Kirjadest, mis Koidula Kuressaarest supelvõõrana koju saatis

Kirjadest, mis Koidula Kuressaarest supelvõõrana koju saatis

POETESSI PEATUSKOHT: Maja Toris, kus Lydia Koidula elas 1885. aasta suvel.

1885. aasta juunis saabus Lydia Koidula Kuressaarde ravile. Tegemist oli poetessi viimase sõiduga kodumaale – juba järgmise aasta augustis viis raske vähihaigus ta manala teele.

Alljärgnev tekst kuulub taani estofiilist kirjandusteadlasele Anne Behrndtile, mis täismahus ilmus Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatus 1991–1992. Tekst koostatud kirjade alusel, mis Lydia Koidula 1885. aasta juunis-juulis Kuressaares viibides kirjutas oma lähedastele. Taustaks on kasutatud materjale, mis ilmusid 1880. aastatel ajalehes Arensburger Wochenblatt.

Meresõit Peterburist ja saabumine

See oli haige Koidula, kes neljapäeval, 12. juunil (1885. aastal – toim) kunagise tulelaeva, nüüdse kadettide õppelaeva Olaf pardal Kroonlinnast Kuressaare pristan’isse saabus. Enne seda oli tal juba kaks korda rinnavähki opereeritud ja möödunud aastal, veebruaris 1884, oli ta sünnitusel poja kaotanud, nüüd alles vaevaliselt toibumas. /…/ 24. aprillil 1885 kirjutab ta Kroonlinnast emale nii: “Suvel ei taha ma mingist oma majapidamisest kuuldagi, mudaravi ja puhkus, muidu olen ma omadega läbi!”

See oli kõigele vaatamata ka kosunud Koidula. “Reisimine … merel on oivaline lõbu.” Hochlandi (Suursaare) all oli öist lainetust, ja järgmisel päeval oli tema Olaf tervitanud Najesdnikut, Peterburi kaubalaeva, mis välismaalt koju pöördus. See talle nii iseloomulik pesatunne, kui ta end kaitstu ja turvalisena tunneb, ja ebakindlus, kui see nii ei juhtu olema, avalduvad tema viimasel reisil kodumaale (st Saaremaale, mis talle ometi nii võõra paigana näis) väga ilmekalt suhetes proua Brandtiga, tema mehe kolleegi abikaasaga.

Üksi ta ei olnud. Ta oli oma kahe tütre, Hedda ja Annaga, ning arvukate pakkidega; alati reisis ta liiga paljude pakkide ja liiga väikese rahaga. Sellele lisandusid reisikaaslased Kroonlinnast, juba mainitud proua Brandt, kelle mees oli ametis laevaarstina, ja keegi proua Karlowitsch, kes juba kolmandat korda ravile sõitis. Pardal oli ka terve seltskond Vene ohvitsere ja nende naisi koos üsna arvukate lastega.

Selle Olafiga sõideti tasuta. See oli hea põhjus nii pikka merereisi ette võtta. /…/

Kirjanik Aino Kallas, kes 1936. aastal avaldas Päevalehes artikli “Koidula jälgedes” tsiteerib poetessi tütre Hedda mälestusi Kuressaare sadamasse saabumisest: “Kuressaare endine sadam, Loode, ei olnud sügav, laev pidi kaugemal merel ankrusse heitma, aga ootas asjata paate, mis pidid vastu tulema. Ootamine venis kaheks päevaks…”

Kuid milline maabumine!

Koidula kirjutab: “Milline viletsus!” Laudu oleks tulnud alla panna. Kadetid pidid mitu versta jalgsi linna kõndima, kuna [Kuressaare] voorimees “oli salakaval: käis harva ja oli kallis!”

/…/ kui me Koidula [tolleaja Kuressaare] kirjeldust pikemalt uurime, siis selgub, et kohe pärast küla (Tori) algab linnapark, otse selle ääres on Wiedemanni ravila ja päris selle vastas Salong, kus saab süüa ja õhtuti muusikat kuulata. Natuke eemal läheb park üle linnaks, kus on palju kitsaid ja mõned “suhteliselt” laiad tänavad.

