Inge Vahter: tulin vaid aastaks, jäänud olen kahekümne seitsmeks (1)

Inge Vahter: tulin vaid aastaks, jäänud olen kahekümne seitsmeks

 

See oli veidi enne jaanipäeva, kui sisenesin Saaremaa ühisgümnaasiumi (SÜG) bioloogiakabinetti, kus olime Ingega intervjuu tegemiseks väikese kohtumise kokku leppinud. Minu esimesele küsimusele, kas elad juba pika ja kosutava õpetajapuhkuse ootuses, vastas ta vaid ohates: “Enne puhkusele saamist tuleb veel üks tülikas töö teha ja see ülemustele esitada – see on ainekomisjoni tegevuse aastaaruanne.” Sellest teemast meie vestlus algaski.

Kuulu järgi oled siin koolis vist üks krooniline ainekomisjoni esimees.
Ju vist. Vähemalt nii on minu kohta öelnud Linda Liivamägi (SÜG-i kauaaegne õppealajuhataja – toim), kes muide ka ise ei suutnud sellest ametist kunagi vabaneda.

Kas selle pika aja jooksul pole siis tõesti uusi ja väärikaid kandidaate leidunud?
Kui olin juba veidi enam kui 10 aastat järgemööda seda tööd teinud, tekkis küll tahtmine asi käest ära anda. Siis aga veenis mind geograafiaõpetajast kolleeg, et ole pisut veel, et ümmargune 15 täis saaks.
Seejärel aga toimusid koolis vist mingid uuendused, igatahes on tänaseni kõik vanaviisi ja minu kindlates kätes. Tegelikult on see üks niisugune amet…

…vist bürokraatiat täis, tühipaljas paberite täitmine jne. Kulutad lihtsalt aega.
Jah, nii see on. Kuid samas saan ma ka kolleegidest aru: on ju hea, kui leidub inimene, kes on selle tööga kursis.

Tulid sa kohe pärast ülikooli lõpetamist kooli õpetajaks?
Kooli küll, kuid kohe mitte SÜG-i. 1978. aastal, kui ülikooli bioloogia- ja keemiaõpetaja kutsega lõpetasin, alustasin tööd Kärla koolis, kus tuli õpetada praktiliselt kõiki loodusaineid.

Miks sa siis maakooli hülgasid?
Nagu praegu, nii elasin ka siis oma kodukohas Kõljala kandis Reeküla külas. Kuna aga mu isa ootamatult haigestus ja vajas hooldust, hakkasin mõtlema, et pidev sõitmine Reekülast Kärlale on ikka tülikas. Nii otsustasingi 1981. aasta kevadel Kärla koolist lahkuda.

Kuidas sa SÜG-i sattusid?
Tagantjärele mõeldes oli see üks suur juhus ja ime. See oli 1981. aasta augusti lõpus, kui järsku märkasin, et minu Reeküla koduhoovis seisab Veli Varik (toonase Kingissepa 1. keskkooli direktor – toim). Ta tuli esitama mulle üht lakoonilist küsimust: “Kas tööd tahad?”

Võtsid pakkumise kohe vastu?
Varikul oli tõsine kaadripuudus – eelmine keemiaõpetaja oli just töölt lahkunud ja uut inimest polnud enne kooliaasta algust kuskilt võtta. Tõsi, veidi ma pelgasin. Kuigi diplomi järgi võin õpetada ka keemiat, on mu põhierialaks siiski bioloogia.

Kuid samas oli Veli Varik, kes mind nii siiralt ja ilusasti palus, suures mures ja kuidas sa ikka inimest hätta jätad. Tookord ma leidsin kompromissi, öeldes talle: “Ma tulen teile tööle, kuid jään vaid üheks aastaks.”
Tänaseks on see lubatud aasta aga pea kolme aastakümne pikkuseks veninud.

Kas õpetajaamet on sul kunagi üle ka visanud? Kuna olen ka ise seda ametit mõnda aega pidanud, siis mäletan, et kevadeti oli tüdimus ikka väga suur.
Siis tuleb aga kohe väga pikk ja kosutav suvepuhkus. See on piisavalt pikk, et kõik taas unustada.

