Täpselt sada aastat tagasi toimus Maa uusima ajaloo suurim kosmiline kokkupõrge (3)

Täpselt sada aastat tagasi toimus Maa uusima ajaloo suurim kosmiline kokkupõrge

SALAPÄRANE: Teadlased leidsid pildil oleva kivi 1972. aastal. Tegemist on maise päritolu objektiga, kuid tänaseni on selgusetu, kuidas sattus see kivi Tunguska jõe piirkonnas toimunud plahvatuse epitsentrisse.

Suurim löök, mida meie planeet Maa on uusima ajaloo vältel üle elanud, leidis aset täpselt sada aastat tagasi.

Teadlased vaidlevad tänaseni selle üle, kas sätendav ja kirkalt helendav objekt, mis 1908. aasta 30. juuni hommikutundidel kohaliku aja järgi kell 7.17 sisenes Kesk-Siberi taevalaotusele, oli osake komeedist või killuke asteroidist.

Kuid milline see õige vastus ka poleks, fakt jääb faktiks – meile tundmatu taevakeha kukkumine põhjustas gigantse plahvatuse, mis hävitas Tunguska jõekese piirkonnas metsa enam kui 2000 ruutkilomeetri suurusel maa-alal.

Taevakeha tekitatud plahvatuse võimsuseks hinnatakse viis megatonni. Selle tagajärjel tekkinud tuleleek ulatus 5–10 kilomeetri kõrgusele. Taevakeha murdis puid tohutu suurel territooriumil. Kuid samas on huvitav täheldada, et puud, mis jäid plahvatuse epitsentri vahetusse lähedusse, säilitasid oma vertikaalasendi. Tõsi, kõnealused puud kaotasid täielikult oksad ja koore. Nii tekkiski maastik, mis meenutas suurt hulka telegraafiposte.

Viiekümne kilomeetri raadiuses niitis plahvatusest tekkinud lööklaine inimesed jalust. Kuid siinjuures on veel üks huvitav tähelepanek: kedagi see lööklaine ei tapnud. Plahvatuse tagajärjel tekkinud heli oli aga kõrvulukustav isegi 500 kilomeetri kaugusel epitsentrist ja sellest tekkinud lööklaine mõjusid fikseeriti isegi Briti saartel.

On väidetud, et kui tundmatu taevakeha oleks Maa atmosfääri sisenenud vaid 4 tundi 47 minutit hiljem, oleks see täielikult hävitanud Vene impeeriumi tookordse pealinna Peterburi. Tugevasti oleksid kannatada saanud ka pealinna lähipiirkonnad, sh Eesti. Kui aga veel lisada kümmekond minutit, oleks plahvatuse epitsenter jäänud kuskile Lõuna-Soomesse või isegi Tallinna ja Helsinki vahelisele alale.

Atmosfääri kõrgematesse kihtidesse kerkinud tolm kandus kiiresti üle kogu maailma. Selle tagajärjel võis veel plahvatusele järgnenud mitme nädala vältel näha öises taevas helendumist, sest lendlevad tolmuosakesed peegeldasid päikesekiirgust.

Esimesed ekspeditsioonid

1921. aastal korraldas vene mineraloog Leonid Kulik (1883–1942) Tunguska jõe piirkonnas toimunud plahvatuse epitsentrisse esimese teadusliku ekspeditsiooni. Pärast seda ekspeditsiooni teadlane oletas, et 1908. aasta juunis Siberi keskosas toimunud võimas plahvatus tekkis meteoriidi langemise tagajärjel.

Tänu taolisele oletusele õnnestus Leonid Kulikil 1927. aastal saada riiklik toetus uue ekspeditsiooni korraldamiseks. Selle eesmärgiks oli väärtusliku meteoriidiraua hankimine, millest Nõukogude võim oli väga huvitatud. Just selle, järjekorras juba teise ekspeditsiooni ajal Kulik pildistaski langenuid puid Tunguska jõe piirkonnas – see oli ligi 20 aastat pärast katastroofi toimumist.

Kraater tänaseni leidmata

Vaatamata otsingutele, ei õnnestunud Leonid Kulikil ja ta kolleegidel aga leida plahvatuse kraatrit. Ka taevakeha enda jääke ei avastatud. Kõigest sellest võib oletada, et Maale langenud taevakehast jäid pärast plahvatuse toimumist järele vaid tolm või imetillukesed fragmendid.

Tõsi, täna on teadlased hakanud rääkima kausikujulisest järvest nimega Tšeko, mis jääb plahvatuse väidetavast epitsentrist umbes kaheksa kilomeetri kaugusele loode suunas. Mõned teadlased peavad seda järve kraatriks. Järve asukoht haakub andmetega trajektoori kohta, mida mööda tundmata taevakeha olevat Maa atmosfääris liikunud.

Samas aga ei kinnitada seda oletust järve põhjast võetud proovid: nende alusel on oletatud, et Tšeko järve vanuseks on enam kui 5000 aastat.

Kõige fantastilisemad seletused
Tunguska jõe piirkonnas Maale langenud objekti kohta on avalikustatud kõige fantastilisemaid teooriaid. Isegi on väidetud, et tegemist oli plahvatusega, mille põhjustas maavälise tsivilisatsiooni kosmoselaeva hukk.

Kõige tõenäolisem aga on, et sada aastat tagasi Kesk-Siberisse langenud taevakeha on siiski osake komeedist või asteroidist. Komeedi fragment või kivist (mitte aga metallist) asteroidi osake võis osutuda küllaltki hapraks, et see hõõrdumise tagajärjel, mis tekkis ajal, mil kõnealune taevakeha sisenes kiirusel 40–60 km/s Maa atmosfääri, kohe tolmuks pudenes.
Üks enamlevinud hüpoteese on, et Tunguska plahvatuse tekitas fragment, mis on pärit komeedilt Encke – tegemist on lühiperioodilise komeediga, millest on alguse saanud meteoriidivool β-tauriidid. Kõnealust meteoriidivoolu võib radarite abil jälgida juunikuu lõpus ja juulikuu alguses päevasel ajal. Tavaliselt meteoorid põlevad atmosfääris, kuhu nad sisenevad kiirusel 30 km/s.

Teadlased aga oletavad, et koos nendega lennanud komeedi tuuma fragment võis suure tõenäosusega jätkata langemist Tunguska jõe piirkonda. Küsimus seisneb vaid selles, kuidas võis see taevakeha tungida Maa atmosfääris niivõrd sügavale. Milline ka ei oleks kõnealuse taevakeha olemus, üks on kindel – selle läbimõõt ei olnud tõenäoliselt suurem kui paarkümmend meetrit. See tähendab, et meile tundmatuks jäänud taevakeha polnud piisavalt suur, et täna võiks selle jälgi leida erinevate uurimismeetodite abil. Nende samade uurimismeetodite abil püüavad teadlased avastada inimkonna jaoks potentsiaalselt ohtlikke taevakehi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 149 korda, sh täna 1)