Imelisest laulupäevast ja tulevast jaanipäevast Abrukal

Ega me ikka päris hästi endale aru anna, kuidas me ise oma kodukandi ajalugu üles ehitame ja sinna uusi lehekülgi kirjutame. Sündmuste jada, mis meid eluteel saadab ja mille põhjustajateks me tavaliselt ise oleme, tundub meile loomulik. Äärmisel juhul liigitame me toimunu kas siis õnnestunud või siis mitte kordaläinute kategooriasse ja sellega tavaliselt asi piirdub. Tegelikult on need ju leheküljed meie endi kodukandi ajalooraamatus, mis kokkuvõttes moodustavad tervikliku peatüki antud ajahetkest.

Laulupäev läks igati korda

Abruka asustati keskajal, püsiasustus saarel tekkis 18. sajandil. Saare eksistentsi vältel pole Abrukal midagi sellist veel toimunud kui läinud nädalavahetusel, pean silmas 14.–15. juunit.

Täna võime läinud nädalale tagasi vaadates väita, et laulupäev Abrukal läks korda. Tegelikult jääb toimunu kirjeldamiseks sõnadest väheks ja trükimustas tuleks sellest kirjutada rasvaste tähtedega. Arusaadavalt ei ole kõiki emotsioone võimalik siinkohal kirjeldada ega inimesteni tuua. Midagi pole parata, selleks peab ise kohal olema. Kellel fantaasia vähegi töötab, võib seda endale ise ette kujutada.

Saarele saabub sadakond koorilauljat, juba see on märkimisväärne sündmus. Vihm, jah, üritas küll kohaletulnute tähelepanu võita, aga nii nagu vanasõna ütleb, ei ole halba ilma heata, nii ka on. Suur ja lakkamatu vihm laupäeval ajas rahva sundseisus seltsimajja kokku ja see omakorda tõi välja selle maja suurepärase akustika. Mil muul viisil oleks sinna sada inimest laulma saanud.

Kui laupäeval pakuti kontsertelamust kõigile seltsimajja kohaletulnutele, siis pühapäeval toimusid tõelised eksklusiivkontserdid Abruka eakatele memmedele. Neile, kes laupäevasest elamusest oma tervise või aastate pärast pidid loobuma. See oli pilt, mille kirjeldamiseks sõnad puuduvad. Seda oleks pidanud oma silmaga nägema ja kõrvaga kuulama. Lihtsalt kujutage ette, mis tunne teil olla võib, kui ühel hetkel on sajaliikmeline koor ukse ees ja laseb võimsal laulul täiel häälel kõlada. Juba selle nimel tasub vaeva näha ja vanaks elada. Sellised asjad saavad ainult erilises paigas toimuda, ehk teisisõnu Abrukal. Mis seal imestadagi, jaanieelne aeg ju.

Abruka kutsub jaaniõhtule

Nii ta on, jaanieelne aeg on käes. Argistele toimetustele tõmmatakse veidikeseks pidurid peale ja sätitakse end tasapisi pidulainele. Üle Eestimaa valmistutakse jaaniõhtuid pidama. Hetkel veel käib jaanituleplatside ümber tihe askeldus. Tegijatel on käed-jalad tööd täis. Kohendatakse, korrastatakse ja ehitatakse lõkkeid. Vaadatakse veel kord üle organisatoorsed küsimused ja platsid ongi piduliste tulekuks ja lõkked süütamiseks valmis.

Kui õige aeg käes ja jaanikule minejal tuju pidualdis, seatakse sammud jaanituleplatsile. Abruka jaanilised sätivad ennast pidusse 23-ndal kella kaheksa paiku, et kella üheksa ajal tulel taeva minemiseks hoog sisse anda. Loomulikult ei puudu jaaniplatsilt ka elav muusika ja rahvuslikud mängud ning loomulikult toimub traditsiooniline jaaniõhtu jalgpallilahing.

Ja mis peamine, Abruka jaaniõhtule on kõik head ja toredad inimesed teretulnud. Hetkel veel on kiired ajad ja 24-st tunnist ööpäevas jääb ilmselt väheseks. Aga pole hullu, küllap jaaniõhtu tasub nähtud vaeva kuhjaga.
Ja pidage meeles, et igas jaanijärgses õhtus on ka kübeke Abruka jaanitule särast ja soojusest. Ilusat jaani teile kõigile, kus iganes te ei viibi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 15 korda, sh täna 1)