Aleksander Toom – Jumala loom, Saaremaa suurim prohvet Habakuk II

Aleksander Toom – Jumala loom, Saaremaa suurim prohvet Habakuk II

“Vaevalt keskmist kasvu mees punakate juuste ja habemega, viimane kikkhabemeks pöetud. Vana hall viltkübar kattis ta pead ja veidi sassis juukseid, hall kodukootud kuub keha. Nägu oli kõhetu, peaaegu otsajäänud, näojooned teravalt väljajoonistatud, hallid silmad lõkendasid enamasti rahutult, võisid aga ka täiesti sõbralikult vaadata, kui ta oma prohvetikuulutusele mõistmist lootis.”
Traugott Hahn. Mälestused minu elust.– Saaremaa Muuseum. Kaheaastaraamat 1997–1998.

Aleksander Toom (1823–1907), tuntud ka kui Habakuk II, oli ilmselt kuulsaim Saaremaa prohvet, kellest tema kaasaegsed ja saarlaste järgmised põlvkonnad on palju jutustanud.

Toomis tuli varakult nähtavale kõnemehe anne ja hea piiblitundmine. Eriti meeldis talle kõnelda Vana Testamendi prohvetite raamatutest. Oma kõnekunsti sai ta rakendada vennastekoguduses, kus tõusis kähku esilugeja aukohale. “Toom on olnud seotud ka tolleaegse vennastekoguduse liikumisega. Neil oli Tõnija ligidal Haagil suur palvela”
See kogudus oli tollal oma õitsengu tipus. Rahvas käinud teda murruna kuulamas. Temal kui heal piiblitundjal ning imposantse välimuse ja hea kõneanniga mehel oli palju kuulajaid. “Endise köster-vennana oli tal alati kuulajaid murruna, kuid sakste sunnil keelasid vennad tal peagi palvelas kõnelemise ära”.

Tulevane prohvet visati mõisnike kartusel vennastekogudusest välja, “sest mõisnikke ja kirikuisandaid piitsutas Toom oma jutlustes väga teravasti.”

Aleksander Toomi “kutsumise” legendid

Pärast vennakeste juurest lahkumist olevat ta kogenud nägemust. Ta näinud keskpäeva ajal, kas unes või ilmsi, seda ei teadnud ta isegi, suurt värvilist ratast taeva all. Selle sisse olnud kuldtähtedega sõnad kirjutatud. Aleksander Toom, Jumala loom, Habakuk II, Saaremaa prohvet. Sellest nägemusest saanud Toom nõndamoodi aru, et temale on Jumalast ülesandeks ja kohuseks tehtud Saaremaal prohveti ametit pidama hakata Habakuk II nime all. Vana Iisraeli prohveti Habakuki tegevust ja kõneviisi oli ta enesele nagu eeskujuks omandanud.

Prohvet ütleb ise oma prohveti kutsumuse kohta nii: “Kes minna Issanda kässu pääle ja selle pühha kolmainusse Jummala ajamist ja saatmist mööda piddin 1811–1878 kirriko uste ette minnema Piibli raamatuga 7 aastat neile sääl luggema ja selletama, nende kurjust ja pattu ja surnud temma hukkaläind luggu ja kissendama…”

Pastor Hahn oli “jumala hääle” kuulutamise aktiivse perioodi ajal Valjalas õpetajaks (1871/72–1874), tema teadis prohvet Habakuke Männiko Sandri nime all. “Varem oli ta olnud metsavahiks Lööne mõisale kuulunud männikus, sellest tema nimi”.

Hahnile olevat Aleksander Toom kõnelnud nii: “Ta (Habakuk II) olnud talvel pastoraadi lähedal karjamaal ja palvetanud seal. Siis olevat äkki taevast tema kõrvale suur tuline otsekui marmorist ratas langenud ja ta kuulnud häält endale hüüdmas: “Habakuk Teine”, ja rattal olnud kuldsete tähtedega seesama kirjas: “Habakuk Teine”.

R. Kenkmanni poolt kogutud materjalis aga leiame sellise kutsumise kirjelduse: “Ühel hommikul läinud õige vara prohvet, kes seni end ise veel prohvetiks mitte pole nimetanud, koplisse oma heinaküüni vaatama. Sääl teinud ta endamisi õige härdasti palvet. Korraga ilmutanud ennast Jumal tulipunase ketta kujul, millele vistist järgmised sõnad olnud kirjutatud: “Sind peab nimetama prohvet Habakuk II-seks”.

Saaremaa Teatajas ilmunud looke aga jutustab A. Kampfi “Eesti Kirjanduses” ilmunud artiklit pea sõna-sõnalt ümber: “Tema vennastekogudusest väljaheitmise koosolekult lahkunud Toom väga kurvas ja rõhutud meeleolus. Talle tulnud äkki meelde prohvet Habakuk, kelle Jumala ingel võttis ja karvupidi kandis läbi õhu tema määratud eesmärgile.