Kas oled lastega ka tigetsenud, nendega kuri olnud?
(Pikk mõttepaus.) Ausalt öelda olen ma vist niisugune inimene, kes… hinge on mõni asi läinud küll, kuid ma ei tea…

Kas lapsed on sind solvanud?
Oi, nii mõnigi poiss on mind ikka kuhugi saatnud! Kuid sellele vaatamata olen poistega teatud mõttes koguni paremini läbi saanud. Nad on lihtsalt ausama käitumisega. Poisid võivad sind tõepoolest pikalt saata ja klassist välja tormata, nii et kogu sein väriseb. Siis läheb lühike aeg mööda, ta tuleb tagasi ja ütleb sulle viisakalt tere.

Aga tüdrukud?
Nemad on reeglina väga pika vihaga. Ja ega nemad sulle ju midagi otse ütle. Samas aga tunnetad, et nende suhtumine sinusse pole just kõige parem.

Oled sa ikka täielikult Saaremaa juurtega?
Sündinud olen Reekülas, kus elan ka praegu, kuigi mitte enam oma sünnitalus. Kuna see talu asus kaugel metsa sees, siis oli mul väga raske sealt Kaali koolis käia. Ja nii ostsidki esivanemad talu, mis on tänaseni jäänud minu koduks.

Kaali koolis siis alustasid.
Kaali koolis lõpetasin kaheksa klassi ja keskkooli lõpetasin 1973. aastal siin koolis, kus praegu õpetan. Ses mõttes olen täitsa oma kooli laps.

Koolist äramineku plaane pole sa vist kunagi heietanud.
Ei ole. Ja ega ma vist peale õpetaja töö mingit muud ametit oskagi.

Oled üle vabariigi ja ka rahvusvaheliselt silma paistnud õpilasuurimistööde juhendamisega. Pead sa oma õpilaste autasude kohta ka mingit arvestust?
Ei pea. Seda, kui palju neid autasustatud töid kokku on, ei oska ma üldse öelda. Igal aastal saab juhendatud mitu tööd. Mõnel aastal on neid 4–5, teisel jälle rohkem. Näiteks sel aastal juhendasin 9 uurimistööd. Kuid üleriigilistele konkurssidele on kindlasti läinud üle 50 õpilastöö.

Enamasti on need seal ka auhinnalisi kohti saanud.
Arvan, et jah. Kuid siinjuures tahan kohe lisada, et ega ma kõiki neid töid ole ainukesena juhendanud. Aastaid tagasi oli minu suureks abiliseks siin Veljo Volke, kellelt ma omakorda hästi palju õppisin.
Viimastel aastatel on mind uurimistööde juhendamisel tublisti aidanud ka minu praegune kolleeg Mart Mölder.

Kuidas sa ikkagi saavutad, et laps hakkab uurimistööd tegema? Kas nad on sinu ainest nii huvitatud või märkad sa ise klassis erksamaid õpilasi, keda oma hoole alla võtta?
Loodusained on minu arvates koolis ühed raskemad üldse. Näiteks bioloogias peab laps selgeks õppima kõik need organismide siseehitused, mida tal pole võimalik näha ega käega katsuda… Seetõttu vist polegi huvi bioloogia vastu eriti suur. Kuid see-eest leidub ikka ja jälle üksikuid õpilasi, kes sellest tõesti huvituvad, ja nemad tulevadki minu juurde.

Nendest saavadki n-ö tippõpilased.
Jah, nemad on tipud. Kuid praeguse olukorra kohta ütleksin, et aastate jooksul oleme suutnud lumepalli veerema panna. Mitmed õpilased juba näevad, kui palju on meie kooli lapsed kirjutanud ilusaid uurimistöid. Kõike seda kajastatakse ajalehtedes, sellest räägitakse koolis. Ja nii ongi mõnel õpilasel ka tekkinud tahtmine teha midagi samalaadset.

Kas see õpilastööde juhendamine igapäevast õppetööd ei sega?
Kui sulle ausalt vastata, siis olen tõepoolest unistanud õppeaastast, mil ma ei peaks juhendama ühtegi uurimistööd. Kujutan ette, et siis elaksin nagu paradiisis.

Kuid sa ei saa seda endale lubada.
Ega vist saa jah. Kui ikka õpilased tulevad sinu juurde ja soovivad midagi teha, kuidas sa neile siis eitava vastuse annad.

