ta siin kolm aastat on olnud, siis tuleb mett nii palju, et seda pole kuhugi panna,” võtab Kalev kokku.

Osaühingut Punnu Mesindus pole enam ammu, Kalev on füüsilisest isikust ettevõtja. Kui kauaks, selle aja paneb ta raamidesse nii: järgmine aasta on stalinlikust viisaastakuplaanist viimane aasta.

Kalev selgitab, et kui teised on turumajanduses, siis väiketalunik on plaanimajanduses, mis tähendab seda, et realiseerimisplaan tuleb täita. Kui seda ei täida, võetakse toetused ära. “See on rahaline pärisorjus,” ohkab Kalev.

Realiseerimisplaan sõltub aga sellest, kuidas leping koostatakse. Kalevil oli see 31 000 krooni, mille alusel sai toetuslepingu teha, kusjuures toetuse suurus moodustab sellest poole. Nüüd Kalev kahetseb, et sellise lepingu üldse tegi, sest kui mett lepingus ettenähtud koguses realiseerida ei õnnestu, tuleb toetus tagasi maksta.

Meekogus sõltub aastast

Mõni aasta ei tulegi mett. 1975. aasta maikuu lõpus tuli lumi maha. Kaks kaanetatud magasini oli mett täis ja Kalev rehkendas, et paneb kartuli maha ning seejärel magasine juurde. Õied külmusid aga ära ja kukkusid maha, need magasinid, mis olid, sõid mesilased sügiseks tühjaks ja polegi mesinik midagi saanud. “Aga sellist aastat oleks siin vahepeal veel vaja läinud, oleks õhu korra puhtaks teinud,” näeb Kalev kaotuse juures ka head külge.

Peremeest mesilane ei nõela

Kuigi Kalev on mesilaste käest nõelata saanud, siis mesilane peremeest üldjuhul ei ründa. “Ega see müts, mis mesinikul peas, pole sellepärast, et mesilased ei nõelaks, vaid selle jaoks, et mesilased ära ei tunneks, kes mee minema viis,” naerab Kalev ja võta kinni, on see tõsi või mitte.

“Sa pead mesilaste keelt oskama, pead teda tundma, mis ta teeb ja millal ta tige on. Mesilase hinge võivad täis ajada väga paljud asjad, näiteks tuul ja järsk korje lõpp,” teab Kalev täpselt ning räägib loo, kuidas ta teise klassi poisina saadeti mesipuuaia taga asuvale karjamaale vaatama, kas lehmad on alles.

Jõudnud poiss nurga taha, tulid aga mesilased kallale ja Kalev tegi kiiresti sääred. Õhtul olid teised lehmad peale ühe mustavalgekirju kõik minema jooksnud. Seda olid mesilased aga nii hullusti nõelanud, et lehma külg oli rippuvaid nõelu ja mesilaste sisikonna jäänuseid täis. Kuigi tagumiku- ja peanahk ära tuli, jäi loomale hing sisse ja kümne päeva pärast hakkas ta jälle piima andma.

Kõige tähtsamaks peab Kalev mesilaste juures seda, et töö tuleb õigel ajal ära teha, mitte nii nagu 2003. aastal, kui üle poolte perede ära surid. “See on kõik loodusega seotud – sa pead loodusega ühte sammu astuma. Kõik aastad on erinevad ja ise peab ära tunnetama. Ühel päeval juulikuus, kui taevas on kuidagi hele, vat siis mesilane lõpetab ehituse ära. Seda olen ma tähele pannud,” muutub Kalev veidi salapäraseks ja toob seejärel kuuldavale uue võrdluse: mesilased on nagu vanasti maaparandusmehed – kui tööd ei ole, siis hakkavad pidu panema.

Oma vajaduse tarvis Kalev mesilastega jätkab, aga lepingul ja realiseerimisplaanil ei näe ta edaspidi küll mingisugust mõtet.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 011 korda, sh täna 1)