Mustjalast seekord sedapidi (2)

Mustjalast seekord sedapidi

TERVE VALD: Sellele tekile on Mustjala naised tikkinud kõik 21 Mustjala valla küla.

Kust Mustjala muidu nime sai?
Töll jalgupidi tõrva jäi,
ta tõrvast jalga siputas
ja Mustjalaks nimetas…

Sealt siis see Mustjala nimi tulnud on! Jälle vana vägilane Tõll ise mängus!

Esimesed teated Mustjalast ulatuvad 17. sajandi algusesse, siis rajati siia riigimõis. Selle lähedale tehti 1605 Anna kabel, mille asemele ehitati aastal 1863 nüüdne kirik. Mustjala kihelkond sai halduskeskuseks 18. sajandi alguses. Alevikuks hakkas Mustjala arenema 20. saj alguses.

Mustjala koolil on pikk ja auväärne ajalugu. On teada, et 18. sajandi 20-ndatest aastatest on siin tegutsenud vaid eestlastest koolmeistrid. Esimene kihelkonna poolt ehitatud koolimaja valmis siin 1770. aastal.
Mustjala küla on ühtlasi ka Mustjala valla keskus. Valla territooriumil on 21 küla, elanikke umbes 750.

Keset Mustjalga näitab suunaviit, et kõik elamiseks tarvilik on siin olemas. On kirik, kool, lasteaed, kauplus, rahvamaja, postkontor, apteek, perearstipunkt… Paraku kurdavad kohalikud, et inimesi jääb järjest vähemaks. Ent see pole nõnda ainult Mustjalas. Niisamuti tühjenevad külad praegu ääremaadel igal pool üle Eesti. Aeg lihtsalt on selline.

1939. aastal ehitatud koolimaja sai paar aastat tagasi korraliku kapitaalremondi, kuid koolis õpib vaid poolsada last. Kõrvalmajas asuvas lasteaias käib paarkümmend mudilast.

Tööd Mustjalas napib. Aga lugedes ajalooürikuid, selgub, et see oli siin probleemiks juba 19. sajandil. Ka siis olnud Mustjala meestel heaks tavaks mandri mõisates kraavi kaevamas käia. Tänapäeval käiakse tööl välismaal ja mandrimaal. Mustjala noored mehed ehitavad Norras, Soomes, Iirimaal… Mitmed mehed ja naised on leidnud töö laevadel ja Kuressaare elektroonikafirmades.

Suuremad tööandjad vallas on vallavalitsus ise, kool-lasteaed, kauplus. Ettevõtlikud mehed Vello Paas, Evald Sosnin, Priit Venda on püsti pannud ka oma firma. Ümbruskonnas tegutseb veel ka paar ettevõtlikku talumeest. Ja sellega loetelu lõpeb.

Mis elu siis Mustjalas elatakse? Eestimaa teab Mustjalat eelkõige väga kaunite ja populaarsete naiste rahvarõivaste ning folkloorietenduse “Mustjala pulm” järgi. Mustjala valla maadel asub ka Saaremaa üks huvipakkuvam turismiobjekt – Panga pank. Nüüd ka Saaremaa süvasadam, mis suuri valgeid laevu ootamas. Ent omamoodi “kuulsaks” tegi Mustjala ka Sulev Keeduse dokumentaalfilm “Jonathan Austraaliast”. Väga hästi tehtud film. Aga film, ainuüksi millest rääkimine kohalikele elanikele veel praegugi haiget teeb.

“Jumala eest, sellest filmist me enam küll rääkida ei taha,” olid kõik nagu kokkulepitult ühte meelt.

“Ega see Mustjala rahvas nüüd selline küll ei ole. Selline on vaid üks väike seltskond,” arvab Mustjala põhikooli direktor Malve Kolli. “Olen kindel, et selliseid seltskondi leidub pea igas vallas Eestimaa äärealadel.”

Sel päeval enne jaani veendusime meiegi, et Mustjala vallas elavad põhiliselt toimekad ja rõõmsameelsed inimesed. Ja see tilk tõrva sel päeval küll silma ei hakanud.

Reine kannaks rahvarõivaid iga päev

Laulu- ja tantsupidudel on näha, kui populaarsed on Mustjala rahvariided. Kauni puna-valgetriibulise Mustjala seelikuga hööritavad naised nii Viru- kui Võrumaalt… Ja ei ole sest lugu, et Mustjalaga pole neil mitte mingisugust seost.