Võib oletada, et ka kooli juhtkond hakkaks midagi ütlema.
Täpselt nii.

Kas sul on ka endiste õpilastega mingit tagasisidet?
Tegelikult on meil üks väga tore tava. Nimelt tegutseb meil siin koolis juba pea 15 aastat ökoloogiaring, mille uus ja moodne nimi on keskkonnaklubi Parnassius. Klubil ongi tekkinud traditsioon, et igal aastal jõulude ajal koguneme minu kodus.

Tuleme nüüd paljusid lehelugejaid huvitava küsimuse juurde – kuidas on sinu kui õpetaja töötasuga? Kas see rahuldab sind?
(Puhkeb naerma.) Ma arvan, et rahuldab.

Õpetajate palk on meie ühiskonnas juba aastakümneid olnud permanentne teema. Sa siis ei arva, et eesti õpetaja on alatasustatud?
Arvan, et õpetaja-metoodiku palk on meil üsna talutav. Mis aga puutub noortesse õpetajatesse… (pisike mõttepaus). Ka neil on viimastel aastatel ikka päris korralik palgatõus olnud.

Mis mind aga palgast enam häirib, on see, et meie ühiskond on viimasel ajal kuidagi koolivaenulikuks muutunud. Täna leidub näiteks väga palju taktitu käitumisega lapsevanemaid, kes helistavad õpetajatele isegi koju ja küsivad, miks on nende võsukestel nii- või naasugused hinded.

Üldse, kui koolis tekib mingi probleem, siis kistakse see kohe avalikkuse ette ja enamikel juhtudel minnakse õpetaja kallale… Siit ka põhjus, miks kõrgkooli lõpetanud noored õpetajaametit pelgavad.

Oled sa mõnda õpilast tahtlikult kiusanud?
Kui ma kedagi n-ö kiusan, siis mitte neid, kes on tagasihoidlikumate võimetega ja õpiedukuselt tagapool.

Võib-olla tundub õpilasele kiusamisena, kui ma neile näiteks olümpiaadiks ettevalmistamise ajal kümme raamatut ette laon ja nõuan, et olgu need paari kuuga läbi loetud. Või see, kui ma mõnel uurimistööga kogu aeg kukil olen.

Üks vana pedagoog ütles mulle kunagi Tartus, et lapsi peab armastama. Kui sa neid vihkama hakkad, siis on parem koolist lahkuda. Mida sina sellest arvad?
Olen selle väitega absoluutselt nõus.

Mina tunnen sind ju ka üle kümne aasta. Ega ei mäleta sind küll vihasena.
Ma lihtsalt ei viitsi vihastada (naerab). Vihastamine on absoluutselt mõttetu asi.
Minult on nii mõnigi kord küsitud, et kas olen klassist ka nuttes välja tulnud.

Oled siis?
Võin käe südamele panna ja öelda, et see on asi, mida ma pole tõesti mitte kunagi teinud.

Mida arvad, kas vead siin koolis pensionini välja? See aeg on veel kaugel, aga…
Pole see kaugel enam ühti. Varsti saan ikkagi 55. Vana süsteemi järgi võiks siis juba ootepensionile minna…

Kolleegid Ingest

Anne Teigamägi
Inge on kena inimene. Suure empaatiavõimega ja õpetajana haruldane nagu Punase Raamatu I kategooria ohustatud liik.
Temaga looduses käies õpid isegi siis midagi, kui sul pole kavatsustki midagi õppida.
Majakana tõmbab ta ligi noori ja suudab nad panna looduse ilu ning võlu nägema.
Inge suudab mööda vihmaveetoru ronida, eksimatult taimi määrata, sadu uurimistöid juhendada ja tõrksaid alluvaid tööle sundida.
Inge on ilusa hingega inimene.

Indrek Peil
Inge on inimene, kes saab kõigiga hästi läbi, teeb ise palju tööd ja paneb ka teised ümberringi palju tööd tegema.

Arne Loorpuu
Minule on Inge jätnud leebe, kuid väga järjekindla inimese mulje.

Veljo Volke
Inge on rõõmsameelne, sõbralik, lihtne, mõistev ja turvatunnet sisendav, innustav, nõudlik ja vist väsimatu – kokkuvõttes väga-väga hea inimene ja üks paremaid õpetajaid, keda tean.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 335 korda, sh täna 1)