Anna Litvinova-Merilo – päikesepatareidega tüdruk ehk talvine loomereis ookeani taha (1)

Anna Litvinova-Merilo – päikesepatareidega tüdruk ehk talvine loomereis ookeani taha

ANNA: Maalin autoportreesid siis, kui mul on paha tuju. Aga see paha tuju on alati läinud, kui olen maali lõpetanud.

Kirgaste värvide jõulise kasutamisviisiga Anna Litvinova-Merilo on väga omalaadne ja emotsionaalne, täpse pintslilöögiga kunstnik.

Anna, päikesepatareidega tüdruk, elab Saaremaal, Eesti kõige päikeselisemas kohas. “Kui päike paistab, siis mul on hea olla, mul on head mõtted, ilusad tunded ja loovad ideed. Mul on palju energiat ja ma suudan kõikide asjadega hakkama saada,” sõnab ta.

Kuigi Saaremaa on Annale rohkem laadimise kui maalimise koht. Ometi on talle tähtis ka paik, kust saada positiivne laeng. Kuna kahe väikese lapsega pole võimalik elada väga aktiivset elu, siis just Saaremaa on tema jaoks ideaalne koht, kus lõõgastuda. Seda enam, et Tallinnast tulnud Anna on õppinud siin elades hindama saarelist vaikust ja ilu.

Jõud on ekstra lahedas värvis

Loomeinimesed jagunevad mu meelest laias laastus kaheks – need, kes loovad siis, kui on kurb ja paha ning depressioon surub lapikuks, ning need, kes loovad siis, kui elu on tasakaalus ja harmoonias. Kahjuks või õnneks on neid teisi loojanatuure, elurõõmsaid ja elukirkaid vähem, kui arvata oskame.
Seepärast on Anna maalide elurõõm ning värvideküllus enam kui teretulnud tänavusel põhjamaiselt külmal ja ajuti väga vihmasel suvel. “Minu pildid on alati täis erksaid värve. Mida kirkamad nad on, seda parem. Kontrasti mõttes lisan juurde ka tumedaid ning neutraalseid toone, nii et erksad saaksid kuningad olla,” sõnab Anna ja selgitab tõelise õhinaga ning värvikalt seda, mismoodi ta maalib ja mis on talle tähtis.

“Mul peab olema kõik hästi kodus, eelkõige kõik hästi iseendaga ja siis ma saan minna maalima.

Kui ma olen õnnelik ja säran, siis tuleb hea kunst. Kunsti mõte minu jaoks on ilu edastada, aga mitte kurbust ja halbu emotsioone edasi anda,” lausub Anna ja märgib, et suur osa kunstist, mis meid ümbritseb, on tema jaoks pisut haige või arusaamatu, just see, et miks peaks kunstnik ennast väljendama selliselt, et tekib frustratsioon.

“Minu arust on eriline jõud just ekstra kihvtis värvis. Ma küll lähtun tööd alustades neist värvidest, mida näen, aga pigem mõtlen enda jaoks välja hetke meeleoluga sobiva tooni. Alustan just sellest ning vahel teen isegi lõuendile just selle värviga krundi ning maalin sinna kõik ülejäänud asjad. Niimoodi jääb toon läbi kumama.”

San Francisco

2007/2008 talve veetis Merilode pere USAs – San Franciscos ja Mehhikos. “Otsustasime Saaremaale kolides, et pooleaastase tsükliga me reisime,” märgib Anna. “San Francisco oli mu jaoks küsimärgiga otsus. Ameerikas ma olen enne käinud ja natuke ka maalinud. Ta ei kutsunud nii väga tagasi, aga San Francisco ise on väga värvikas ja teistmoodi koht. Ma arvan, et üks selle maa põnevamaid paiku,” räägib kunstnik kohavalikust. “Seal on väikesed majad ja künklik maastik. Ükski koht ei sarnane teisele, ja ometi on kõik niivõrd lähedal. Sõidad 40 minutit või tund aega ning satud nagu täiesti teise kohta.”

Ameerika avatud stuudiod

“Ameerika on täis selliseid toredaid kohti nagu avatud stuudiod. Seal käib joonistamas nii tavaline inimene, kes tahab aega veeta joonistades, kui ka professionaal. Need kohad on väga kihvtid. Üks neist kohtadest oli väga omapärane, San Franciscole kuidagi iseloomulik,” räägib Anna ja jutustab stuudiost, kuhu igasse tundi kutsuti modelliks põneva taustaga inimesi, à la kabareetantsijad või baleriinid, kellel ei läinud elus just ülearu hästi.