Mustjala rahvamaja juhatajat Reine Vinterit pisut kurvastab, et nende kodukoha rahvariiet nii massiliselt üle Eesti kantakse. “Nüüd oleme muuseumist välja uurinud lisadetailid, mis meie riideid massist pisut eristaksid,” räägib Reine. “Ja seda, mis me juurde lisame, me esialgu välja ei räägi. Kui see tehtud, küll siis on näha.”

Reine ise kannab rahvariideid meelsasti. Kannab uhkusega ja kannaks kas või iga päev, kui see nii kombeks oleks. Nagu Kihnu saarel.
Mustjala rahvamaja juhataja on Reine olnud veidi üle aasta.

“Olen läbi-lõhki Mustjala inimene. Siin sündinud, kasvanud ja elanud. Kõik need 31 aastat,” uhkustab Reine. “Lapsest peale olen siin tantsinud ja laulnud.”

Pole siis ime, et endine rahvamaja juhataja Kalle Kolter, saades ise vallavanemaks, tegi tragile noorikule ettepaneku valla kultuurielu juhtima hakata. Reine kaalus töökoha vahetust väga põhjalikult, sest ta oli just Kuressaare kardinasalongis sisse elanud. Töö meeldis, kollektiiv oli super ja lahkuda oli hirmus kahju. Nüüd leiab noorik, et tegi õige otsuse.
“Siin on nii huvitav töö. Mul on palju toredaid inimesi abiks, kooliga on tihe side.”

Reinega on lust rääkida. Ta on särav ja lõbus. Vaatamata sellele, et kohtume esmakordselt, jookseb jutt nagu kauaste tuttavate vahel. Reinel on jalg sidemes ja arstilt saadud vali käsk voodist mitte tõusta. Paar päeva tagasi astunud noorik mingi õnnetu toika otsa… Nüüd kinga jalga ei saa. Reine veab end läbi häda rahvamajja. Autoga, sest sidurit haige jalaga kuidagi ikka vajutada annab.

Rahvamaja vajaks remonti, arvab Reine. Viimati olnud sel-les majas remondimehed kunagi 80-ndatel aastatel. Aga sel-lele vaatamata olevat küla keskel asuv madal punane majake rahva hulgas üpriski populaarne. Seda eriti sügis-talvel, kui ilmad eestipäraselt kehvavõitu.

“Meil on noortega kokkulepe, et kui nad tahavad õhtul siia mängima tulla, siis annavad mulle teada,” räägib Reine. “Mõnikord tulevad nad siia juba pärast kooli. Meil on lauamänge, lauatennis, koroona… Saab mängida erinevaid pille.”

Reine loeb üles kõik taidlusringid, mis rahvamajas tegutsevad. Neid on palju, algklasside laste omadest kuni eakate memmedeni välja. Mustjala oma bänd Collection on Kalle Kolteri juhtimisel koos mänginud juba kolmkümmend aastat. Lisaks veel noorte bänd.

Eriti tublid on Reine sõnul Sädemed. See on noorte ja kaunite tütarlaste tantsuring, keda juhendab tänavu Saare maakonnas aasta emaks tituleeritud Liili Ader. Sädemed on edukalt esinenud Koolitantsul, käinud mitmetel festivalidel ja võistutantsimistel.

Sel suvel on Mustjalas tulemas veel üks suur ja tähtis päev – Mustjala segakoor tähistab oma 150. sünnipäeva. Just nii palju aastaid möödub Mustjala segakoori asutamisest. Praegune 12 lauljast koosnev koor on koos laulnud veidi üle kümne aasta, dirigendiks Imbi Kolk. Koor on välja andnud kaks (!) oma plaati.

Kannata ää!

See on üks Maimu Perele (81) (pildil) väga omane ütlemine. Kui asi käest kipub minema, rahustab Maimu asjaosalised sedaviisi maha. Maimu jutu järgi tähendavat see eesti keeli oota ära, rahune maha, ära mine tigedaks, kannata ära!

“Maimu on üks rahulik ja sõbralik inimene,” kiidab sõbrannat Valve Lõhmus. “Ükskõik mis hädaga sa Maimu juurde lähed, tema aitab alati.”

Maimu võtab meid vastu oma kodus, rõõmsameelne ja naerutujuline. Paneb käest pooleliloleva heegeldustöö ja juttu jätkub kauemaks… Tema mäletab hästi, mismoodi elati Mustjalas aastakümneid tagasi.

