Suured päevad – kallis püha

Täna, 21.06 kell 2.59 algas kalendrisuvi. On aasta lühimate ööde ja pikimate päevade aeg. Rahvatarkuse järgi jääb päike pööripäevast kolmeks päevaks oma ülemisse pessa – päevad püsivad üsna ühepikkused. Algab jaani- ehk leedoaeg või nagu meie esivanemad on veel öelnud – suured päevad.

Maarahva suurte päevade tähendus ja tavad seonduvad otseselt looduses toimuvaga. Sõna “päev” tähistab maakeeli ka päikest. Suured päevad tähendavad korraga nii suurt ja tähtsat aega kui seda, et päike on keskpäeval kõige kõrgemal, kõige vägevam ja valgem.

Päike täidab sel ajal kõik elava, eriti aga taimed, erilise väega. See on parim aeg kasevihtade, ravimtaimede, heina ja võluväega leedokaste kogumiseks. Otse loomulikult on see ka parim aeg looduse ülevuse tähistamiseks.

Pajud eestlased ilmselt ei teagi, et esivanemate kombel jaanitule äärde kogunedes järgivad nad iidset maausulist tava. Jaanipäev on jõulude kõrval meie põlise rahvakalendri kõige tähtsam püha.

Kuigi suured päevad on nii tähenduselt kui tavadelt meie oma põline püha, kannab see praegu juudi Johannesest pärinevat Jaani nime. Katoliku kirik üritas kunagi põlisrahvaste tähtpäevi ristiusustada, pühendades need oma pühakutele. Toonast üritust meenutavad nüüd veel vaid võõrapärased pühadenimed ja loodususuliste pühi järgiv kirikukalender.

Kes soovib, võib jaanipüha asemel öelda päevapesa, päevakäänak või vanade muhulaste kombel hoopis leedopäev.

Hallidest aegadest peale oleme oodanud leedoaega, eriti aga leedoõhtut, rõõmsa ootusärevusega. Sellega seotud põliseid uskumusi ja tavasid on hea meilgi teada.

Saun

Meie rahva tava on, et pühadeks tuleb puhtaks kasida nii kodu kui inimesed. Kui leedolaupäeva õhtul on piduroad valmis, toad koristatud, tuleks seada sammud sauna poole. Enne leedotulele minekut peab saunaleilis puhtaks saama nii inimese keha kui hing.

Lõhnav kaseviht, millesse põimitud värskelt nopitud ravimtaimi, lisab saunamõnu ja toob tervist. Tervist ja elujõudu toovad ka pärast sauna koju toodud leedokased.

Tuli

Tulele minek, tule tegemine ja tule ääres olemine on leedopüha kõige tähtsam asi. 23.06. õhtul süüdataval leedotulel ja selle suitsul on eriliselt puhastav ja tervistav vägi. Et sellest osa saada, tuleks mõned vanad tarkuseterad kõrva taha panna.

Tulele peaks minema jalgsi. Mida pikem maa on sinna kõnnitud, seda tervemad on järgmisel aastal jalad. Igaüks peaks tulele kaasa võtma kas või ühe raokese. See on inimese esmane and ühisesse ettevõtmisse. Ja otse loomulikult ei tohiks tuld kokku kuhjata rämpsust, vaid üksnes puidust ja puidujäätmetest.

Leedotuli tuleks teha sinna, kus seda on tehtud põlvest põlve. Kui ise ei tea õiget kohta, saab alati küsida vanematelt ja targematelt.

Tule peaks süütama pere, küla või sõpruskonna väärikaim inimene või inimesed. Pärast süütamist käiakse kolm korda päripäeva ümber lõkke. Kui ühisest käimisest ei tule midagi välja, võib seda väga hästi märkamatult üksipäini teha. Sama kehtib ka toidu- ja joogianni jätmise kohta.

Söömaaeg

Viin ja muu kangem kraam ei sobi leedotule äärde, küll aga õlu ja kali. Meie rahva pühadetoitude hulka kuuluvad eelkõige piimasaadustest valmistatud road ja kodused küpsetised.

Esimene osa kogu toidust ja joogist – leedokahi – pannakse urikivile või tulle. Toidujääke ei viida koju ega jäeta vedelema, vaid visatakse lõkkesse või maetakse maha.

Leedo on ka kiigepüha

Iga laps teab, et kiikumine on mõnus ja teeb tuju heaks. Nüüd on ka suured inimesed teaduslikult tõestanud, et just nii see ongi. Kiikumisel vallandub ajus heaolutunnet põhjustav dopamiin. Heaolutunne aitab aga inimesel terveneda.

Veel poole sajandi eest mäletati, et haige inimene tuleb pühadel kiigele viia. Vanarahvas on teadnud, et kiikumine teeb keha ja ihu kergeks, parandab, muudab inimese tugevamaks ja edendab viljakasvu.

Küllap on igas peres ja igas kandis kombed isemoodi, Hallistes ja Karksis aga on talitatud nii: õhtul tehti tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ümber tule jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ümber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jaoks ära, ilma et teised seda tohtisivad näha – seda püha saladust ei julgenudki teised tähele panna –, viis ohvrikivi peale ja ütles: “Maa ema, sa andsid mulle, nüüd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!” Selle järel istusivad kõik tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.

Hinda kallist aega

On veel üks soovitus, mida polegi ehk nii kerge täita. Püüdke see püha veeta ilma elektrimuusikata. Kõnelege, laulge, kiikuge, mängige vanu mänge ja kui oskate, mängige ise pilli. Leedoöö on vaid üürike imeline hetk meid ümbritsevas loonas ja meis enestes. Kasutage võimalust ja kuulatage maa, vee, lindude ja tule hääli. Kuulatage oma südant. Kuulake, mis on öelda teie lähedastel ja kaaslastel ja tundke üksteise seltskonnast rõõmu.

Kõik, mis suurtel päevadel ette võetakse, saab kaasa elujõulise ja hõrgu väe. Kindlasti ka lapsed, kes sünnivad kevadise pööriaja paiku ja kelle elule on pandud alus rõõmsa südame ja kaine peaga.

Suured päevad lõpevad 24.06, mil päev tuleb pesast välja ja käänab oma igapäevase teekonna taevalael lühemaks. Aeg hakkab liikuma pimeduse ja jõulude poole. See on tavakohane päev esivanemate kalmude külastamiseks.

Kes tahab esivanemate tavadest rohkem teada, võib vaadata Mall Hiiemäe raamatut “Eesti rahvakalender” IV või avada Maavalla koja võrgulehe:
http://www.maavald.ee/maausk.html?op=rubriik&rubriik=61 .

Ahto Kaasik,
Maavalla koja vanem

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)