Anijala – see on see, kus see veski on (2)

Anijala – see on see, kus see veski on

Kaido Kruut nägi veskit ja see hakkas talle meeldima ning nüüd saab 1901. aastal sündinud ja vahepeal unarussejäänud ehitis uue hingamise.

Eelmise sajandi esimesel aastal valminud veski on praktiliselt ainus asi, mille järgi Anijala võõrale meelde võib tulla või mille järgi inimesi sellesse Saaremaa jalga juhatada. Üldlevinud arvamus on, et ega seal muud olegi. Tegelikult elab Anijalas palju toredaid inimesi ning neid tuleb üha juurde.

Tõll viskas kirvega nime

Legend räägib, et kunagi ehitanud Suur Tõll pojaga kirikuid. Üks ehitas Kaarma kirikut ja teine Kärla kirikut. Aga kahe peale oli neil ainult üks kirves ja seda nad siis üksteisele vajaduse järgi loopisid. Samal ajal pidas pahaaimamatu kõrtsimees siin hanesid. Kogemata juhtus aga nii, et kirves lendas hanede suunas ja lõi ühel hanel jala maha. Kõrtsmik siis hüüdnud mööda õue ringi, et kus mu hane jalg on, kus mu hane jalg on!

Paar aastat tagasi kasvatasid Kõrtsi talu praegused elanikud kah hanesid, kuid need kaotati kõik ära, kui hakkas liikuma linnugripi jutt ning linde ei tohtinud õue lasta.

“Oli nõnda, et sai ostetud üks hani jõuludeks,” jutustab Kõrtsi talu perenaine Elene Riand. “Aga siis ta oli nii armas ja ei raatsinud teda ära tappa. See oli emane. Otsisin isase ka ja nii nad jäid.” Kõige rohkem oli vahepeal kümme hane aias ja neile ehitati isegi eraldi väike maja, kuhu inimenegi elama mahuks.

Tõllu lugu pole ainus külajutt Anijalast. Näiteks teatakse rääkida lugu, et vanasti elas tee ääres üks ihnuskoi, kes peitis oma kullapajad maa alla. Külarahvas teab, et nii mõnigi on seal tee ääres tuhnimas käinud, aga keegi pole midagi leidnud.

Veskist saab elukoht

Anijala tunnuseks oleva veski praegune omanik on Kaido Kruut, kel varasemast Anijalaga seos puudus. “Tänu tööle tulin seda vaatama ja nägin kohe ära, et see hakkas mulle meeldima,” jutustab ta. Nüüd on ta poolteist aastat veski taastamisega tegelenud ja leiab, et see on üks lahe asi.

Kindlat visiooni mehel ei ole, mis veskist viie aasta pärast saab. Praegu on tähtis veski korda teha, et seal saaks olla ja seda saaks kasutada aastaringselt, seal lõõgastuda ja tunda end hästi.

Veski peaks enam-vähem valmis saama sügiseks. Suve lõpuks peaks ta mundri selga saama ning kui kõik klapib, siis septembriks ka tiivikud. Varem oli veskist järel vaid kinnimüüritud aknaaukudega vare vana katuse raamistikuga. Praegune katus on rekonstrueeritud, aga ei pöörle, sest selle taastamine oleks olnud liialt mahukas töö.

Huvitav on see, et veski, mis väljast näiks justkui seest hämar kelder olevat, on tegelikult piisavalt valgustatud oma paari akna ja rõduukse kaudu. Seest valgeks võõbatuna on tegemist päris avarate ruumidega kolmel korrusel.
Praegu veskit vaadates ei suuda ära imestada, et selline ehitis muinsuskaitse all ei ole. Omanik oleks võinud Anijala ainsa maamärgi maha lammutada ja keegi poleks midagi öelnud. Õnneks nii ei läinud.

Millal viimati veski oma veskitööd tegi, mäletavad inimesed erinevalt. Kõrtsi talu perenaine mäletab, et kui ta perega 1974. aastal Anijalga kolis, siis mingil määral see veski veel töötas ja seal jahvatati loomajahu. Kaido Kruut sai aga elektrivõrkudest teada, et veskis oli viimati elekter sees 1965. aastal ja kuna siis veski töötas elektri peal, ei saanud see hiljem töötada.
Nüüd on Kaido Kruut juba ühe öögi veskis veetnud. “Ei kummitanud, täitsa äge oli,” ütleb ta selle peale.