“No minu üks esivanem oli Mustjalas kohtumees, teine – Aandi Simmu – oli siin kooliõpetaja ja üle Saaremaa tuntud posija,” alustab Maimu juttu oma juurtest. Tema sündis Abula külas, mis praegu kuulub Kihelkonna valla alla.
“Praegu on seal üksainus perekond. Mu oma poeg Jaanus! Tegi selle koduse koha kenasti korda ja nüüd nad sääl naisega elavad. Poiss on siin vallas tööl, naine veab posti laiali.”

Koolis käis Maimu Mustjalas. “Saksa ajal oli siin põllumajanduskool, Kõljala kooli filiaal. Abulast käis siia mitu last. Ma ning Endla Tegova. Me olime suured sõbrannad. Endla õppis lehmakasvatust, mina seakasvatust. Meil oli väga ilus õpetaja… Noor mees, nimi oli Karupea. Tõi Saksamaalt tõukuldi ja pani sellele nimeks Hitler. Noh ja selle eest pandi mees kinni. Aga koolivennad päästsid ta välja. Siis pani ennast Rootsi. Kui meil siin see uus Eesti valitsus tuli, siis tervitas raadio kaudu kõiki, kes teda tundsid. Ma ise juhtusin kuulma.”

Karupeal, sel hirmkenal õpetajal, olnud uhke must täkk ja vedruvanker. Sellega käinud lapsi kodudes kontrollimas. Maimul tulnud lõputööna oma kodus pesakond põrsaid vastu võtta. “Oh, ma olin hädas. Mäletan, et istusin kasti otsas ja nutsin,” meenutab ta. “Kui Tallinna pommitamine oli, siis lõpetati see kool ära. Me jõudsime umbest oma lõputööd ära teha.”
Kuna koolides oli õpetajatest suur puudus, siis sai Maimu õpetaja koha Kihelkonnal.

“Ühe aasta sain olla ja siis tehti mulle selgeks, et minusugustel ei tasu pedagoogilisele tööle pürgida. Mul olid ju mõlemad vennad vangis. Üks oli saanud 25+5 ja oli Donbassis, teine Norilskis.”

Aga tutvused mängisid ka siis suurt rolli. Maimu räägib, et tal olnud mitmeid kooliõdesid tähtsatel kohtadel, üks õppinud koguni Moskvas Lenini mägedes. Nemad pisut aitasid ja Maimu sai õpetaja koha Tiirimetsas. Seal oli ees kena noor mees Kaljo Pere. Mõne aja pärast noored abiellusid.

“No siis, kui mul teine nimi oli, jäeti mind rahule,” meenutab memm. “51. aastal tulime Mustjalga. Siin oli siis suur küla, palju rahvast. Mustjalas oli keskkool, Kaljost sai direktor 20 aastaks. Siin olid väga kenad õpilased ja siit tuli palju tarku inimesi. Ja kolleegid sulasid kenasti üksteisega kokku. Oh see oli üks kena kool,” ohkab Maimu.

Kaljo Pere suri 1979. aastal. Ja keskkooli pole Mustjalas enam ammu. Vahepeal oli Maimu Pere kaugõppes töö ja laste kõrvalt omandanud pedagoogilise kõrghariduse ning õpetas kaua aastaid kohalikus koolis tütarlastele näputööd.

Nüüd on Maimu pensionil. Olgugi, et käimisega tuleb pisut ettevaatlik olla, on ta tegus ja toimekas tänapäevalgi. Oma käsitööoskusi ta vaka all ei hoia. Kultuuriseltsis Koit on just tema see, kes nuputab välja ikka uusi ja huvitavaid töid-tegemisi.

Koit saab kokku igal kolmapäeval

Vallavalitsuse maja teisel korrusel on end sisse seadnud Mustjala kultuuriselts Koit.

“Me oleme täiesti ametlik selts,” rõhutab seltsi esinaine Valve Lõhmus (76) (pildil). “Kirjad on meitel kõik korras. Seltsis on 20 liiget, liikmemaks 30 krooni aastas. Kokku saame korra nädalas. Ja kui see juhtub ära jääma, on naised lausa pahased.”

Selgub, et niimoodi koos peetakse kõiki sünnipäevi ja tähtpäevi. Ja kui rahvamajal abi tarvis, on Koit alati platsis. Maimu Pere täpsustab, et nemad kui vanaaegsed inimesed mingit ersatsi ei salli. “Meie katame laua ikka linikute ja kaunite valgete portselannõudega. Kui vaja, küpsetame ka koogid.”

Koidu kahes toas on, mida vaadata. Naised rullivad laual lahti ühe suure tikitud teki.

