Pidustused oma riigi auks (1)

Pidustused oma riigi auks

 

Võidupüha ja jaanipäev käsikäes. Põhjamaiselt kauneim aeg looduses on meie rahvale erilise tähendusega.

Aastasadu oodatud võimalus oma riigi tekkeks, mis päästis eestlaste kui rahvuse maa pealt kadumise, oli saabunud.

Ei ole teada, kui palju uskus rahvas omariikluse tulekusse siis, kui Vabadussõda alles algas. Väike maa pidi heitlema kahe gigandi Venemaa ja Saksamaaga. Kuigi mõlemad olid kurnatud maailmasõjast, oli meiega võrreldes tegemist ikkagi kahe suurriigiga.

Ometi haaras väike rahvas üksmeelselt relvad ja läks võitlusse. Täis usku, et kui tekkinud võimalust ära ei kasuta, siis teist ilmselt enam ei tule. Läksid talumehed, ehitajad, kraavihallid, arstid. Gümnaasiumiõpilased, tudengid ja õpetajad.

Meie õnneks olid oma rahva hulgas olemas ka haritud ohvitserid, sest ühtki võidukat sõda ei saa pidada ilma targa juhtimiseta. Ükskõik mis raskusi üle elati, milliseid ohvreid tuli kanda, oli võitlejate vaprus asja eest. Võit tuli ja oma riik tekkis.

Kakskümmend aastat sai Eesti kosuda, muutuda arvestatavaks väikeriigiks Euroopas ja saada tuntuks Rahvaste Liidu liikmena. Need aastakümned olid Eesti kultuuri, majanduse ja hariduselu edendamise aeg, eestluse kindlustamise aeg. Tähelepanu väärib tolleaegne patriotism ja isamaalises vaimus noore põlvkonna kasvatamine. Ilma selle kahe aastakümne ja Eesti Vabariigi arenemiseta ei oleks ka meie põlvkonnal olnud millelegi toetuda, kui kommunistlik totalitaarriik, kuhu meiegi kuulusime, lagunes. Küsitav on, kas tekkinud uues riigis oleksime ikka meie ise peremeheks saanud.

Kaks aastakümmet hiljem, kui suurriigid olid kosunud, üritati uuesti taastada oma mõjupiirkonnad Euroopa kaardil. Häbiväärsed salasobingud tõid uue suure sõja, milles senisaavutatule tõmmati meie jaoks kriips peale. Vaheldusid okupatsioonid, kuni üks neist lõplikult peale jäi. Viieks aastakümneks. Paljude jaoks aga lõplikult, sest kümned tuhanded eestimaalased ei saanud näha taasiseseisvumist.

Toime pandud vägivallale ja terrorile vaatamata eestlus välja ei surnud. Vabasse maailma põgenenud inimesed tuletasid päev-päevalt meelde, et Eesti Vabariik oli, on ja jääb. See andis jõudu kõigile neile, kes kodus salamisi vabadust taga igatsesid, tapetud lähedasi leinasid ja lagastatud maad taga nutsid. Nemad olid ka need, kes vabadusepisikuga oma järeltulevaid põlvi nakatasid ja nende mõtetesse lootust sisendasid.

Jaanipäev oli see päev, kus eestlane sai end esiisade kombel välja elada. Väga paljud teadsid ka seda, et juba eelmise iseseisvuse ajal tähistati koos jaanipäevaga ka võidupüha. Vaikselt jutustati noorematele inimestele Võnnu lahingust, kus äsja tekkinud väikeriik suutis puruks lüüa Landeswehri, millega tagas oma tee vabadusele. Ka punase Vene riigi riismed olid surutud Peipsi taha.

Loomulikult ei meeldinud selline suur rahvuslikult meelestatud pidutsemine meile peale sunnitud punavõimule, aga jaanipäeva ei juletud ära keelata.

Kuidas me peame lugu kõigest sellest täna, mil taasiseseisvumise algusest alates on üles kasvanud juba uus põlvkond? Paljud tänastest noortest emadest-isadest olid sel ajal teismelised ja said kogu sündmustikule kaasa elada. Olime ju koos protestiaktsioonides, Balti ketis ja öölaulupidudel. Loodame, et neil on see hästi meeles ja nad annavad oma muljeid edasi ka oma järglastele.

Mulle meeldib, et meil tähistatakse neid päevi suurejooneliselt. Eriti patriootilise tunde tekitab meie Kaitseväe paraad.

1934. aasta 16. veebruaril võttis riigikogu vastu otsuse muuta 23. juuni riiklikuks pühaks. Sama aasta juunikuu ajakirja “Sõdur” numbrist võime lugeda “Kõlagu kaunis laul ja kostku ilusad muusikahelid rongkäikudel ja rahvaaktustel, mis korraldatakse Võidupühal. Tungigu südametesse need sõnad, mis kõneldakse neil aktustel. Kõik, kelle ülesandeks langeb Võidupüha korraldamine teadku, et selle püha pühitsemine ainult siis täidab oma ülesande kui see mõjub hinge organiseerivalt, kui ta kutsub hetkekski esile meeleolutõusu ja osagi tunnete puhangust, mis 15 aasta eest vallutasid neid kangelasjuhte ja sõdureid, kes olles haaratud ülevaist tundeist, äärmise ohvrimeelsusega hiilgavalt täitsid neid raskeid ülesandeid, mis meie riik ja rahvas neilt nõudsid.”

Loomulikult kuulusid ürituste päevakavade sisse patriootlikud kõned, orkestrite mürtsumine ja lisaks riigilippudele ka kaitseliidu, noorkotkaste ja kodutütarde, tuletõrjujate, kultuuriseltside ning paljude teiste lippude lehvimine. 1937. aasta Vabaduse väljakul peetud paraadil loetleti kokku 68 erinevat lippu, mis tegi paraadi eriti värvikirevaks.

Tänapäeval on nende pühade tähistamisele lisandunud veel üks kaunis traditsioon, Võidutule jaotamine kõigisse Eestimaa paigusse. President Lennart Meri algatus on saanud üheks osaks meie Võidupüha tähistamisel süüdatud jaanitulega.

Need juunipäevad on meie jaoks kõige olulisemad päevad aastas. Mälestame vabaduse eest langenuid ja okupatsioonides represseerituid, meenutame vabadussõja veterane ja neid inimesi, kelle silmad taasiseseisvumist ei näinud. Jutustame noorele põlvkonnale meie ajaloost niipalju kui me teame, innustame noori õppima ja ennast arendama.

Peame pidu kõikjal üle maa ja otsime üles vanu tuttavaid ja sõpru.
Austame oma isamaad, oma kodusaart, oma valda, oma kodu. Lehvitame kõikjal meie riigilippe koos teiste lippudega, mida tähtsaks peame.
Kaunist Võidupüha ja Jaanipäeva kõigile saarlastele!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 53 korda, sh täna 1)