Saaremaa oli vahepeal ühe jalata lombakas

Külarahvas räägib, et mõne aasta eest, vist kolm aastat tagasi, juhtunud selline lugu, et ühel hetkel võeti Mustjala tee pealt ära Anijala külast märku andvad liiklusmärgid. Enam ei olnud võimalik võõraid külasse juhatada. Olla isegi juhtunud nii, et kiirabi kutsumisega läinud asjad keeruliseks – sellist kohta ei ole! Suure kisa peale saadi eelmisel aastal lõpuks sildid tagasi.

Lõpuks olevat aidanud see, et külarahvas koputas asjapulkade südametunnistusele, öeldes, et Saaremaal on niimoodi üks jalg vähem. Miks sildid üldse ära võeti, jäi segaseks, aga inimesed mäletavad ettekäänet, et täpset küla piiri ei olevat paika pandud. “Kelle asi, kus see küla nii täpselt asub, silt võiks ikka olla,” võtab Kopli talutütar Sulve jutu kokku.

Paikab kesk kuiva maad paati

Esimene Anijalas silmahakkav majapidamine on Kõrtsi talu kohe veski kõrval, kus sel nädalal võis näha kummalist vaadet, kuidas kaks meest paati paikasid. Paikaja oli talu peremees Olev, kes on kirglik kalamees.

Tegelikult on ta Nasvalt Anijalga kolinud, kuid sellega ei kadunud kalapüügi kirg kuhugi, ei saa sellest üle ega ümber. Nii veedab mees päevi kesk maad kalavõrkude ja mõrdadega. Nüüd peab ka paati paikama, sest poltide vahelt jookseb vett sisse.

Kas see on Anijala ainus paat? “Ei, siin on terve jõelaevastik!” vastab remondimees huumoriga. Nii mõnigi on saanud sarnaste vastuste osaliseks, kes imestanud kesk põlde võrkusid sättiva mehe tegemiste üle.

Nali naljaks ja paat paadiks, aga Anijalas on siiski jõgi olemas. Või oja. Praegu suhteliselt kinnikasvanud ja kuiv koht pika rohu sees. “See on tegelikult olnud hea jõgi, seal on isegi kala olnud,” teab rääkida Sulve. Jõgi peaks alguse saama Kaarmise soost ning lähemalgi olla paar allikat, kus Sulve väiksena ujumaski käinud. Jõge on tänapäeval näha kevadeti ja sügiseti suurema vee ajal. Praegu aga näib, et saaks isegi kuiva jalaga läbi.
Päästis lapse liiva alt

Ekseenia Nahkur on tore vanatädi Jaagu talus. Kuidas elukene veereb? “Mis ta siin veereb, sa näed, ratastoolis veereb,” teatab ta siiski reipalt. “Peab ju elama, kuni elu antud on. Mis sel vanainimesel muud tarvis on.” Tädike on viimased kolm aastat veetnud ratastooliga liikudes.

Tema sõnul olla Jaagu talu olnud nn Kudjape mõisa abimajand. “See oli vana mõis, siin olid tallid ja loomad ja need tiigid jäid savikruusa kaevamisest.”

Mõisaaega meenutab veel võlvialune köögi kohal ning see on süsimust sellepärast, et seal olnud mõisale kohane hiigelsuur korsten, kust läbi väikesed lapsed said taevatähti vaadata. Veel on näha mõned paekiviseinad, sest suur osa majast on maha võetud. Rehetuba ja suur kuur, mis olid maja küljes. Jaagul asub ka Anijala küla ainus vinnaga kaev.

Seitse aastat tagasi juhtus Ekseeniaga õnnetu lugu. Õigemini tema lapselapselapsega, kes õnnetu juhuse läbi jäi liivavalli alla. Laps läks mängima liivahunnikusse kaevatud auku ning liiv varises peale. “Muud pole välja jäänud kui ainult jalad,” jutustab vanatädi.

Õnnetuse ajal kaarutas ta parajasti heina. Alles natuke hiljem tundus imelik, et poiss ei olnud lambaid lauta ajanud, ehkki pidi seda tegema. “Alguses ma ehmatasin küll ja üritasin poissi ära tõmmata, aga ma ei saanud,” räägib vanamemm tõsiselt. Nii palju kui sai, ajas ta labidaga liiva pealt ära ning õnneks oli poiss pannud omale dressipluusi selga, mille kraest tõmmates ta lõpuks kätte saadi. Poiss ei hinganud enam.

