Pilvelambad kasvatavad jõudsalt villa

Pilvelambad kasvatavad jõudsalt villa

KRAASIMISMASIN ON OMA TÖÖ TEINUD: Kaupol jääb üle vaid vill kokku voltida ja pakkida.

OÜ Pilvelambad registreeriti 18. augustil 2005, eeltöö selleks kestis aga üle aasta.

Idee sündis Leena Sirelil, kellel ta oma sõnul käsitööd teha nokitsedes tekkis huvi viltimise vastu. Paraku ei saanud aga selleks igakord sobivat materjali, eriti jättis soovida värvivalik. “Ja kui pole kusagilt võtta, siis tuleb ise tegema hakata,” ütleb firmaomanik ja 15 aastat tagasi EPA metsanduseriala lõpetanud ning Saaremaale kolinud Tallinna poiss Kaupo Sirel.

Leena tegutses enne FIE-na, kudus kangaspuudel suurrätte. Ka siin sai probleemiks kvaliteetse lõnga puudumine, mille kohta Kaupo sõnab, et lõngal ja kvaliteetsel lõngal on vahe. Kvaliteetset käsitöölõnga sai toona ainult Hiiumaalt Hiiu Villast, aga et tahtmine oli vaid saaremaist materjali kasutada, hakati ise sobilikku villa kokku ostma, pesema, toonide kaupa sorteerima ning seda lõnga valmistamiseks Hiiumaale vedama.

Milline on sobilik vill?

“Sobilik vill on, millest saab valmistada kvaliteetse toote, pehme lõnga või hästi vanuva viltimisvilla,” ütleb Kaupo ja selgitab, et nagu on inimesi pehmete ja karmide juustega, on ka lambad erineva villaga. “Kõigi lammaste vill paraku meile tooraineks ei sobi. Hea vill on peenekiuline, säbar, läikiv, paraja pikkusega. Kogenud meister tunneb selle silmaga vaadates ja käega katsudes ära.”

Kondi peale liha kasvatamiseks aretatud puhaste tõulammaste villast enamasti midagi head ei saa, sest see on sirge ja karm ning pole töötlemiseks mõeldudki. “Saaremaal on aga ammusest ajast välja kujunenud selline külatõug, kes on sobilik olnud nii liha- kui villalambana.

Kui nende hulgast kõige pehmema villaga lambad välja sorteerida, siis sealt tulebki see väga hea kvaliteediga vill,” teeb Kaupo asja selgeks.
Kuna villa Hiiumaale vedamine oli ikkagi kulukas ja aeganõudev, leiti, et Saaremaal tuleks oma lõngavabrik taastada. Kuressaare Kahu vabrik oli ju 1994. aastal maha lammutatud. Osa masinaid läks sealt vanarauaks, osa suudeti päästa. Mõned neist ootavad praegu töökorda seadmist.

“Selle ajaga on aga villakultuur tohutult alla käinud,” nendib Leena ja lisab, et osa lambakasvatajaid tahab müüa villa nime all kõike, mis lamba seljast maha tuleb, aga “ei saa ju kartuleid koos pealsetega müüa”. Algul toodi villa, mille koosluse kohta ütleb Leena otse: sõnnik, hein ja natuke villa. Ja kui viimast oli 50%, oli väga hästi.

Tasapisi muutus olukord paremaks, sest Kaupo ja Leena andsid lambakasvatajatele nõu, mida nad tegema peaksid, et vill sobiks. Eelistatakse sügisel niidetud villa, sest suvine vihm ja päike on selle lamba seljas kenasti puhta hoidnud. Kevadel aga, kui lambad on talv läbi laudas higistanud, on nende kasukas enamasti sõnnikune ja vill üksteise vastu nühkimisest vanuma hakanud.

Villa vastuvõtmisel on kaks ühtviisi tähtsat nõuet: esiteks, et kiud viltimisvillaks sobiks ning teiseks villa puhtus ja kvaliteet. Nüüdseks ongi välja kujunenud head koostööpartnerid, kelle puhul pole enam villa vaja sorteeridagi. Kaupo nimetab näitena OÜ-d Saaremaa Ökoküla ja Rahuste küla lambakasvatajaid.

Masinad saadi Soomest

Otsiti Eestist, siin selliseid polnud. Interneti kaudu otsides satuti vabrikule, mis Soomes oma tegevust lõpetama hakkas ja sisseseadet kohe maha müüma nõustus. Nädala pärast andis Kaupo endisse töökohta lahkumisavalduse ja veel nädala pärast algas pool aastat kestnud villaasjanduse õppimine põhjanaabrite juures.