Siis ütelnud temale sisemine hääl: “Ka sina oled prohvet Habakuk, keda Jumala ingel viib. Tahad sa või mitte, aga Jumal on sind määranud rahvast patutöö pealt pöörama, suurte ja kõrgete ülekohut paljastama ja vaevatute kaitseks üles astuma.”

Eesti Biograafilise Leksikoni koostajale saatis tollane Kambja õpetaja Ederberg (õpetaja Kaarmal 1885–1902) sellise kirja, kus märkis, et tundis Aleksander Toomi kaheksateist aastat ja “ei ole ma iialgi tema suust Habakuk II kuulnud. Enne oli Aleksander Toom Valjalas olnud ja sealse õpetaja Hahniga tülisse läinud. Siis oli tema ütlenud: sinu nimi on Kukk, aga mina olen Habakuk. Sellest ajast nimetati teda Habakuk II-ks”.

Aleksander Toom Valjalas

“Sellest ajast peale hakkas Toom jutlustama kirikuustel ja ennast Habakuk II kutsuma”. Pärast prohvetiks hakkamist tegutses Aleksander Toom prohvetina peaaegu kõikides kihelkondades Saaremaal, kuid mõistetavatel põhjustel eriti Valjalas ja Kaarmal. Seal ta jutlustas kuni surmani.

Toom alustanud oma jutlusi kohe pärast jumalateenistuse lõppu. Harilikult võttis ta ühe katke õpetaja tekstist, laiendas seda, kuid seletas risti vastupidi sellele ja osutas õpetaja tehtud sisulistele ja keelelistele vigadele.

“Oma jutlusi Valjala kiriku juures alganud prohvet Habakuk II juba õpetaja Frank’i (1839–1870) ajal, kelle kohta ta kord kirikust õpetaja jutluselt tulles rahvale muus seas öelnud: “Noh, nüüd ta Frank pea krank ja viimaks surnuramp.”

Habakukk astunud üles “nimelt vanal surnuaial, kus ta pärast õpetaja-missionääri jutlust samalt kohalt, kust enne õpetaja rääkinud, neid omakasupüüdmises süüdistades ja neile etteheiteid tehes, et nad sugugi oma õpetuse järele ei ela. Ta nõudnud, et õpetajad hoopis ilma palgata kogudusi peaks teenima.

Alguses pidanud prohvet oma jutlusi Valjalas otse kiriku ukse ees. Kui õpetaja teda keelema hakkanud, läinud ta kirikut ümbritsevast aiast väljapoole ja viimaks valinud ta oma kõne ning jutlustamiskohana kirikust vähe eemal oleva kingu”.

Valjala pastor Hahn meenutab: “Varsti pärast seda ühel pühapäevahommikul, kui ma kirikusse läksin, seisis Männiku Sander kirikuväravas ja jutlustas, ägedalt zhestikuleerides ja karjudes. Ma palusin inimesi, kes ümberringi rahulikult seisid, kirikusse minna. Kui nad mulle järgnesid, läks ta valjult kirudes minema. Sarnast tuli varsti jälle ette. Kuid isegi tema enda sugulased, naine ja lapsed, ei tahtnud teda enam kuulata.

See oli talle raskeks löögiks. See oli selle tagajärg, et ta neid kodus türanlikult kohtles. Ent tema kuulutamisiha oli nii suur, et ta andis oma naisele ja lastele selle eest raha, et need teda vaid kuulaksid.”

Prohvetist on levinud üsna koloriitsed lood, enamus neist tiirleb selle ümber, kuidas Aleksander Toom olla kirikuõpetajaid ja mõisahärrasid paika pannud, hurjutanud ja noominud. “Mõisnikud, iseäranis aga kirikuõpetajad püüdnud neile vastikust prohvetist lahti saada, milleks nad teda vaimuhaigeks tunnistada tahtnud ja vastavasse asutusse toimetada.

Tõepoolest avaldanud mõnikord prohvet oma liig omapärase ülesastumisega vaimuhaige tundemärke. Nii haaranud ta kord Valjalas jutlust pidades äkitselt kirikut ümbritsevalt müürilt lahtise kivi ja annud omale kuulajate poole pöördudes retoorilise küsimusele: “Mis te olete kõik jumala ees?” vastuse: “Kui ta tahab, siis lööb ta teid laiali, nagu mina selle sõnnikuhunniku!” ning paisanud samal silmapilgul kivi kõigest jõust maas olevasse värskesse lehmasõnnikusse, lüües kokkukogunud rahval (enamikus naised) suud-silmad sõnnikut täis”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 262 korda, sh täna 1)