“Siis ma hakkasin kunstlikku hingamist tegema ja siis ta köhis korra,” jutustab ta edasi. Teise elustamiskatse järel hakkas juba süda peksma ja siis hakkas laps elumärke andma. Alles pärast seda läks Ekseenia tuppa ja kutsus arstid. Kunstlikku hingamist oli ta õppinud ammusel ajal oma isalt.

Veskiga Kõrtsi talu

Kõrtsi talu on Anijalas esimene ettejuhtuv majapidamine. Sest see on kohe veski kõrval. Elene Riand on elanud Anijalas koos mehe Oleviga 34 aastat. “Siin on niivõrd hea rahulik elada, ma olen väga rahul.” Isegi see ei häiri teda, et elamine on otse maantee ääres.

Varemalt kuulus veski Kõrtsi talu juurde. Miks see siis Kõrtsi talu on, mitte Veski talu näiteks?
Seda kuulis Elene ühelt vanalt mehelt, kes on nüüd surnud. Kui mees oli noor olnud, asunud selles majas kõrts. Anijala kõrts. Kui linnast tuldi hobusega Mustjalga või Sauverre, siis oli see peatuskoht, sarnaselt mitme kohaga selle tee peal.

Millal koht viimati kõrtsina tegutses, ei oska külarahvas öelda. Elene usub, et pärast veski valmimist võis kõrtsipidamine soiku jääda.

Igatahes on säilinud Kõrtsi talu hoone muistsega sarnaselt. Elene arvab, et see on Anijala küla kõige vanem püsti seisev maja, mida on telliskiviseinte järgi raske uskuda, aga need olla lihtsalt ümber laotud. Algupärase kõrtsihoonega võrreldes olevat lisatud tubade seinad, muidu olnud kõrtsiruum seest tühi suur saal.

Maja kunagise omaniku tütar, kes kümneaastasena Eestist 1944. aastal lahkus, käinud maja vaatamas ning olnud kaunikesti õnnelik selle üle, et ta oma sünnikodu veel samasuguselt säilinuna näha sai.

Anijala võib saada suuremaks, kui ta kunagi olnud on
Anijala veski juurde kuulus kunagi hulk maad, millest 13 hektarit haldab samuti praegune veski omanik Kaido Kruut. Seda maad ei taha mees niisama seista lasta ning peab plaani sinna samasse Anijala külla rajada uusi elukohti ning tuua külasse rahvast juurde.

Juba praegu ehitatakse külasse mitut uut kodu, kuid endistele veski maadele kavatseb Kruut rajada 20 uut krunti. Valmimisel oleva planeeringu järgi oleksid krundid 7000-ruutmeetrised.

Kui see plaan teoks saab, kujuneb Anijalast majapidamiste poolest suurem küla, kui ta varem kunagi olnud on. Kas siis ka rohkem rahvast saab olema, ei tea, sest külarahvas mäletab varasemast mitut peret, kus sirgus kümme või seitse last.

Ansjala – vaid bussipeatus tee ääres

Saaremaa jalgadest teatakse Ansjalat kõige vähem. Küllap sellepärast, et sellenimelist asulat ei ole olemas olnudki. Täpp kaardil on tähistanud vaid üht majapidamist või bussipeatust – ainsat kirjalikku viidet maanteel, et tegemist Ansjalaga.

Hilja Varik mäletab kõrtsi

“Pole muud kuulnud, kui et Ansjala kõrts,” ütleb 78-aastane tädike Hilja Varik, kes elab Ansjalast kahe kilomeetri kaugusel Tõrul. Võib-olla peakski bussipeatuse sildil Tõru kirjutatud olema, sest ainus metsatee viib just sellesse, kahe suitsuga kohakesse. Hilja ütleb “Antsjala” mitte “Ansjala”, nagu praegu kirjas. Antsjala on ka 1939. aasta kaardil.

Hilja arvab, et ta on Ansjala kõrtsi oma silmaga näinud ja et siis polnud tegu enam kõrtsiga, vaid seal elasid inimesed. Varem olevat kõrtsi kasutatud ööbimiskohana inimestele, kes olid läbisõidul.

