Karol Kuntsel: Eesti riigi iseseisvus on tegelikult suur ime

Saaremaalt pärit Ugala teatri näitleja, kõikide pere pisemate telesõber Tomi, ristinimega Karol Kuntsel, tunnistab, et filmi võtteperioodi ajal ei olnud tal aimugi sellest, et tema vanavanaisa Johannes Kuuder soomusrongi peal Eesti vabaduse eest võitles. Küll aga tunnistab, et filmis “Nimed marmortahvlil” osalemine muutis nii tema kui ka teiste lavakunstikooli tudengite ellusuhtumist just isamaalise kasvatuse osas.

“Ma teadsin küll, et vanavanaisa Johannes Kuuder oli saanud talukoha ostuõiguse sõdimise eest, kuid see, et ta soomusrongi nr 2 kolmandas roodus sõdis, tuli ilmsiks pärast ühe vana foto äratrükkimist ajalehes, millelt minu vanatädi oma isa ära tundis, seda, et me temaga mõlemad 21. augustil sündinud oleme, teadsin ma juba varem.”

“Kindlasti muutis aga marmortahvli-filmis mängimine näitlejate ellusuhtumist isamaalise kasvatuse kohapealt,” ütleb filmis Martinsoni mänginud Kuntsel. “Kuigi, kui ma praegu lavakunstikooli ajale tagasi mõtlen, siis tundub mulle, et kaudselt mõjutas meie ellusuhtumist isamaalises mõttes kogu koolis käidud aeg,” lisab ta.

Kuntseli sõnul mõjutasid neid, tollaseid lavaka tudengeid, kõige enam õppejõud, kes oma õpilastega palju tegelesid ja kelle isiklikud hoiakud meid väga mõjutasid. Näiteks toob ta imetlusväärse Riina Roose, kes väsimatult igal aastal tudengitega jalgrattal Eestimaad ning selle kultuuriloolisi paiku avastab, kelle juures vabariigi aastapäeval pärast lipuheiskamist käiakse koos isamaalisi laule laulmas ja putru söömas.

“Eraldi võttes on need väikesed asjad, kuid nende taga on midagi suuremat, midagi, mis muudab selle “eesti asja” südameasjaks,” räägib Kuntsel.
Kui aga rääkida marmortahvli-filmist, siis tunnistab Kuntsel, et juba filmis mängimise võimalus ise oli neile, viimase kursuse tudengitele, väga oluline ja elevust tekitav asjaolu. “See, et saime oma esimeses filmis mängida oma õpetaja käe all ja seda veel pea terve kursusega koos, ainult tõstis selle tegemise väärtust,” lisab ta.

Kuntsel meenutab, et enne võtteperioodi saadeti filmis mänginud poisid Meegomäe lahingukooli, kus nad said põgusalt aimu sõdurielust. Filmirahvaga käidi ka olulisemates Vabadussõja lahingupaikades, romaani tegevuskohtades.

“Nii, et ühest küljest oli “Nimed marmortahvlil” tegemine nii mulle kui minu kursusekaaslastele oluline filmis mängimise kogemuse tõttu, teisalt oli see muidugi hariv Eesti ajaloo Vabadussõja-peatüki tundmaõppimise mõttes ja kolmandaks oli filmi tegemises tunda sellist harvaesinevat hasarti ka vabatahtlike kaasalöömise mõttes.

Oli tunda, et seda filmi oodatakse, et selle jaoks on õige hetk,” on näitleja kindel. Kuntsel mäletab ka seika, kuidas tal lausa kriipis hinge, kui suurest hulgast vabatahtlikest, kes kogu südamest filmitegemisele kaasa tahtsid aidata, pidid mõned eakamad lahingustseenist kõrvale jääma lihtsalt sel põhjusel, et nad poleks jaksanud kaamera liikumisega kaasa joosta – tahtmine kaasa teha oli suurem kui keha jaks.

Kuntsel leiab, et oma rahva lugu peab tundma, et võidupüha ei oleks pelgalt jaanilaupäev.

“Minu mängitud tegelane Martinson sõnab ühes filmi episoodis, et “kunagi peame me veel oma vabadust kaitsma ja siis veel ja siis veel…” Filmimise ajal seisnes selle teksti tähendus minu jaoks üsna üheselt selles, et kindlasti tuleb kunagi veel olukordi, kus Eesti on oma vabaduse mõnele võõrvõimule kaotanud ning me peame end üha uuesti ja uuesti vabaks võitlema,” räägib Kuntsel, lisades, et praegu mõistab ta seda teksti veidi teisiti. “See tähendab minu jaoks pigem seda igapäevast võitlust meie vabaduse säilimise eest.

Et me peame endale päevast päeva rohkem meelde tuletama, et meie Eesti riigi iseseisvus on tegelikult üks suur ime. Et see ei ole tavaline, et ühel nii pisikesel rahval on oma riik. Mulle tundub, et eriti just nooremad põlvkonnad, kes on kogu oma elu elanud vabas Eestis, kipuvad seda vabadust võtma liialt iseenesestmõistetavana, asjana, mis on ja mis ei saagi teisiti olla. Seepärast peaksime me ka oma rahva lugu uuesti ja uuesti jutustama, seda mõtestama, sellel elu sees hoidma.

Et meie vabaduse sünnilugu ei muutuks lihtsalt kuivaks ajalooks, vaid et sellel oleks meie kõigi jaoks isiklik tähendus. Siis võime loota, et meie riik püsib.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 71 korda, sh täna 1)