Koidula kirjavahetust tudeerinud Anne Behrndt jätkab: selles kõige esimeses muljendis Kuressaare linnast on ta andnud kaine ja kuiva kirjelduse, milles puudub igasugune isiklik elamus. /…/ ei sõnagi tänavail nähud inimestest ega valitsevast õhkkonnast; [sellest kirjeldusest] ei saa me teada kuigivõrd enam kui võinuks saada mõnelt tollaselt kaardilt; meeleolupilte ei leia ka hilisematest kirjadest. /…/

Ühesõnaga tundub, et Kuressaare arhitektuuri jaoks Koidulal silma ei ole. Ta ei maini midagi siinsete hoonete omapärase stiili kohta. Tõsi, on üks erand – Kuressaare kindlus on siiski poetessi tähelepanu ära teeninud, kuid seegi omapärases kontekstis.

Ta kirjutas: “… valliga ümbritsetud kõrge kiviehitis torniga, kus asuvad kadetid ja ohvitserid.” Ja kohe järgneb Koidula sellekohane eetiline käsitlus: “…võrukaelte (st sõjaväelaste – toim) käes on linna kauneim koht.”

Paadikuurist ja kohalikust elukallidusest

Kuressaare linna pargirestorani Tivoli kohta kirjutas Koidula lakooniliselt: “…nii nimetavad nad (st kohalikud – toim) suurejooneliselt seda paadikuuri!” Linnapargis asunud Tivoli ehitati aastal 1866 ja see püsis 1920. aastate lõpuni.

Korteriotsingul keskendus Koidula esialgu linnaosale, kus ta pidi oma käigud tegema, st ravila ja linnapargi ümbrusele. Hinnad olid aga siin liiga räiged. “Igal 2. või 3. majal ripub väljaüürimisteade (!) – ja ikka 40–50 rbl kahe toa eest, aiaga 60, ka 100 rbl …”

Selles kallis linnaosas ei saanud ta endale korterit lubada. (Oma kirjades kurdab Koidula ka selle üle, et toiduained on Kuressaare nn mugavusi arvesse võttes kohutavalt kallid – toim). Seepärast pööras ta ümber ja läks “teist teed pidi ikka kallimatest korteritest mööda külasse (st Torisse – toim) tagasi ning üüris /…/ rookatuse alla 2 tuba /…/ koos koristamisega /…/ varjulise aiakesega, seda vaid 25 rbl eest suve kohta! Kas pole odav?”
Kõnealune maja kuulus kalur Gustav Jürgensile ja see asub Toris aadressil Lootsi tn 14. Majal ei ole enam rookatust, see asub tänavast veidi eemal, kaev eesõues.

Igatahes kohalik ajaleht Arensburger Wochenblatt kirjutas 18. juunil 1885 (tundub, et tol ajal veel ei kehtinud karmid isikuandmeid kaitsvad seadused): “[külaline] nr 222, pr kolleegiuminõunik dr Michelson perekonnaga Kroonlinnast, eluk. Gustav Jürgensi j. Toris.”

Muud teadet kohalikus saksakeelses ajalehes ei ole, et saabunud on selline inimene. Kuigi Koidula esimene luulekogu “Waino-Lilled. Eesti-rahwa heaks meleks” trükiti 1866. a just Kuressaares, nimelt Kauba tänavas asunud Christian Assafrey trükikojas.

Ja veel kolkaajakirjandusest

Koidula kirjavahetust lugedes torkab silma, et Kuressaares viibimise ajal tundis ta suurt “igatsust ajalehtede järele”. Ta kirjutas: “Siin [Kuressaares] ei teata muust maailmast üldse midagi! Kord nädalas ilmub väike kvartpoogen, mis mõnikord kubiseb trükivigadest…”

See kvartpoogen on saksakeelne Arensburger Wochenblatt, mille toimetus asus Kauba 10. Kuid Koidula jätkab veelgi mürgisemalt: “…parimad on seal teadaanded, kust ja millise hinnaga saab parimat nuumlooma liha! Kui aga täna algaks sõda, näeksime vaenlasi enne reidil, kui “Wochenblatt’is” ilmuks selle kohta mõni teade.”

Mis aga puudutab Kuressaares pakutud raviteenust, siis tundub, et sellega jäi poetess rahule. “Ravila on päris kena,” kirjutas ta. Aino Kallas kirjutas ligi pool sajandit hiljem, et Koidula tütar Hedda olevat talle öelnud: “Koidula tuli Kuressaarest tagasi rõõmsana ja heas tervises, ise väga rahul oma suvega, aga mees (st dr Michelson – toim) jäi oma kahtluste juurde. Kohe koju Kroonlinna jõudes haigestuski Koidula uuesti.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 741 korda, sh täna 1)