Oma tööd peab vääriliselt hindama

Oma tööd peab vääriliselt hindama

ENNAST LÜPSTA EI LASE! Elurõõmus Vesta Suuster oma maalitud maailmas. Ja ega kiri särgil valeta...

Vesta Suuster ütleb oma Kauba tänava 3 asuvas käsitööpoes, et alustama peab kliendist, sest tema on kuningas ja otsustaja, kas ta ostab või mitte ja kui ei, siis miks ta ei osta.

Vesta jaoks sai kõik alguse kuus aastat tagasi, kui tuli nuputama hakata, kuidas edasi minna. Tänu käsitööhuvile, eelnevale müügikogemusele ja heale suhtlemisoskusele saigi viis aastat tagasi Salmel avatud käsitööpood, kus algul müügiks enamjaolt oma valmistatud nukud-lambad, peatselt aga ka teiste tehtud käsitöö.

Vesta enda käsitööalased oskused ulatuvad tikkimisest graveerimiseni, õppinud on ta nahkehistööd Tartu kunstikoolis, mille lõpetas 1987. aastal.
Salmel kauplemine küll edenes, kuid pere sellest ära ei elanud. “Suvel võis end küll lahedasti tunda, kuid talvel kippus leib laualt puuduma. Esimesed aastad olid siiski väga rasked,” tõdeb Vesta ja ei kurvasta eriti, et selle sügisega seal rendileping lõpeb, sest see annab võimaluse jälle midagi uut välja mõelda.

Siiani on Vesta tegutsenud FIEna, kuid plaan on ettevõtmine osaühinguks ümber registreerida, sest tegevust on palju – peale käsitöö turustab Vesta laatadel ja muudel üritustel ka Saaremaa leiba ja koduõlut. Leib tuleb Karja Pagariärilt, Nasva Pagarilt ja Saare Leivast, koduõlu Pihtlast, kus seda valmistab OÜ Taako.

“Müüa mulle meeldib ja aktiivselt müüa, et – tulge ja proovige!” tunnistab Vesta. Samas meeldib müüa siiski asja, mis on hea. Oma toodet valjuhäälselt pakkuda Vesta siiski pelgab, sest see kõlaks rohkem nagu enesekiitusena.

Töö peab tasuv olema

Mis on tasuv?

“Tasuv on see, mida ostetakse,” naerab Vesta ja lisab, et see ei pruugi endale alati just kõige rohkem meeldida. On asju, mida ise üldse enam teha ei tahaks, aga kuna klient just neid soovib, siis pole parata. Kuigi töö on Vesta puhul sama hästi kui hobi, ei saa ta seda teha mitte ainult siis, kui selleks tahtmine tekib, sest ära tuleb elada. “Ma pean suure koormuse juures endale vahel meelde tuletama, et mul on tore töö ja see on ka mu hobi,” avaldab Vesta lihtsa enesesunnimeetodi.

Vesta on end pühendanud särkide ja tasside maalimisele, mille tarvis on kaupluse teises ruumis väike ateljee sisse seatud. Et särgid minev kaup on ehk teisisõnu kaup, mida teistel pakkuda pole, see selgus laatadel kauplemas käies.

“Ühe särgi maalimine väga kaua aega ei võta, sest käsitöö tegijad on üldse nobedate näppudega ja kuna ma olen aastaid harjutanud, siis käib see üsna kiiresti,” jätab Vesta “tootmissaladuse” välja ütlemata.

Sokipaar, mille saab osta Salme käsitööpoest, maksab 90 krooni, millest kuduja saab kätte umbes 70.

“Miks on nii, et sokipaar jõuab müüki nii odavalt?” küsib Vesta ise ja asub probleeme selgitama.
Kui inimene toob sokipaari müüki, küsib ta, mis selle eest makstakse? Paraku on kudujateks aga inimesed, kel ärist ega ettevõtlusest suurt aimu pole ja lihtsat reeglit – hinna määrab müüja, mitte ostja – ei tea. “Mina, kes ma kauba sisse võtan, olen ju ostja ja mulle on kasulik asjad odavalt saada, et mitte väga kallilt müüa.

Tegelikult peab käsitööle hinna määrama valmistaja ise. Küsimus ongi selles, kui palju igaüks ennast hindab. Ja kui ta tuleb sellise jutuga, et, ah, mis ma siin ikka küsin, ma õhtuti teleka vaatamise juures koon, et pensionile väikest lisa teenida, siis ta ju iseennast ei hinda ja ei saa ka oodata, et teised hindavad,” põhjendab Vesta.

Klient ei jäta ostmata ka kallimat kaupa

Samas ei maksa karta, et turist kallist kaupa ei osta. Ostab. Ja kui tegu on veel eksklusiivse asjaga, mis tööd ja vaeva nõudnud, ei mängi hind mingit rolli. “Ma pole isegi seda teed läinud, et laseksin hinda alla kaubelda. On küll torisetud, et siis ei ostetagi, kuid tullakse ukselt ikkagi tagasi ja kaup katki ei jää,” toob Vesta näite.

Kui kõik kudujad lepiksid kokku, et tahavad sokipaari eest kätte saada näiteks 150 krooni, mis siis saab?