Masinad ja transpordikulu, väljaõpe ning hoone soetamine läksid kokku maksma umbes pool miljonit krooni. Ka praegune hoone Salmel Sõrve mnt 2B, mis enne kuulus valla munitsipaalettevõttele, saadi juhuse läbi. Rendile andmise asemel pakuti vallast võimalus pool maja hoopis ära osta ja kuna hinnas saadi kaubale, siis tehing ka vormistati. Tegelikult plaaniti tootmist algul Läätsale, kus kalatehase lõpetamise järel palju vabu ruume tühjana seisis. Paraku sai piduriks kõrge rendihind, millega alustav ettevõte poleks toime tulnud.

Aastas 3000 kilo toorvilla

Villa pakutakse rohkem, kui OÜ jõuab töödelda ja ka turg seab oma piirid.
Esmalt sissetulnud vill sorteeritakse, pestakse ja värvitakse. Värviskaalas on kokku 36 erinevat tooni. Villa värvimisele tekstiilivärvidega on aga leitud ka alternatiiv taimede näol. Äsja valmis üks partii sibulakoortega ja teine kaselehtedega värvitud viltimisvilla.

Kui vill värvitud, läheb see kuivatamisele ja rändab siis eelkraasimiseks “hundi” peale, kus hammastega trummel pestud ja kuivatatud villa uuesti kohevaks muudab. Edasi järgneb juba kraasimine.

“Need on puhta uued masinad, sest kui näiteks Hiiumaal on masinad aastast 1890, siis meie omad on poole nooremad, 1950. aastast. Vabriku lõhngi veel juures,” naerab Kaupo, näidates, kuidas kraasimismasina vahelt õhkõrn villaloor välja tuleb ja täpselt poolekiloste rullidena pakendatud saab.
Kaupo ütleb, et käsi on villa kaaluga juba harjunud ja üle mõnekümne grammi ta ei eksi. Üleliigne vill rebitakse (viltimisvilla ei lõigata kunagi!) maha ja läheb tagasi kraasimisele, kaalutud vill aga kümnekilostesse kottidesse ja lattu.

Kraasitud villast, mille kiud viltimisvillaks ei sobi, tehakse kohapeal tekivatiini. Vatiteki jaoks, mille mõõdud 2×1,5 meetrit, läheb niisugust villa umbes kilo. Sellel kaubal on minekut sügisel, kui talveks valmistuma hakatakse.

Käive ulatus mullu 650 000 kroonini, kasvades esimese aastaga võrreldes üle poole.

Saaremaal konkurentideta

Villavabrikuid võib Eestis kokku lugeda enam-vähem ühe käe sõrmedel, suuremad neist on Jõgeva ja Raasiku omad. “Arvan, et suured konkurendid me ei ole, sest nende põhiline toodang on lõng ja heie. Tõsi – toodetakse ka viltimisvilla, kuid usume, et selles osas oleme neist sammujagu eespool. Nii suurt värvivalikut keegi peale meie Eestis ei paku. Ja see, et oleme väiksed, annab meile teatud mõttes eelise – suudame oma toodangut vastavalt turu nõudlusele kiiresti ümber kohandada,” on Kaupo enesekindel.
Põhiline müük käib interneti kaudu

Kaupo hindab ettevõtte asukoha igati ideaalseks, sest müük käib enamjaolt interneti kaudu ja kaup saadetakse tellijale posti teel ning postkontor asub töökojast paarisaja meetri kaugusel.

Turg ulatub Eestimaalt kaugemalegi. Kui Soomest sai n-ö töötav ettevõte ostetud, kaasnes ostuga ka sealne kliendibaas, nii polnud muret turu otsimisega. Suur osa neist klientidest on ka praegu alles. Kuigi Soome ei müüda villa mitte otse klientidele, vaid edasimüüjale.

Umbes pool toodangust lähebki Soome, teist samapalju jääb Eesti turule, kuigi huvi on tuntud ka Leedust. Kasulikum on aga villa üle lahe saata, sest seal makstakse tunduvalt rohkem. Kohalik Saaremaa turg aga on väga väike – tellijaid on vaid paar-kolm.

OÜ Pilvelambad toodang on Kuressaares müügil kahes Kauba tänava poes: Tiiu Tanu käsitööpoes ja Talupoes. Mandril saab Saaremaa villa osta Tallinnas, Pärnus, Rakveres ja mujal.

Kaugem eesmärk on lõnga tegemine

“Selle, mis edaspidi veel kavas, määrab ära turg. Mida klient nõuab, seda talle ka pakkuda tuleb,” räägib Kaupo tulevikust. Kuid plaane tehakse ometi. “Traditsioonilises mõistes peaks villavabrik olema see koht, kus tehakse ka lõnga. Tänu juhusele sattusime nendele seadmetele, millega valmistatakse ainult viltimisvilla, kuid ega me lõngategemise mõtet ole maha matnud.” Leena lisab, et lõng tuleb siis, kui on õige aeg või avaneb jälle hea juhus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 428 korda, sh täna 1)