Merekultuuri selts käis Jõnnu radadel

Merekultuuri selts käis Jõnnu radadel

MERI ON, MERI JÄÄB, MERI OLEMA PEAB: Saaremaa merekultuuri selts Kihnus Järsumäe Virvel külas.

Rahvasuu ütleb – parem üks kord näha kui kümme korda kuulda… Nõndaviisi otsustas Saaremaa merekultuuri selts kaema minna kuulsa metskapteni Kihnu Jõnnu kodusaart.

Esmalt seostub Kihnuga eelkõige selle saare säilinud folkloor ja tänapäeva edasi kandunud rahvarõiva traditsioon, mistõttu Kihnu kultuuriruum kanti koguni UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Ilmselt teavad kõik Kihnu Jõnni ja Järsumäe Virvet, kelleta pole Kihnu üldse Kihnu.

Reisijuhiks oli Ellen Õnnis, päritolult kihnlane, kelle isa oli õpetaja, koduloouurija ja kohaliku meremuuseumi asutaja Theodor Saar.
Munalaiu sadamast kiviviske kaugusel terendab Manilaid, kus püsielanikke koos suvitajatega nelikümmend viis. Aul ehk paat sõidab mandri ja Manija vahet kaks korda päevas. Saareelanikud on rahulolevad ega kipu kusagile ära.

Laev Amalie läbis Munalaiult veetee Liivi lahe suurima saareni 50 minutiga. Kihnus elab 635 inimest. 1974. aastal ehitatud koolimajas õpib 60 last. Rahvariiete kandmine on kohustuslik ja murdekeelt õpetatakse lisaainena. Saarel on alles jäänud 4 küla ja 4 poodi. Leiba ja saia küpsetavad kihnlased ise.

Tuntumad kihnlased on olnud Jaan Oad – maalikunstnik, kantud ülemaailmsesse naivistide kataloogi, Theodor Saar – kooliõpetaja, koduloouurija, meremuuseumi asutaja; Enn Uuetoa alias Kihnu Jõnn – meremees, metskapten ehk diplomita laevakapten.

Sadamas oli meil vastas veoauto, mille kasti nooremad ronisid ilmselt esmakordselt, kuid vanematele meenusid ajad, mil veoautokastis Tallinna laulupeole sõideti. Linaküla kämpingus kanda kinnitanud, võtsime kursi otse mere äärde – randa haakrikust puhastama. See oli üks ütlemata õnnestunud tegevus.

Justkui muinasjutus astusime õhtul läbi kõrge põlislaane, mööda käänulist metsarada, saatjaks vaid sääsed ja lummav vaikus, Järsumäe Virve talu poole. Viimaks leidsime julge hobuse, kes ühe suhkrutüki järel meil kannul käies viimaks perenaisegi toast välja meelitas. Nii nagu telepildis nii ka elus on tegemist väga lihtsa, elurõõmsa ja südamliku inimesega, kes kohe oli nõus meiega vestlema elust, inimestest, naljakatest juhtumistest, külaelust. Palusime Virvel ka laulda, mida ta heameelega tegi. Andsime üle Saaremaa kalad ja tegime mõned ülesvõtted. Lahkusime kallistustega ja kutsega jälle tulla.

Teisel päeval külastasime Kihnu surnuaeda. Otse värava lähedal on püstitatud mälestuskivi kapten Enn Uuetoale, kes sõitis kaptenina saarlaste laeval Rock City, mis uppus Taani rannikul 1913. aastal. 1992. aastal toodi tema põrm tänu Mark Soosaarele Kihnu surnuaeda. Rukkililled jäid kaunistama Kihnu Jõnnu hauda.

Kihnu muuseumis on enamik ekspositsioonist merendusega seotud. Tagumises toas võis Jõnnu istumas näha. Tõsi, see oli vaid metskapteni vahakuju. Samas oli tükk uppunud laeva kerest. Jääb üle vaid kadestada kihnlasi ja ka hiidlasi, kes on saarlastest ette jõudnud ning suutnud oma merekultuuri rahvale nähtavaks teha. Kuressaares on see asi toppama jäänud.

Kulminatsiooniks võis pidada võimalust osa saada Kihnu naiste laulust, tantsust ja näputööoskusest. Mõnu talu Roosi tutvustas kootud kapetaid e sokke, sõrmkindaid, vöösid, körte ehk seelikuid, troisid ehk kampsuneid. Kaks seinatäit kindaid ning kõik erinevate mustritega ja igal ornamendil oma tähendus.

Kihnu naise igapäevane ja piduriietus on ikka kört ehk seelik, mis õmmeldakse 2,66 m pikkusest omakootud kangatükist, kuhu iga naine koob triibud oma äranägemise järgi. Lõpusõnad laenan Kihnu Virve laulust: “Ei seda saart küll unustada iialgi ei saa…”

Elo Naaber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 140 korda, sh täna 1)