Et me mets ei läheks metsa… (4)

Kui RMK nõukogu möödunud aasta augustis otsustas peadirektori ametist tagasi kutsuda, olid avalikkusele antud selgitused sedavõrd segased, et metsameeste seas hakkasid jalamaid levima mitmesugused vandenõuteooriad.

Helistasid mullegi mõned tuttavad ja kurtsid muret. Arvasin, et küllap on mured liialdatud, kuid otsustasin asja uurida. Lõppude lõpuks, rahvaasemiku üks ülesannetest on täidesaatva võimu kontrollimine.
Nii esitasingi keskkonnaministrile kirjaliku küsimuse. Juhtisin tähelepanu avalikkusele antavate pealiskaudsete selgituste tõttu levivatele kuulujuttudele ja vandenõuteooriatele ning palusin nende kummutamiseks konkreetset selgitust.

Paraku oli saadud vastus liiga üldsõnaline, et selle lugemine mind kuigivõrd maha rahustanud oleks. Veel enam, järgnevad arengud on olnud kohati hämmastavalt sarnased omaaegsete pessimistide ennustustega. Hakka või vandenõuteooriaid uskuma.

Metsaseadus vajab parandamist

Kummalist on metsaga – täpsemalt selle ümber käiva poliitikaga – seoses muudki. Kehtiv metsaseadus on üldiselt üsna hea ning selles sisalduv regulatsioon põhiosas vajalik, tagamaks metsakasutuse jätkusuutlikust. Kohati on mõnda asja üle reguleeritud, eriti väikemetsaomaniku suhtes on mõned kehtiva seaduse sätted ilmselt ahistavad.

Teisalt jäid selle menetlemise käigus arvestamata mõned looduskaitsepraktikute ja keskkonnaorganisatsioonide ettepanekud metsa kasutamise ning kaitse vajaduste tasakaalustamiseks seaduses.

Elu on näidanud, et enamik neist ettepanekuist on siiani aktuaalsed: nende omaaegne arvestamata jätmine tekitab probleeme nii metsaomanikele kui ka metsa hea käigu eest vastutavatele riigitöötajaile.

Seetõttu esitas Eestimaa Roheliste fraktsioon Riigikogu läinudkevadise istungjärgu lõpus menetlusse metsaseaduse parandamise eelnõu.
Kahjuks lasi valitsuskoalitsioon selle põhja. Muuhulgas põhjendati seda sellega, et valitsuse poolt antakse varsti menetlusse uus ja parem metsaseaduse parandamise eelnõu, mis mängeldes pidi lahendama kõik senised kitsaskohad.

Keskkonnaministri arvamuslugu 16. mai Oma Saares ei leevenda kahjuks kuigivõrd neid kahte omavahel seotud muret: mis saab siis tegelikult meie metsadest tervikuna ja sealhulgas riigile kuuluvatest metsadest?
Härra minister süüdistab praeguste arengute vastaseid vassimises, kuid tema selgitused ei veena. Vaatame alljärgnevalt ministri väiteid lähemalt.

Ei nõustu ministriga

Esmalt väidab ta, et 20 % piiri kaotamine seadusest ei pidavat kuidagi vähendama õiguskindlust riigimetsa pindala säilimise suhtes. Alles jäävat ju metsaseaduse see nõue, et ei erastata kuni 1940. aasta 23. juulini riigile kuulunud ja praegusi metsaalasid. See säte tagavatki põliste riigimetsade riigile jäämise.

Kas seega on kõik korras? Ega ikka ei ole. Esiteks, praegune riigimets pole sugugi ainult okupatsioonieelne metsamaa, on ka omaaegseid erametsi, mida pole tagasi taotletud ega erastatud ja mis on praegu riigi käes. Kas ja kui suures ulatuses neid tuleks edaspidi erakätesse müüa? Seadusse raiutud piir on siin igal juhul asjakohane ning selle kaotamine külvab segadust.

Teiseks, ministri poolt viidatud paragrahv käsitleb ainult erastamist. Maa müüki riigivaraseaduse alusel see kuidagi ei puuduta. See jääb edaspidi RMK nõukogu ja keskkonnaministri otsustada. Minister küll väidab, et põlise riigimetsamaa müügiga ta nõustuda ei kavatsevat, kuid pangem siinkohal taas tähele sõna “põline”.

Nagu eespool osundasin, on riigi käes ka “mittepõlist” metsa, mille saatuse üle otsustamisel kaob 20% sihtmärgi kaotamise järel seadusandlik raamistik. Nii avabki kavandatav seadusemuutus tegelikult ikkagi ukse riigimetsa ulatuslikuks erakätesse minekuks.

Minister väidab veel, et metsaseadusest raievanuste väljajätmine ei ohusta metsi, sest raievanused jäävat ju alles metsade majandamise eeskirja. Kas ta tõesti arvab, et üks eeskiri võrdub oma õiguslikult kaalult seadusega? Eriti veel siis, kui jutt käib erametsade majandamisest?

