Autolembist loodussõbraks (10)

Autolembist loodussõbraks

 

Gümnaasiumi ajal käis pea kolmveerand meie klassist korraga autokoolis. Kes 18 sai, pidi kohe load kätte saama ja kooli ette parklakoha otsima. Seda Kuressaares, kus enamik klassikaaslastest elas koolist keskmiselt kahe kilomeetri raadiuses.

Ka mina olin üks neist, kes kohe täisealisuse saabudes autokooli poole jooksis. Mõtlesin, et ülikooliajal pole niikuinii aega ja hiljem tööle minnes on lube kindlasti vaja. No ja ilusat autot tahtsin ju kunagi samuti osta.

Tänaseks on minu autovaimustus vähenenud. Nii Kuressaares, Tartus kui Tallinnas saaksin ilma hakkama. Julgen öelda, et kui oleksin 11. klassis rohkem kuulnud keskkonnasäästlikkusest ja näiteks elektrirolleritest, poleks ma autokooli ehk läinudki. Praegu suvisel ajal oleks ju nii hea elektrirolleriga vaikselt 40 km/h tööle või randa kulgeda. Ei oleks muret bensiinihindade ega keskkonna saastamise pärast, saaks värsket õhku hingata ning puhtama südametunnistusega uinuda.

See on muidugi mõeldav linnas ja linna lähedal maal. Kihelkonnalt või Sõrvest linna tulles peaks rolleriakut paar korda laadima ja see oleks tüütu küll.

Tegelikkus on aga see, et sõidan ise pea iga päev autoga tööle ja koju, randa ja poodi. Säästlikku elektrirollerit ei osta, kuna muidu jääb hinge kripeldama mõte, miks ma autojuhiload siis üldse tegin, kui ei sõida ja auto jääks koju tolmu koguma.

Kindel on aga, et kui ma ise kunagi päris enda auto peaksin ostma, siis võimalikult loodussõbraliku. Võib-olla isegi, et selle kuue aasta pärast valmiva jaapanlaste veega sõitva masina. Seni käin jala ja sõidan rattaga. Enamasti.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)