“Mis sest kõrtsimajast sai, map mäleta,” ütleb ta. Hilja oli 20-aastane, kui ta 1950. aastal Tõrule elama asus. Kes aga kõrtsi maha lammutas, seda ei oska ta öelda.

Toimetusele on räägitud, et kunagist Ansjala kõrtsi pidas Mõisa Miina oma Jaagupiga ning et seal käisid Võhma ja Järise inimesed, kes olid teel linna. Söötsid seal hobuseid, vahel ööbisid.

Ansjala viimane elanik Bernhard Kuusk ehk Kuuse Pärni
Kuuse Pärni on 77-aastane ja elab praegu Kuressaares Ravila tänaval, kus teeb pojaga kõikvõimalikke plekitöid, väänab vihmavee- ja ventilatsioonitorusid ning kõike muud, mida plekist teha saab.

Ta elas Ansjalas vaid kuni kooliminekuni ja seepärast ei pea praegu end Ansjala asjus õigeks meheks rääkima ning mälestused kipuvad segamini minema ja unustusse vajuma. Ka Pärni ütleb pigem Ansjala, mitte Antsjala, nagu Hilja.

“Ma olin hästi väike marakratt,” jutustab Pärni. “Kui ma veel midagi mäletan, siis oli selline lagi, mis oli papiga löödud ja hiired muidugi olid prahi sinna vahele ajanud. Ema soovitas mitte eriti sinna ülespoole vaadata.”

Pärni mäletab, et Eesti ajal oli see selline koht, kus kaugemad inimesed söötsid oma hobuseid ja ilmselt nad ööbisid seal ka. “Seda ma muidugi ei mäleta, kas oli napsuga ka tegemist või ei, aga kui teda kõrtsuks kutsuti, ju see siis oli,” meenutab ta.

Kui vana see kõrtsihoone oli, seda Pärni ei tea. Mäletab vaid, et kui ta oli väike, siis kuulus see juba lammutamisele. Maja olnud puust, pikk ja madal ning ainult üks pere elas sees. Varem elanud seal ema esimene mees, kes ära suri. Aga kas tema kõrtsu asjaga tegeles, seda ei tea Pärni mitte.
Igatahes arvab Pärni end mäletavat, et kui ta kooli läks, siis kõrtsimaja enam ei olnud.

Pärni jutu järgi oli Ansjalas tegelikult kaks maja. See vanem, kõrtsihoone, hakkas lagunema ja isa ehitas kõrvale uue maja. Ühtegi fotot ei tea Pärni kohast olevat, mälus on vaid pilt maja konstruktsioonidest.
“Ma mäletan, seal oli hobuste lasipuu,” meenutab ta veel. “Minu mälu mööda oli majas

üks suur tuba – ju see sama kõrtsuruum oli.”
Pärnil oli ka noorem vend, ema oli kodus ning isa käis linnas sadamas laadimistöödel. Linna sai hobuse või bussiga mööda teed, mis läks otse kõrtsimaja eest. Praegune tee läheb sellest kohast natuke ringi.
Suurema osa ajast tuli poisikesena lehma karjas olla. Lisaks oli nende perel veel hobune ja lambaid, kellega seoses meenub Pärnile lugu, mis paneb siiani ihu sügelema.

“Sai tehtud puust välja saetud, ratastega, omamoodi auto ja siis sai lambad sinna ette seotud. Teed mööda linna poole tulles tuli tee ka allamäge natukene. Lambad sai siis ketiga seotud selle monstrumi ette ja jalgadega sai siis esiotsa liigutada. Aga ühel momendil läksid lambad kargama ja seal all oli suur nõgesepõõsas, täis kasvanud, ja tõmbasid mind selle monstrumiga koos nõgesepõõsasse. Lambad tõmbasid selle monstrumi minema, kui olin pealt läinud, ja ma ukerdasin kodu poole.”

Mingil hetkel jäeti elamine maha. Millal täpselt, seda Pärni ei tea. Küll aga on ta üsna kindel, et maja lõhuti küttepuudeks, mis viidi Aste baasi, kus oli lennuväli.

Hiljem oli seal veel kaua vundamendiplats, kuid mingil hetkel aeti ka see kokku ja endise kõrtsi kohale jäi vaid heinamaa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 291 korda, sh täna 1)