Pime mees kirjus maailmas (1)

Pime mees kirjus maailmas

LIGI 60 AASTAT MALET: Male on Leino kirg esimestest hetkedest, kui seda koolis mängima õpetati. Viimase aastaga on mängimist vähem ette tulnud, kuid tahe pole kadunud ning mees loodab järgmistest pimedate male ja kabe turniirist osa võtta.

26. juunil saab 70-aastaseks põnev ja tore inimene Leino Lember, kes on eelkõige tuntud tegusa maletajana, hoolimata sellest, et ta ei ole malelauda ega malendeid ihusilmaga kunagi näinud. Ta on esindanud Eestit pimedate maleolümpiatel ning mänginud edukalt kohalikel nägijate võistlustel.

Viimati saavutas Leino teise koha linna meistrivõistlustel vaid kaks aastat tagasi. Ehkki ta tunnistab, et viimase aastaga on malega kesisemalt tegelenud, tahab ta edaspidigi võistlustel käia.

“Ma olen pimedusse sisse elanud, see on umbes sama, kui kellelgi on varvas või sõrm puudu,” räägib Leino elust pimedana rahulikult. “Väiksemaid ja suuremaid vigu on igaühel.”

Nüüd, 70-aastaseks saades võtab pime maletaja elus hakkama saamise kokku lihtsa mõttega: “Rahulik suhtumine ka keerulistes olukordades, huumor, ja mitte lasta ennast häirida igasugustest asjaoludest.”
Leino kohta on öeldud, et temaga suheldes jääb pimedatest pisut parem mulje, kui asi tegelikult on. Mis pole aga iseenesest paha. Ise ütleb ta lihtsalt, et reisid ja võistlused on elu teinud tunduvalt rikkamaks küll.

Kuidas Leino jalgrattaga sõitis

Seda meenutades hakkab Leino naerma, nagu ta väga palju jutu käigus teeb. “Huumor on mul väga tähtsal kohal,” ütleb Leino. “Üks või teine ikka ütleb, et mis sa naerad siin, enda elu on nii tõsine.” Abikaasa Selma lisab, et Leino naerab oma lolluste üle.

Aga jalgratas siis.

“Kunagi noorest peast sai seda proovitud. Sõitsin maantee pealt mere äärde välja, nii et jalgu maha ei pannud. Seal kõrval on kiviaiad, aga enne kiviaeda on ikka paar-kolm meetrit muru, nii et selle ma oma kuulmise ja arvestusega püüdsin ikkagi kinni. Kuigi tagantjärele vaadates jättis see tuigerdava mulje, see oli muidugi üliohtlik samm,” pajatab Leino.

Siis kui pauk käis

Leino oli 7-aastane, kui tädipoeg miski vidina koju tõi, mis tagantjärele arvati detonaator olnud olevat. Natuke surkimist ja nii see tema tädipoja käes plahvataski. Mõlemad jäid pimedaks, tädipoeg kaotas ka parema käe allapool küünarnukki. Leino mäletab seda hetke detailselt, sest on seda oma peas korduvalt läbi elanud. Ütleb, et see oli küllaltki ekstreemne asi, mis juhtus.

“Kui mõni jälle küsib, kuidas see juhtus, hakkan otsast peale rääkima ja naeran ka vahepeal ja siis ta hakkab teisele salaja ütlema, et näe, see on tal ikka aju kah riivanud,” naerab ta.

Viimane asi, mida Leino mäletab end nägevat, oli petroolilambi punane kuma. Mõni kuu hiljem arvanud veel kord eredat punast värvi silme ees nägevat, aga see võis ka verevalum silmas olla.

Kuidas Leino ja Selma kohtusid

Leino: “Ma läksin 1960. aasta jaanuaris Pärnu tööle, kus mul olid Tartu sõbrad ees. Selma tuli sinna ühiselamusse kokaks.”

Selma: “Sõbranna jäi pimedaks ja kutsus, et tule meile kokaks. Nojah, ma läksin kokaks, aga kust ma teadsin…”

Leino: “Kokku viidi meid ühel sünnipäeval Lihulas, seal see põhiliselt hakkas.”

Selma: “See oli nagu ikka sünnipäev. Teised kõik tantsisid, aga tema jäi üksi lauda. Sõbranna isa ütles mulle, et vaata, ta nii üksinda seal, mine räägi temaga ja pane talle taldriku peale midagi. Mina võtsin ta tantsima.”
Leino: “Jäime tahatuppa diivani peale juttu ajama ja ajasime hommikuni. Hommikul pidime varakult minema Pärnu bussi peale ja siis seal peatuses ma laulsin seda laulu: “Ma loodan, et saan sellest üle ja siis jälle naeratan…” Ja siis kui pärale jõudsime, ma ütlesin, et nüüd on kõik naised bussis ja linna peal sinu häälega. Sellega see tuli tõesti süttis ja on siiamaani kestnud.
Selma tuttavad nägid selles erakordset olukorda.”
Selma: “Ega neile ei meeldinud küll, ema ütles, et mõtle ikka järgi. Mul olid hoopis teised plaanid Tallinnasse minna, aga läks nii.”
Leino: “Eks siin on tugev annus esialgu saadud kaastunnet.”
Selma: “Ta oli nii armetu, ega ta pole siis selline turske olnud nagu praegu.”
Leino: “Mis armetu! Ma kaalusin 65 kilo, aga seda oled sina teinud ja soodustanud.”

