Tänane päev möödanikus

Kuuskümmend aastat tagasi, 1948. aasta 24. juunil, andis Nõukogude Liidu ainuvalitseja Josif Stalin (1878–1953) korralduse sulgeda kõik ühendusteed Lääne-Saksamaa ja riigi idaosas asuva Berliini vahel. Blokaadi kehtestamise abil lootis diktaator lämmatada demokraatlike riikide kontrolli all olevat Lääne-Berliini ja saavutada sealt liitlaste lahkumine. Selline radikaalne samm võeti ette vaatamata rahvusvahelisele kokkuleppele, mille kohaselt jagati Saksamaa pealinn neljaks sektoriks – Nõukogude, Ameerika, Briti ja Prantsuse sektoriks. Kuid liitlased ei allunud Kremli survele ega lahkunud Berliinist.

Et blokaadirõngasse sattunud Berliini lääneosa elanikke päästa, organiseerisid lääneriigid lühikese aja jooksul ajaloos pretsedenditu õhusilla Lääne-Berliini ja Lääne-Saksamaa vahel. Selle õhusilla abil varustati enam kui 2 miljonit elanikku toiduainete, ravimite, kütuse jm eluks vajalike kaupadega.

Kogu järgnenud aasta jooksul maandusid Ameerika ja Briti lennukid iga päev 10-minutilise intervalliga Lääne-Berliinis asuvale Tempelhofi lennuväljale. Stalin ei söandanud neid lennukeid alla tulistada, sest see oleks tähendanud uue maailmasõja vallapäästmist. Tol ajal omasid tuumarelva veel ainuüksi ameeriklased ja just seepärast ei julgenud Kreml riskida. Berliini blokaad võeti maha 1949. aasta mais.

Viiskümmend viis aastat tagasi, 1953. aasta 26. juunil, arreteeriti Moskvas Kremlis XX sajandi üks julmemaid kurjategijaid Lavrenti Beria (1899–1953). Nii lõppes võimuvõitlus, mis oli alanud kohe pärast Stalini surma sama aasta märtsis, Nikita Hruštšovi (1894–1971) võiduga. Beria saatus on tänaseni selgusetu. Ametliku versiooni järgi ta arreteeriti ja 1953. aasta detsembris määras kohus talle surmanuhtluse, mis viidi täide 23. detsembril. Kuid kinnitamata andmetel hukati Beria ilma kohtuta kohe pärast arreteerimist 1953. aasta 26. juunil.

Milline see tõde ka ei oleks, võib täna siiski tagantjärele tarkusega öelda, et tol ajal oli sündmuste selline kulg kõigist võimalikest arenguvariantidest parim, sest möödus vaid kolm aastat ja 1956. aasta veebruaris otsustas Hruštšov Stalini kuriteod osaliselt paljastada. Selle teoga pani ta alguse aastakümneid kestnud protsessile, mis lõppude lõpuks viis 1991. aastal Nõukogude diktatuuri lagunemiseni.

Nelikümmend aastat tagasi, 1968. aasta 29. juunil, sai maailm teada akadeemik Andrei Sahharovi (1921–1989) artiklist “Mõtisklusi progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”.

Artikkel, milles anti kriitiline ülevaade Nõukogude Liidus tol ajal valitsenud olukorrast, tõlgiti kiiresti maailma suurematesse keeltesse. Tolle aja tingimustes oli tegemist teadlase tõelise kangelasteoga. Nõukogude võim ei söandanud akadeemikut arreteerida, sest selline samm oleks tähendanud tema õigsuse tunnistamist.

Selle asemel langes akadeemik tohutu laimukampaania ohvriks. Kui Sahharov aga 1980. aasta alguses protesteeris Nõukogude vägede Afganistani viimise vastu, siis saadeti ta kiiresti pagulusse välismaalastele suletud Gorki linna (nüüd Nižni Novgorod).

Viiskümmend aastat tagasi, 1958. aasta 30. juunil, sai Alaskast, mille Venemaa oli XIX sajandil USA-le müünud, Ameerika Ühendriikide neljakümne üheksas osariik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)