“See siin on Mustjala vald,” näitab Valve. “Kõik 21 küla. Igal külal on siin oma lapike, kus nimi ja sellele külale kõige iseloomulikum ese tikitud.” Maimu juhib tähelepanu Ninase külale. Siia on tikitud suur valge laev. “See on Lily Marleen, see esimene laev, mis meie süvasadamasse sisse tuli.”

Selle vaibaga olevat vallavanemal oma plaan, räägivad naised. Kui suvel peetakse Mustjala laulukoori 150. sünnipäeva, siis kantakse seda naiste ühistööna valminud vaipa vimplina valla lipu kõrval rongkäigus.

Koidu tegemistest on Valvel ja Maimul palju pajatada. Ja näidata ka. Seintel ja laudadel on mitmesuguseid suveniire, käsitöid. Igasugustes tehnikates ja igasuguses suuruses. Kangaspuudel on pooleli kaltsuvaip. Kõige vahvam on see, et iga eseme juurde on naistel rääkida oma lugu.

Valve Lõhmus on see inimene, kes kunagi ammu tõi unustuse hõlmast välja ka Mustjala pulma. “Esimest korda, see oli vist 1964. aastal, tegime seda Kuressaares laulupeol,” meenutab Valve. “Alguses tegime pulmast ühe osa. Siis hakkasin meelde tuletama, kuidas see kõik täpselt käis. Rääkisin Kallele (Kalle Kolter, tookord rahvamaja juhataja – toim), mida veel kõike teha võiks. Et võiks teha terve folkloorietenduse. Räägin ja räägin ja küsin siis, kas sa saad aru. Kalle vaatab mulle kahe suure silmaga otsa: kui aus olla, siis ei saa aru küll, aga teeme ära! Ja sealt see asi alguse sai.”

Nüüdseks on Mustjala pulma tehtud mitmed-setmed korrad. Valvele meeldib, sest kõik – lapsed, noored ja vanad – on nagu üks suur pere. Folkloorietenduses osaleb oma poolsada inimest. Kõigile meeldib seda teha. “Inimesed sätitavad oma vabu päevi, küsitakse töölt vabaks jne. Peaasi, et pulm mängimata ei jääks. See on hirmus tore.”

Folkloorietendus “Mustjala pulm” võttis tänavu osa ka Eesti avastamata aarete konkursist, kus osavõtjaid oli ühtekokku 18. Mustjala rahvas tuli oma pulmaga neljandaks, kaotades Avinurmele vaid üheainsa punktiga.

Virsikuvärvi maja ees

Filmikuulus roheline maja keset Mustjalga on värvi muutnud. Nüüd on see kena küpse virsiku karva. Maja ümber rassib mees muruniidukiga. Ukse ees seisab mees parimais aastais. Nii neljakümne ringis.

Oled selle maja elanik?
Juba 14 aastat.

No siis tead täpselt, mis elu siin majas elatakse?
Igasugust. Mind nad ei sega. Ma elan teisel korral.

Sina filmikangelane ei olnud?
Ei, mina sellest asjast osa ei võtnud. Siin nad käisid ja rääkisid.

Kas sina viina ei võta?
Ütle mulle üks inimene, kes viina ei võta? Ma ise… Ei mäletagi… Viimati vist aastavahetusel võtsin.

Sul pere on?
Sellest ajalugu vaikib.

Mis tööd teed?
Läheks tööle küll, aga pole kuskile minna. Ja kes mind võtakski. Olen ju grupi peal.

On siin tööd?
Sa näed, üks mees niidab siin muru, teine rahvamaja eest… Nooremad käivad tööl kes väljamaal, Kuressaare linnas.

Mis viga sul siis on?
Selg. Koolipoisi-päevil sai selg ää kukutud. Nüüd käid ringi, pole nagu vigagi. Siis äkist käigu pealt käib naksaki ja ongi läbi… Kes sihukest vigast tööle tahab?

No millega sa siis tegeled?
Kuidas kunagi. Ema ja isa elavad siit kilumeetri maad. Käin nendel abiks.

Siin kõrval rahvamaja, kas seal ka vahel käid?
No olen ma siis sellist nägu? Mis ma sinna lähen, mul pole ju muusikalist kuulmist. Ajan teistel ka veel segamini.

Mis sa sellest Jonathani-filmist arvad, mis Keedus tegi?
Mis ma sellest arvan? Nüüd oli kuulda, et saanud selle eest veel mingi preemia ka. Tohhoo!

Mis su nimi on?
Mis see nii tähtis on? No Urmas on.
Ah pilti teete ka veel? No nüüd peaks küll kena paks leht tulema. Millal see pilt siis lehte tuleb?

Laupäeval. Osta siis Oma Saart!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 302 korda, sh täna 1)