Kodutu – ühiskonna heidik?

Kodutu – ühiskonna heidik?

 

Neid tapetakse, vigastatakse, vägistatakse. Nende kallal vägivallatsevad agressiivsed noortejõugud. Neid aetakse välja kauplustest ja bussist. Nendega ei suhelda tänaval ega asutustes. Neid nähes põgenetakse kaugemale. Neid põlatakse ja heidetakse ühiskonnast välja.

Kirjelduse järgi võiks öelda, et tegu on 13. sajandi katkuhaigetega, kes olid omal ajal inimestele surma sünonüümiks. Tänapäeval meil katku ei esine, kodutus on aga üsna tuntav probleem. Jajah, isegi siin, Saaremaal.

Pinnuks silmas

Igale maailma riigile on asotsiaalsed inimesed tülikaks konnasilmaks. Kodutute teema on ebameeldiv. Paljud leiavad, et kodutud on ise oma olukorras süüdi. Miks peaks aga üks noor ja potentsiaalselt edukas inimene mõtlema selle probleemi peale? Kodutud on ise oma tee valinud. Nendest hoolimiseks aega ju pole, võib-olla ka südant mitte.

Nüüd olen tükk aega oma mõtteid ja tundeid kogunud. Olen küps, et arutleda Oma Saare lugejatega teemal kodutus.

Mõeldes oma hiljutisele Ungaris viibimisele, meenus vaatepilt, mida nägin Budapesti metroos. Kell oli saamas 8 ja inimesed ruttasid tööle. Budapesti metroo üldpilt ei erinenud kuigi palju teiste linnade metroodest: unised, tuimalt raamatut lugevad inimesed. Palju sagimist. Metroost väljudes ja maa peale tulles märkasin aga hunnikute viisi, just nimelt hunnikute viisi inimesi, kes üritasid ilmselt selle +10-kraadise ilmaga üksteise lähedusse hoides puhata ja sõba silmale saada.

Mind kohutas see vaatepilt. Samas oli hea meel, et metroo turvamees lasi nendel inimestel mingisugusegi katuse all magada, sest väljas oli külm ja vihmane. Mõtlesin tol hetkel, miks lubas see turvamees 5-6 kodutul seal magada. Kas ta ei kartnud oma töökohta kaotada ja kunagi sama saatust jagada? Või on Ungaris selline sotsiaalkindlustuse süsteem, et kui enam korteriüüri maksta ei jõua, siis saab vabalt metroos elada?

Meediast võib kuulda-näha-lugeda naljakaid, humoorikaid, veidraid, kuid enamasti traagilisi kodutuid puudutavaid lugusid. Pigem räägitakse probleemist siis, kui mõni kodutu on järjekordselt kinnitanud üldsuse väljakujunenud arvamust ehk siis kellegi maha koksanud või midagi varastanud. Selline tunne jääb. Nad justkui polekski inimesed.

Meie ajakirjanduse uudisekünnise ületab alati igasugune kodutute kuritegevus. Sellest on tegelikult kahju. Sest meedia kinnitab meile päevast päeva, et nad on ise süüdi, ja õigustab meie ükskõiksust kodutute suhtes. Igal kodutul on aga oma lugu ja neid lugusid tasuks avalikult rääkida. On ju oht, et igaühest võib saada kodutu. Siis kui su asjad lihtsalt kokku jooksevad ja enam iseseisvalt endaga toime ei tule.

Aitaks neid inimesi rohkem

Kõik kodutud inimesed ei ole sugugi hariduseta, oskusteta. Nn asotsiaal ei pruugi alati olla alkohoolik, narkomaan või eksprostituut. Paljud nendest on omal ajal edukatena tegutsenud inimesed, kes on mingil hetkel jäänud elu hammasrataste vahele.

Kas riigi sotsiaalsüsteem peaks kulutama vahendeid selliste inimeste peale? Leian, et peaks. Saan aru, et kapitalistlikus maailmas on raske teha otsuseid, mis ei ole majanduslikult ratsionaalsed ja otstarbekad, ehk siis kulutada sellest mingit tulu saamata. Aga mida kuradit, me ei saa mõõta armastust ja hoolimist üheski SI-mõõtühikus, barreli, dollari ega ruutmeetriga. Paljusid asju lihtsalt peab tegema ainuüksi sellepärast, et me oleme inimesed. Inimestena suudame me teistele endalaadsetele kaasa tunda, neid aidata.

Riigi investeering kodutute rehabilitatsiooni ei hakka kunagi tulu tootma. Kas kodutu suudab taaskord alustada? Riik peaks selliste inimestega rohkem tegelema, neid toetama ja looma sotsiaalse kaitse süsteemi. Et vähem inimesi satuks tänavatele, võlaorjusesse ja lahendamatusse probleemiderägastikku.

Inimene elab tänaval 4–5 aastat. Nii kinnitavad mõned sotsioloogilised uuringud. Võib-olla ehk ongi lihtsam ära oodata, kuni ta end põhja joob, hukka saab või sureb mõnda haigusse, mida tänavaelu tingimustes välja ravida ei suudeta. Võib-olla ongi odavam ja lihtsam probleeme sellisel moel lahendada.

Mis on kodutuse põhjuseks? Kas halb iseloom või kasvatus, ebasoodsad geneetilised koodid-kombinatsioonid või on laps millalgi jäänud tähelepanu ja armastuseta? Või jääb inimene kodutuks juhuste ja erinevate sündmuste kokkulangemisel? Või on see hoopiski jumala karistus eksimuste eest?

Igal kodutul oma lugu

Kõikide kodutute lood on erinevad. Sellest tulenevad ka põhjused ja asjaolud, miks nad veedavad nüüd oma elupäevi prügimägedel, suurte prügikastide ja bussijaamade läheduses.

Ma ei julge loota, et homsest on maailm äkki parem ja kodutuid inimesi enam pole. Ma lihtsalt tahaksin, et me neid aitaksime, tunneksime kaasa inimestele, kes on sellisesse olukorda sattunud. Et tunneksime samu tundeid, sarnaselt nagu me tunneme, kui näeme-kuuleme kodututest kutsadest-kiisudest. Ilmutaksime lihtsalt rohkem inimlikkust.

Naiivne oleks uskuda, et põlgus ja vihatunne reaalselt midagi muudavad. Rumal oleks arvata, et pärast ajalehe-/tele-/raadiolugu ja kriitikat kodutute inimeste pihta midagi muutub. Paljude asotsiaalsete inimeste lugudest ilmneb, et nende isiksus on tugevalt kannatada saanud.

Nad ei ole suutnud pingele vastu pidada. Nad vajavad professionaalset psühholoogilist abi, sotsiaalset, vaimset ja tihtipeale ka narkoloogilist rehabilitatsiooni. Selleks, et nad oleksid ühiskonnale taaskord kasulikud, peab nendesse panustama palju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 184 korda, sh täna 1)