Juuni 1988: Kingissepast Kuressaareks (2)

Juuni 1988: Kingissepast Kuressaareks

JÄLLE KURESSAARE: Taolist rahvamassi, nagu oli 23. juunil 1988 Kuressaare kesklinnas kodulinna nime ennistamist tähistamas võis näha, ei ole südalinnas arvatavasti nähtud ei enne ega pärast seda sündmust.

20 aastat tagasi jaanipäeval oli Kuressaare kesklinna kogunenud korraga rohkem inimesi kui arvatavasti kunagi varem või hiljem. Sinimustvalgete lippude lehvides oodati Tallinnast teadet. Lõpuks võis rahvale öelda, et ülemnõukogu on otsustanud ennistada linna nime Kuressaareks.

“Raekoja esine oli täis, turg oli täis ja osa rahvast oli ka Lossi tänaval,” meenutab toonane rajooni täitevkomitee kultuuriosakonna juhataja Rein Orn, kes esindas miitingul maavalitsust ja pidas ka kõne.

Nädal aega hiljem avaldas leht, nüüd juba nimega Saarte Hääl, artikli Harry Õnnise sulest “Enneolematu miiting”.

“Linna keskväljak mahutas tuhandeid inimesi ja mõõtmatul hulgal rahuldustunnet rahvuslippude all,” kirjutas Õnnis. Kauaoodatu oli kätte jõudnud. Ning rahvas võis samal päeval toimuvale linna jaanitulele minna.

Teekond Kuressaareks

Linna nime ennistamine ei käinud niisama lihtsalt. Juba 1986. aastal avaldati kohalikus lehes mõtteid selle üle, et Kuressaare nimi võiks jälle ametlikuks saada. Kuid sel ajal säärast asja tõsiselt mõelda veel ei saanud.
Aasta hiljem proovis Leevi Häng linna juhtorganite nõupidamisel asjale ametlikuma käigu anda. Idee pandi isegi hääletusele, ent kuna parteikomitee nõusolek puudus, siis seda, et nime ennistamise poolt oli 48 saadikut 50-st isegi ei protokollitud.

1988. a alguses hakkasid kohalikud ühiskondlikud kultuuri- ja muud organisatsioonid rahvalt allkirju koguma. Näiteks korraldas kohalik matkaklubi matka, kus inimesed said kontrollpunktis allkirja anda linna nime ennistamise toetuseks.

Matka, kus sai liikuda nii jala kui ka rattaga, üks eestvedajaid Ülo Roos mäletab, et korjatud allkirjade arv jäi 200–300 vahele. Nendega mindi kohalikku rajooni täitevkomiteesse, kus vastuseisu ei olnud. Roosi sõnul saadeti kiri ka Tallinna juhtorganitesse, kust kinnitati, et kui kohalikul tasandil vastuseisu ei ole, siis toetavad ettepanekut ka nemad.

Asjad sujusid kiiresti ka ühel lisapõhjusel. Nimelt tähistati Kingissepas 1988. a märtsis suurejooneliselt kohaliku kultusrevolutsionääri Viktor Kingissepa, kelle nime linn 1952. aastast kandud oli, 100. sünniaastapäeva ning otsustajate arvates ei oleks olnud paslik enne taolist sündmust linna nime muutma hakata.

Asjad hakkasid ametlikult arenema juunis ning linna nime muutmine otsustati praktiliselt kolme nädalaga. 3. juunil oli ühehäälselt linna nime muutmise poolt Kingissepa Linna Rahvasaadikute Nõukogu. 14. juunil kogunes Kihelkonnal juba sama organisatsioon rajooni tasandil ning täitevkomitee esimehe Ants Tammlehe ettekande järel otsustati ettepanekut toetada. 23. juunil tegi seda sama ENSV Ülemnõukogu.

Enneolematu miiting

Jaanipäeval kesklinna kogunenud rahvahulk sai kuulda, kuidas Kingissepa Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees Helju Noor luges ette ülemnõukogu otsuse linna nimi ennistada. Toimus kontsert ja peeti kõnesid. Lehvisid rahvuslipud. Rein Orni sõnul ei oleks sellist võimalust olnud, et ülemnõukogu teinuks teistsuguse otsuse. “See, et nimi tuleb, oli selge,” kinnitas Orn. Toona olid asjad juba kuluaarides kokku lepitud ning hääletamine oli vaid vormistamise küsimus.

Kuidas tuhanded inimesed oskasid õigeks ajaks kesklinna tulla, Orn öelda ei osanud. Ainsas kohalikus meediakanalis Saarte Hääles ei olnud ühtegi märget selle kohta, et midagi toimuma hakkab. Orni sõnul võis jutt rahva seas lihtsalt levida, kuna oli teada, et sel päeval peaks nime ennistamise otsus tulema.

Nagu juba märgitud, toimus juunis 1988 ühe olulise nimemuutusena ka rajooniajalehe Kommunismiehitaja ümbernimetamine Saarte Hääleks. Sellesisuline otsus võeti vastu samal ajal kui linna nime ennistaminegi. 19. juunil ilmus sinimustvalgetes toonides esimene Saarte Hääl.

“Nädala nägu”

/…/ Jälle üle mitme aastakümne võime oma kodulinna Kuressaareks nimetada. Ja see oli perestroika pooldajate võit.

Küll oleks tahtnud sel õhtul (miitingul – toim) näha neid ametimehi, kes veel aasta-poolteist tagasi ei tahtnud Kuressaarest kuuldagi, kes nimetasid rahvast mingiks konglomeraadiks ja ei pidanud rahva tahet isegi mitte selle vääriliseks, et sellest ametlikult kõneleda.

Küllap oli nii mõnigi neist nüüd selle rahva vahel või kõrval ning plaksutas kaasa, näidates oma uutmisvaimu. /…/
Aare Laine

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 292 korda, sh täna 1)