“Sel juhul maksaks sokipaar poes kuni 300 krooni, kuna kesklinnas on juurdehindlus 100 protsenti. Ja, mis te arvate, milline on tulemus?” küsib Vesta omakorda. Kõhklen, kuid pakun välja, et ostetakse. “Mina arvan ka, et ostetakse,” julgustab Vesta ja põhjendab: talv tuleb ju niikuinii ja varbad hakkavad külmetama nii või naa.

Klienti pole raske uue hinnaga harjutada, sest kui see on igal pool ühesugune, siis ta lepib sellega. “Kuid ühes hinnas kokkuleppele jõuda – vaat see ei toimi,” nendib Vesta.

Käsitöölisest ettevõtjaks saada pole kerge

Käsitöö tegijad ei planeeri oma aega õigesti, sest paraku on ka neil suvel, mil nõudlus kõige suurem, kodus “sada seitse” tegemist. “Ma olen paljusid kuulnud ütlemas, et oi! – homme mul ei ole aega, tulevad sugulased, pesu vaja pesta ja nii edasi. Aga ta tahab ju käsitööst ära elada! Milleni see viib? Viib selleni, et talvel, kui raha vaja ja kudumiseks aega, leiab ta kuskilt käsitöö kokkuostu kuulutuse ja nii ta annabki oma tooted hulgi ning hästi odavalt ära, sest raha on vaja. Kui käsitöö on inimesele äraelamisvorm, siis peaks sellesse suhtuma kui ärisse või ettevõtlusse ja selleks oleks tal vaja ka veidi koolitust,” võtab Vesta kokku.

Saaremaal on viimasel ajal hakatud käsitöölisi ettevõtjateks koolitama. See seisneb suuresti oskuses käsitöötoodetele turgu leida või oskuses turustamist nii planeerida, et võimaldaks ka talvel ära elada.

Selle tulemusena on loodud käsitööliste ühing, kes ka oma poe avanud, kus hinnad odavamad kui mujal, kuna ühingu liikmete toodetele lisatav juurdehindlusprotsent on väike. “Kas Saaremaa esimese käsitööühingu eesmärk on alandada turul hinda? Ma ei tahaks uskuda, et see on eesmärk.

Pigem pole asja lõpuni läbi mõeldud,” arvab Vesta konkurentsi kohta.
Tihtipeale käsitööline pahandabki kõrge juurdehindluse pärast: mina saan sokipaari eest 70, müüakse aga 140 krooniga. Siin on Vesta seisukoht selge: peale selle, et käsitööline oma tööd ei väärtusta, ei väärtusta ta ka vahendaja tööd. “Mõeldakse, et mis see müümine ikka on – istud nurgas, kood sokki, keeli ei valda ja ongi müügitöö!” peab Vesta sellist suhtumist vastastikuseks mittemõistmiseks ja leiab, et koolitusfirmal on midagi kahe silma vahele jäänud.

Ettevõtja peab võtma riski

Käsitöölised, keda ettevõtjateks koolitatakse, peavad julgema võtta ka riski ja oskama turul orienteeruda. Kõige paremaks võimaluseks on selleks on osavõtt käsitöölaatadest, mida üle Eesti kogu aeg korraldatakse. Vahetu müügikogemusega saadakse tagasiside otse kliendilt, käsitöö müüja saab teada, milline ta toodang olla võiks ja kuidas seda arendada. Kokkuvõttes on see hea võimalus oma tooteid reklaamida.

“Aga Saaremaa käsitöölised laatadel ei käi. Peale minu on vaid üks puidutöömees, keda seal näeb,” räägib Vesta. Samas käivad just laatadel inimesed, kes käsitööpoode peavad ja uusi kontakte otsides oma kaubavalikut laiendada soovivad.

Tuleb leida oma nišš

Konkurentsi kohta arvab Vesta, et igaühel tuleb varem või hiljem nö oma leida. Sest ega see kliendile ka ei meeldi, kui iga nuka peal on väike käsitööpood, kus kaup kõik ühesugune. Vesta alustas kaks aastat tagasi Kauba tänavas esimesena, nüüd on seal käsitööpoekesi kokku viis. “Kõik vinduvad ja paratamatult algab väljalangemine,” ennustab Vesta.

Juulikuuks on kauba puudus juba kõige suurem, sest see kuu on kõige palavam turismiaeg. Kõrgema hinna puhul ostetakse küll vähem, aga tootja teenistus on sama või isegi suurem. “Käsitöö müügi puhul ei saa arvestada sellega, et müüme odavamalt, tekitame suure käibe, sest käsitöölised ei jõua kunagi nii palju toota. Mina müün pigem kõrgema hinnaga, kui et olen sunnitud tõdema – mul on seinal selle toote asemel auk,” ütleb Vesta, kes FIEna on käibemaksukohuslane ja suudab oma tegevusega ka talve üle elada.

Tuleviku jaoks Vestal ideid on, kuid neist ei taha ta rääkida, et keegi neid eest ära ei napsaks.

Parima lahenduse käsitööliste jaoks annaks Vesta arvates kunagise Uku-süsteeemi juurde tagasi pöördumine, kus tööd olid ära jaotatud ja igaüks tegi seda, mida hästi oskas: nii tootja kui turundusjuht.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 580 korda, sh täna 1)