Ahjupesija – see kõlab fantastiliselt (1)

Ahjupesija – see kõlab fantastiliselt

POOLE TONNI VORSTI AHI : Ulmelist lennumasinat meenutav ahi peseb suuremalt jaolt end ise, inimkäsi annab tööle viimase lihvi.

Saaremaa lihatööstuses on alati töökäsi vaja, sest inimesed ihkavad liha, sajal moel valmistatuna, kõike, mida õlle kõrvale grillida annab. Lihatööstuse traagika on aga olnud, et on küll tahe, kuid puudu jääb tegijaist. Just õige koht Tööloomale – seekord olen ma lihatööstuses ahjupesija.

Ahjupesijaid on lihatööstuses pidevalt otsitud. Keegi ei tea, miks inimesed seda tööd teha ei taha ja kui tahavad, miks nad sinna kuigi kauaks pidama ei jää. “Siin töötavad ainult joodikud ja pensionärid,” ütleb töökaaslane, kes mind ahjudeni saadab. Ütlus kõlab uhkelt ning intrigeerivalt – tasub uurimist, mis imeviguriga siis tegemist on.

Loomulikult ei ole see ütlus muidugi täis tõde, kuid seda arvamust on ka raske ümber lükata, kui kaks praegust ahjupesijat, mu uued kolleegid, on pensionärid ning kolmas saadeti viimati joobnuna tööle ilmumise pärast koju ja on siiani kadunud.

Ahjupesija töö kõlab nime poolest esialgu üpriski hirmutavalt. Ahi on nagu midagi kohutavalt räpast, nõgist, midagi, mis määrib pelgalt peale vaadates, midagi, mille puhastamine näib lootusetu. Tööloom veetis hiljuti kaks päeva ühe terve igaviku kasutamata seisnud pliidi kallal, nühkis karedamate ja veel karedamate riistadega, kuniks jõud lõppes ja enam ei jaksanud, kuid pliit ülearu steriilsemaks ei muutunud.

Lihatööstuses on aga seitse ahju! Ja need ei ole pliidid, vaid tõsised relvad, kuhu mahub tonnide viisi vorste ja liha. Mis on hommikust õhtuni täis kuuma rasva, küpsemist ja tilkumist.

Ahjud pesevad end ise

Lihatööstuses töötades peab kandma kostüümi. Õpipoisile antakse selga valge kittel, jalga valged püksid, pähe valge nokamüts ja varba otsa tavaliselt puukingad. Ahjupesija saab aga kummikud, sest ees ootab suurem sukeldumine – võib minna ohtlikuks. Lisaks tuleb reeglite järgi loobuda kaelaehetest ja sõrmustest ning spetsiaalse mütsi sisse peita habe. Nõudmised on karmid.

Ahjupesija töö algab kell kuus hommikul. Selles pole midagi üllatavat. Seda enam, et pärastlõunaks saab juba koju minna. Üllatuseks läheb siis, kui selgub, et nimepoolest võid sa küll ahjupesija olla, kuid tegelikult pesevad ahjud ennast ise. Kui Tööloom ahjudeni jõudis, ajasid kollegid juttu. Üks ahi oli juba pestud ning teine tegeles hoogsalt enda pesemisega.

Pealtnäha paistab see nii, et ahju tablool vilguvad numbrid ning masin teeb mühisevat häält. Vahepeal ajab ahi välja kuuma auru. Ja nii paar tundi järjest. Ahjudel on erinevad režiimid: keeduvorst, viiner, suitsuliha jne. Ahjupesija ülesandeks on anda ahjule nuppe vajutades õige pesemisrežiim kätte ja siis oodata. Väike nikerdamine on küttekeha lahtivõtmise ja pesusse toppimisega, ja aeg-ajalt tuleb loputusvett rentslisse suunata, aga kardetud karvaste asjadega seinte-põrandate-lagede nühkimisest on asi tehnikasajandi kaugusel.

Uutel ahjudel olevat asi keerulisem ja nende kallale Tööloom ei jõudnudki. Seal on ühe ahju küljes kaheksa või kümme kangi, mida peab õigete intervallide järel õiges järjekorras tirima ja lükkama. Näib väsitava opereerimisena ning kõlab keeruliselt nagu raketiteadus, kuid paari nädalaga pidada asja käppa saama. Teine õpipoiss küll sai. Kaks kolleegi räägivad, et laupäeviti, kui tehas ei tööta, käiakse üle aga kõik ahjud järjest ja see olevat juba tõsine päevatöö jagu andmine ilma pausideta.