“Tund algas sellest, et modell võis meile näiteks 5 minutit tantsida. Mõni võttis ennast teatraalselt paljaks, võis tekkida väike flirt mõne inimesega rahva seast. Just see mõnus sissejuhatus tegi asja väga omapäraseks ning inimesed avanesid.”

Stuudiotund kestis tavaliselt kolm korda kuuskümmend minutit ning poolteisetunni järel oli väike paus, mille ajal mõnikord pakuti maja poolt veini. Tunni jooksul võis vahel valmida oma 20 tööd. Krokii joonistamine algab minutist ja lõpeb veerand tunniga.

Paljud ei pruugi välja tulla ning paljud endale meeldida, seega võib paarikümnest tööst kuskil 3 osutuda sellisteks, millega kunstnik ise on rahul. Samas on vajalik see minutiline ettevalmistus. “Ma jäin vahel klassi hiljaks ja siis ei suutnud 5-minutilisi krokiisid teha nii hästi kui võiksin. Protsessi, kui teed neid 1-minutilisi, on ka vaja. Harjutad silma ja kätt. Isegi siis, kui ei tule midagi välja, ei ole see raisatud aeg.”

“Kiirjoonistamine on nagu tulistamine, sa pead kogu aeg õigesti sihtima,” tähendab Anna. “Aga ju see protsess pakub mulle pinget, sest ma tahan seda teha. See ei ole passiivne joonistamine, vaid kiire ja täpsust nõudev. Minu jaoks ongi kaine, kiire ja täpne just see sobiv ja õige.”

Mehhiko

Ometi ei olnud Ameerika ja San Francisco see, mida Anna oli otsima läinud. “Olime 3 kuud San Franciscos. Kogu selle aja tundsin, et midagi ekstra lahedat on puudu, see, mille järele ma tegelikult tulin. See n-ö ülim nauding.
Ma olen ju maksimalist,” märgib kunstnik. Väike ekskurss Anna minevikku näitab kaunist väikest piigat, kes käis korraga seitsmes erinevas ringis, tõi esikohti pea kõikidelt aladelt, millega tegeles. Anna on olnud iluuisutaja, teinud makrameed, lemmikaine koolis oli matemaatika, 16-aastasena proovis modellitööd, lõpetas ERKI cum laude, õpetas Tallinna kunstikoolis maali, seda ERKi tudengina… Maksimalist Annas nõudis enamat ja nii nad neljakesi (Anna, Georg ja nende 2 last) pakkisid oma asjad ning sõitsid Mehhikosse.

Nad sattusid ühte hotelli, kus mõtlesid veeta paar ööd, kuni on leitud üürikorter. Aga lõpuks maksid nad kogu raha ette ja veetsid poolteist kuud seal. Pooled hotelli kundedest olid püsielanikud. “See oli nagu lõik heast romaanist,” sõnab Anna. “Inimesed vahetasid peresid, töökohti, loobusid endisest elust ning jäid sinna elama.”

Annale endalegi tundub tagantjärele veidi kummaline, et päikeselembesena ei tahtnudki ta suurt väljas käia, vaid istus sisemisel terrassil. Sinna rajas ta endale väikese ateljee ning valmis neli pilti, mis on Anna jaoks selle loomereisi kõige õnnestunumad tööd. Hotell pluss sinna kogunenud inimesed lõid Anna jaoks õige atmosfääri. Sest kaunis loodus ise ei paku kunstnikule niipalju kui inimesed õiges kohas ja õigel ajal.

Väike hotell Mehhikos ja selle elanikud olid kunstnik Anna Litvinova-Merilo selle talve ülim nauding.

Anna Litvinova-Merilo live-maalimist on võimalik jälgida Kuressaare Merepäevade ajal Jazz Del Mar´i telgis, 1. augusti öökontserdil, samuti saab tellida 2.–3. augustil kiirportreesid.

Reedel, 1. augustil avatakse Koguva kunstitallis Anna Litvinova-Merilo näitus “Siit ja sealt” värsketest töödest, mis on valminud Mehhikos, San Franciscos ja Nautsel.

Kuu aega hiljem tuleb sama näitus Kuressaarde.
Anna Litvinova-Merilo võrguaadress on www.annamerilo.com .

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 844 korda, sh täna 1)