Edasi väidab minister, et raievanused jäävad ka pärast seaduse muutmist samaks. Et kohe järgmises lauses lisada: “Kui aga metsa majandamise eeskiri vajab muutmist, arutatakse see läbi kõigi huvigruppide esindajate ja teiste ministeeriumidega, keskkonnaministeerium ega keskkonnaminister ei saa ainuisikuliselt raievanuseid muuta.”

Minister väidab sedagi, et metsa on täna Eestis rohkem, kui mis iganes ajal viimase sajandi jooksul. See väide vastab suure tõenäosusega tõele. Ent vaadakem ka nende metsade kvaliteeti.

Kui kõnelda metsast kui puiduallikast, on seegi pigem paranenud. Kui aga rääkida metsast kui ökosüsteemist ja paljude ohustatud liikide elupaigast, siis siin on lugu hoopis keerulisem.

Võib üsna kindlalt sedastada, et kohati on intensiivne metsamajandus meie metsaloodust vaesustanud. Raievanuste seadusest välja võtmine ja seniste metsakategooriate kaotamine siin küll midagi head ei tõota.

Minister ei jäta viitamata ka Riigimetsa Majandamise Keskust auditeerinud riigikontrolli aruandele. Tõepoolest, selles on toodud välja mitmeid vajakajäämisi RMK tegevuste kavandamisel, juhtimisel, läbiviimisel ja aruandluses. Paraku ei kõrvalda kavandatav reform mitte ühtegi auditis tuvastatud puudust, vaid pigem süvendab neid.

Funktsioonide täpsustamise sildi all kavandatakse metsameeste töö edasist killustamist. Niigi puudulikult välja arendatud lähenemine metsale kui terviklikule ökosüsteemile kaoks sootuks. Ja kuidas maakonna kohta alles jäetavad paar metsnikku suudavad metsa senisest paremini hoida?
Järgmine riigimetsa kaitseks toetuskampaania korraldanute mustamiseks mõeldud lause on aga suisa demagoogia musternäide: “Ja olen kindel, et toetusallkirja annab nii mõnigi neist kümnetest tuhandetest inimestest, kes ise on metsa alla süüdimatult prügi sokutanud ja kelle tagant teised, sh RMK, peavad koristama.” Millel küll hr ministri kindlus põhineb?

Muutused on vajalikud

Ent ühes on keskkonnaministril siiski õigus: mõningad muutused on meie riigi metsanduses ilmselt vajalikud.

Mets on Eesti tähtsamaid loodusressursse ja väärib seadusandja täit tähelepanu. Metsaga seonduva otsustamine kitsas “siseringis” põhjustabki paljusid neist probleemidest, mida käsitleb ka riigikontrolli audit.
Selle tõttu pooldavad rohelised metsanduse arengukava vastuvõtmist ja selle täitmise aruande sisulist arutamist Riigikogus.

Tagamaks avalikkuse senisest paremat osalust riigimetsa kui meile kõigile olulise bioloogilise ressursi majandamise üle otsustamisel, tuleks laiendada RMK nõukogu, suurendades selle pädevust ja töö avalikkust. See vähendaks tulevikus RMK juhtimise ümber praegu toimuva kordumise tõenäosust.

Metsal on võtmetähtsus meie looduse mitmekesisuse säilimisel. Kohati tuleb kaitsealune mets jätta täielikult iseenda hooleks; kohati aga peab seda siiski majandama, kuid teiste reeglite järgi kui tulundusmetsa.
Kehtiv metsaseadus tekitab siin tõsiseid probleeme: ühelt poolt lubavad keskkonnateenistuste metsaspetsialistid kaitstavatel objektidel neid kahjustavaid raietöid, kui need on metsaseaduse järgi lubatud; teisalt ei luba metsaspetsialistid kaitstavatel loodusobjektidel vajalikke raietöid, sest metsaseadus selliseid raieviise ette ei näe.

Põhiseadusest tulenevalt saab eraomandi kasutamist piirata vaid üldistes huvides ja üksnes seadusega. See kehtib ka metsaseaduse ja erametsa kohta.

Loomulik on, et piirang peab olema üldise huviga proportsionaalne ja tuleb vältida omaniku liigset “ohjamist”.

Praegusel ajal, kus nii tehnoloogia kui majandus on teinud lageraie tulundusmetsas peamiseks puidu varumise viisiks, ei ole seadusega kehtestatud lageraide eelistamine turberaiele või valikraiele enam põhjendatud.

Seega tuleks omanikule, kes soovist metsa säilitada vabatahtlikult valib keerulisema ja vähem tulusa majandamise viisi, anda senisest vabamad käed.

Ehkki metsa kui ökosüsteemi terviklikkuse tõttu on ka
erametsaga seotud teatud avalikud huvid, tuleb viimaste tagamist lugeda eelkõige riigimetsa majandamise ülesandeks. Sellest ka avalikkuse huvi RMK saatuse vastu.

Ja just selle tõttu ei ole RMK mitte firma, vaid seaduse alusel moodustatud riigi tulundusasutus, mis oma tuluga peab tagama riigimetsa majandamise ja sellele pandud avalike ülesannete täitmise.

Seda asjaolu ei tohiks RMK reformimisel unustada. Riigimetsas toimuv on meie kõigi ühine mure!

Aleksei Lotman

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 59 korda, sh täna 1)