Neljapäeval istume aga suurema osa ajast ahjude kõrval ja vaatame, kuidas vorstid küpsevad. Kuniks ahi vilega teatab, et nüüd ta lõpetas, siseorganid on üle vahutatud ja ära loputatud.

Seejärel haaravad vahvad ahjuküürijad küürikud ning lapid ja sukelduvad ahju. Ikka juhtub, et juhm masin on jätnud ühe või paar kangekaelsemat kärsanud rasvaplekki hävitamata ning inimene peab masinale koha kätte näitama. Küürikud ja survepesu on meie sõbrad, lapid tublid abilised.
Kui ahi läigib, on meie töö tehtud. Heietame elust ja ilmast ning vaatame, kuidas vahva vorstilaadung puhtasse ahju küpsema suunatakse.

Abimees keemia

Kõige lahedama osa ahjupesija päevast moodustavad vorstiraamide pesemised. Need, millel vorst ahjus ripub ja mis pärast küpsetamist upuvad rasva sisse. Me lükkame raamid ühte kinnisesse ruumi, kus siis tuletõrjuja kombel pritsime ja uputame need paksu vahu sisse.

Kolleegid teavad rääkida, et vahuaine on hirmus ohtlik asi – nii mõnigi on lohakusest lasknud sel nahale pritsida ning pärast näinud, kuidas haavad ei parane. Siinkohal ei jõua ära kiita ülemuste ettenägelikkust meid pikkade riiete, mütside ja kummikutega varustada. Tööloomale igatahes meeldib vaadata, kuidas valge vaht mööda raame ja seinu laiali pritsib. Ega mustus keemia vastu saa.

Hiljem loputame raamid survepesuga üle ja kraabime jäärapäisemad vorstitükid raamide küljest kaabitsaga lahti ning puhtusest tilkuvad riistad lähevad järgmisele ringile, järgmiste vorstidega järgmisse ahju.
Ahjupesija töö on hea, rahulik töö. Kiiret pole, istud ja jutustad, jälgid värki, vaatad saabuvaid ja lahkuvaid vorste. Mõtled elust väljaspool tööstust ning vahelduseks käid õues värsket õhku hingamas.

Tegelikult ütlevad kolleegid, et Tööloom tuli valel ajal, pärast jaanipäeva. Vihasem andmine oli ikka enne seda, kui polnud aega istumiseks ega astumiseks, kui vorst pidi juba ahjus olema, aga ahi vajas alles puhastamist. Kui kõik ruumid olid ooterežiimil viinereid ja vorste täis, et olnud ikka kibekiire.

Tööloom on rahul. Kõik on kontrolli all. Karmi nühkimist ja kondimurdmist ahjude juures ei toimu. Keemia ja survepesu teevad meie töö ära, isegi kui auruses ruumis läbi uduste prillide palju näha pole. Seal, suurte ahjude kõrval jalutades, saab mõeldud, et ahjupesija – see kõlab fantastiliselt. Omajagu ulmeline industriaalkeskkond, kus suured masinad alluvad targa inimese tahtele.

Ei oskagi kohe öelda, miks inimesed seda tööd teha ei taha ning ahjupesijaid ja koristajaid tikutulega taga otsitakse. Ühed ütlevad, et palgad on nirud, teised, et töötingimused. Tööloom on selles mõttes nõus, et tööd ei saa kunagi liiga kõrgelt hinnata – töö on hindamatu.

Mida aga teha ahjupesija kuue tuhande kroonise palgaga, seda peab igaüks ise suutma välja mõelda. Töötingimuste poolest ei julge skeptikutega nõustuda, sest kardetud küürimine on pritside ja keemiaga nii lihtsaks ja olematuks tehtud, et pesemistööst on saanud pigem järelevaatamistöö. Ja see töö, mida teha saab, lausa lendab käes.

Kaastöötajad ütlevad nagu ühest suust, et kui sel tööl kaks nädalat vastu pead, siis võib vabalt jäädagi seda tööd tegema. Tööloom on nõus, võib küll. Aga ei jää, sest ees ootavad uued tööd, mis vajavad Töölooma tegusat kätt ja toekat jalga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 79 korda, sh täna 1)