Mõõk langes, kuid on alles

Mõõk langes, kuid on alles

 

Eile pärastlõunal esitleti Kuressaare linnuses järjekordset Saaremaa Muuseumi toimetiste sarjas ilmunud raamatut – Eesti Akadeemilise Seltsi esimehe Hanno Ojalo (sünd 1961) “Saaremaa sõjatules. Sügis 1917”.

Raamat annab lühiülevaate suurimast Saaremaaga seotud meresõjasündmusest Läänemerel XX sajandi alguses, mida õnnetuseks tuli taluda paljude saarlaste vaar-emadel-vaarisadel. Sõjasündmuste käigus võtsid Tagalahte suurejoonelise dessandi teinud sõjariistus Saksamaa sakslased Saaremaal võimu Venemaa venelastelt ära. Saaremaa kohalikud sakslased olid vaimustuses, kohalikud venelased meeleheitel.

Eestlastest saarlaste jaoks oli saatuslik, et Eesti Vabariigi väljakuulutamise aegu polnud siinmail praktiliselt üldse teada, et mandril tehakse oma Eesti riiki. Ilmselt oli see just Saksa sõjaväevõimu aruka okupatsioonitegevuse tulemus, miks jäi 1918. a Venemaast sõjarelvis lahkulöömise õigustloova jõuga Tallinna-Tartu-Pärnu eestlaste vastuhakk mandril Saaremaa maainimesele (pisike Kuressaare oli ju veel 1920-ndail aastail enam-vähem saksakeelne-saksameelne) huvikaugeks sündmuseks.

Keeruline oli lihtinimeste jaoks Saaremaa külades see Eesti Vabariigi sünd 90 aastat tagasi. Neilgi aastail oli siin mitut pidi arvamusi. Eriti seetõttu, et puudus raadio ja televisiooni ajupesu ning ka ajalehtede lugemisega oli tollal nadivõitu.

Põnev lugemine sõjaajaloo huvilistele

Esitletav raamat on küll mõeldud sõjaajaloo huvilistele, kuid küllap on need 226 lehekülge huvitavaks lugemismaterjaliks kõigile, eriti vanema põlvkonna saarlastele, kelle vanaemad-vanaisad on jutustanud lugusid nii esimesest (1917–1918) kui ka teisest (1941–1944) Saksa okupatsioonist Saaremaal.

Raamatus on juttu ka eestlastest sõjaväelastest, kes tsaarile truudust vandunuina esiti veel Vene lippude all võitlesid, surid või langesid Saksa sõjavangi teadmata, et loetud kuude pärast hakkavad ellujäänud võitlema nii venelaste kui ka sakslaste vastu. Hoopis uue, iseseisva Eesti riigi eest. Vist samade sündmuste käigus sattus I maailmasõja aegu Saksamaale sõjavangi dr Evald Väärti (1928–1996) isa Vantri külast, kes veel 1970-ndail aastail pajatas mulle oma värvikaid muljeid.

Raamatu esimese osa pealkiri on “Mõõk tõuseb”, teisel “Mõõk langeb” ning järellugu – “Mõõga all”. Veidi parafraseerides lisaksin – mõõk ei läinudki kaduma. Vaid leiti ning hoitakse tänini Saaremaal alles. Nimelt on lehekülgedel 90–91 äratoodud sakslaste edasitungi skeemis näha ühe väeosa liikumine Sauvere poolt Kaarma suunas.

Juhtumisi nägi fragmenti selle väeüksuse pisilahingust pealt minu isaõde Viktoria oma sünnitalu aknast. Paarikümnemeheline vene väeosa oli tänase Kuressaare–Aste maantee risti kaevanud kaitsekraavi (nüüd on see jäänud uue maantee muldkeha alla). Tänase Randvere–Uduvere viletsat teed mööda ratsutas pisike salk saksa sõdalasi. Puhkes lühike hõre lahing, mille käigus tapeti venelased ja mitu sakslaste hobust. Kui palju oli kaotusi sakslastel, pole teada. Kuid vene sõdurid maeti tundmatuina Saia surnuaeda, kus on nende vähemärgatav unustatud hauakoht tänini.

Ratsahobused maeti samuti Saia küla maadele, kust üks kohalik mees nad mõni aeg hiljem talus tarbliste nahkade mahavõtmiseks üles kaevas.
Mõni päev hiljem leiti sellelt väikeselt ja ajaloo jaoks üldse tähtsusetult lahinguväljalt (mis võttis mitmelt emalt nende pojad tundmatute sõduritena) mõõk. 90 aastat hiljem on see mõõk ikka veel olemas ühes Saia küla taluperes. Olen seda mõõka ise käes hoidnud.

Loetavalt kirjutatud ning paljude fotodega illustreeritud raamatut, kuis sakslased jälle Saaremaa vallutasid, on saarlastest ajaloohuvilistel kindlasti huvitav lugeda. Et mõelda nendele varalt kasinatele, inimeste jaoks väga karmidele oludele, milles sündis tänane Eesti Vabariik. Ning nendele paljudele noortele meestele, kes koduste jaoks igaveseks kadusid tundmatute soldatitena lugematutesse ühishaudadesse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 69 korda, sh täna 1)