Pimedana nägemisest

Selma on oma mehe üle väga uhke. Üks põhjustest on see, et naine sai tänu abikaasale palju maailma näha ja reisida. Koos on käidud Nõukogude Liidu maades, Põhjamaades, Poolas, ainult Brasiiliasse maleolümpiale läks Leino ilma abikaasata.

“Omal ajal oli Orissaares üks mees, kes andis lehte välja. Me sattusime koos bussi peale, kui ma reisilt tulin, ja ta ütles, et mis see siis on, sa hingasid seal seda õhku ja sellega asi lõppeski!” meenutab Leino. Tegelikult ei ole reisimine ainult võõra õhu hingamine, sest teised inimesed kirjeldavad, mis ümberringi toimub ja kuidas on.

“Selma on mul silmaks. Kui linna vahel käia, ma küsin ka, kuidas üks või teine inimene välja näeb ja siis ta ütleb ikka selle kohta midagi – kas see on kõhn või paks või pikk või lühike.” Huumoriga lisab Leino, et teinekord tunneb ta erilist huvi ka, mismoodi üks või teine naine välja näeb, ka siis tuleb Selmal seda öelda. Leino usub, et Selma võib mõnikord sohki ka teha.
Teiseks silmaks on Leinole valge jalutuskepp, mida teda õpetati kasutama alles kakskümmend aastat tagasi. Varem käis niisama, ilma kepita, käed taskus.

Pimedate kirja hakkas Leino lugema Tartus pimedate koolis, kus ta seitse talve õppis. Praktiliselt kahe koolinädalaga sai kirja veerimistasemel selgeks. “Pimedate kiri iseenesest ei ole mingisugune hiina kiri,” jutustab pime mees. “On natuke süvenemist vaja, keeruline see ei ole.”
Kusjuures Leino oskab ka vene pimedate kirja, kuid pärast insulti eelmisel aastal hakkas sõrm kehvasti tundma. Nüüd veerib tekstid küll välja, aga soravat lugemist enam pimekirjas ei ole.

Pimedana malest

“Male ja kabe on mulle andnud väga palju, see on rehabiliteerimises oluline aste,” rõhutab juubilar. “Kui sa mängid suures saalis, võitled mees mehega, siis ei ole seal pimedusest enam juttu!”

Leino hakkas malet mängima pimedate koolis, kus direktor Arnold Karindi seda poistele õpetas. Leinos tekitas mäng huvi esimesest hetkest. “Malel on oma fantaasia ja oma põnevus, püüdmine ja nuhkimine variantides, loominguline asi on ta niikuinii,” kirjeldab ta. Malest sai kooli ajal pärast õppetööd ülimalt tähtis asi. Võisteldi kurtide kooliga ning simultaane käisid andmas näiteks kuulus pime maletaja Robert Tilk ja sel ajal veel purunoor Ivo Nei.

Pimedad mängivad malelaual, kus nupud käivad jalaga laua sisse, et need katsumisel paigast ei liiguks. Valgeid malendeid eristab mustadest näiteks üks rant malendite jalal. Samuti on erineva kõrgusega mustad ja valged ruudud.

“Ma katsun ja kujutan pilti vaimusilmas ette. Võin ka niimoodi mängida, et sa laua pealt ütled mulle käigud ja ma peast ütlen käigu vastu ja lauda ei peagi nägema.”

Abikaasa Selma toob sellega seoses näite, kuidas mõnikord bussis võistlusele sõites, kui seal on ka mõni teine pime maletaja olnud, hüütakse üksteisele üle bussi käikusid. “Sellist nalja on tehtud küll, üle bussi hüütakse “vanker e4”, et näidata välja suurt kultuuri,” ironiseerib Leino.

Kui seda pauku poleks olnud?

Selma: “Siis mina poleks kindlasti temaga olnud ja tema oleks kindlasti kuskil mingi professor olnud. Ta pea on ju selline, talle keeled istuvad, ta on nii tark. Kuidas ema ütleski – kui ma muud pole sellelt mehelt saanud, siis vähemalt kaks tarka last.”
Leino: “Hoia selle eest, et asi ei läheks eneseupitamiseks.”
Selma: “Ta ise ei tunnista.”
Aga kui tõsisemalt rääkida, ei oska Leino öelda, sest huvisid on tal väga mitmekesiseid, kirjandusest poliitikani. Aga võib-olla oleks hoopis meremeheks läinud, nagu isagi.

Värvilisest maailmast

“Värvi asi on selline, et üks sünnist saati pime väidab, et tema teab värve,” jutustab Leino. “Aga muidugi, kui mõtlen, siis punane, sinine tulevad kõige eredamalt kujutlusse nagu ette. Kõik ütlevad, et taevas on sinine. Kui ma üles vaatasin 7-aastasena, ju ta siis sinine oli. On meeles, et lumehanged olid valged ja sügisene kasemets meie põllu taga oli kollane. Aga kõik kaob udu sisse ära.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 130 korda, sh täna 1)