ITIMEES võib olla ka parimais aastais DAAM (1)

ITIMEES võib olla ka parimais aastais DAAM

 

Saaremaal sündinud-kasvanud Viivi Jokk töötab juba aastaid Tallinna Tehnikaülikooli IT täiendõppekeskuses arvutikoolitajana, kujundab raamatuid, käib end välismaal uuemate arvutiasjadega kurssi viimas ja teeb veel mitut-setut asja. “Olen jah üks itimutt,” naerab ta ja lisab: “Seni kui mõni noor poiss tuleb minu käest veel nõu küsima ja ma oskan seda anda, pole ju asi hull!”

Mustamäe mändide all asuv TTÜ IT täiendõppekeskus on suveõhtuselt vaikne. Seinte ääres istuvad mõned tudengid, kes ootavad pääset õppejõudude jutule, et aasta viimaseid võlgnevusi klaarida. Arvutikoolitaja Viivi Jokk on oma pea 12-tunnise tööpäeva lõpetanud, silmad on väsinud, kuid süda rahul.

Arvutikoolitust annab ta nii oma ülikooli inimestele kui soovijatele väljastpoolt maja. “Käisin just Rakvere teatris sealsetele töötajatele Open Office’i kasutamist õpetamas. Inimesed olid huvitavad ja neid õpetada oli väga tore,” meenutab Viivi, kelle sõnul on tema töö meeldivamatest pooltest just kohtumine ja suhtlemine erinevate põnevate inimestega. Mõnegi kunagise kursuslasega on koolituselt alanud tutvus veninud nüüdseks juba aastatepikkuseks ning saanud sõpruse näo.

Matemaatikust kunstnik

Viivi on lõpetanud praeguse Saaremaa ühisgümnaasiumi ning Tartu Ülikoolis õppis ta matemaatikat. Pärast ülikooli suunati ta tollasesse TPIsse majandusmatemaatika kateedrisse tööle. “Õpetasin seal aasta või paar, aga mulle tundus see pisut igav… Just sel ajal tuli ka arvutikoolitus (põhiliselt programmeerimine) tudengitele ning nii ma arvutimaailma sattusin.”

Viivi meenutab muigamisi seda aega, kui üks arvuti võttis enda alla Tartus terve maja. Ehkki kogu arvutiala oli siis tänapäeva mõistes veel väga algeline, tegi asja huvitavamaks see, et tollal programmeeriti ja kasutati mitmeid nippe vajalike tööde tegemiseks arvutil. Tõeliselt huvitavaks läks arvutitöö Viivi jaoks aga siis, kui ta hakkas tegelema selle loomingulisema poolega – kujundamise ja pilditöötlusega. Praeguseks on tal ette näidata hulk oma kujundatud raamatuid ja kodulehekülgi, samuti on ta ise välja andnud dokumendikujundusega seotud materjale.

Virtuaalne kujundustöö pole aga sugugi ainus väljund, mille abil reaalinimesest kunstnikuhing oma loomingulisust väljendada saab. Erinevatel kunstikursustel rahvaülikoolis on Viivi õppinud ja teinud nahatööd, keraamikat ja portselanmaali. Nahka tahaks ta teha veelgi, kui kiire töö kõrvalt pisut rohkem aega üle jääks.

Viivi selgitab, et matemaatikal ja kunstil on rohkem puutepunkte, kui keegi arvatagi oskaks: “Matemaatika ja kunst on omavahel väga seotud: nii nagu matemaatikas on olemas kord ja süsteem, on see olemas ka kunstis.”
Kunagi “keraamikaperioodil” on ta koos sõbranna Tiiu Jõgiga korraldanud ka näituse Uppsalas, kus eksponeeriti keraamikast pisiplastikat ja ehteid. Kahjuks ei ole tal oma kätetööst praeguseks enam midagi järel – palju asju on ta kinkinu sõpradele-sugulastele, endale jäetud tööd aga said hukka suures tuleõnnetuses kaks aastat tagasi.

Varas jätab varna…

Viivi sünnikodu asus Kihelkonna vallas Varkja külas. Viimased kümme aastat oli nende pere sünnikodu taastanud ja putitanud, et Viivil ja tema abikaasal Heikil oleks pensionieas olemas mõnus vaikne koht, kuhu elama tulla. Viimati said vahetatud katus ning kohaliku imelise ahjumeistri Toivo käe all valmisid uued ahjud-pliidid.

1. mail kaks aastat tagasi oli külm tuuline ilm. Viivi ja Heiki olid maamajas kõik kevadised tööd valmis saanud ja just ära Tallinna sõitnud. “Mõtlesin veel, et aknad jäid pesemata, aga selle töö teen ära järgmine kord,” meenutab Viivi.

Enne veel, kui nad linnakoju jõudsid, tuli kõne: teie maja on maani maha põlenud. Naaberkülas oli kellegi hooletuse tõttu tuli lahti pääsenud ja kõva tuulega vuhises see paar kilomeetrit mööda metsasihti Varkja külla, kus kokku põles sel päeval maha kaheksa hoonet. Tuleõnnetuses jäid õnneks alles naabruses asunud Viivi vanaema maja ja saun, mis kuuluvad praegu tema onutütrele.

Viivi ja tema pere tegelikust kodust (Tallinnas oli ju vaid korter) jäid järele ainult vana saun, too sama vastne ahi ja korsten. “Majas oli kogu meie pere lugu, kõik mu emaga seotu, käsitööd, fotod…,” räägib ta nukralt. “Aasta aega ei suutnud ma Saaremaal käia ega sellest õnnetusest rääkidagi. Nüüdseks olen seal mõned korrad käinud, aga tunnen, et mul pole selles kohas enam midagi teha.” Ka mõte Saaremaale pensionipõlve pidama tulla on õnnetuse tõttu praeguseks maha maetud.

Töö aitas üle

“Õnneks on mul head kolleegid ja väga huvitav töö, mis aitas mul sellest õnnetusest mingil määral üle saada,” sõnab Viivi ja jutt veereb sujuvalt ülemaailmse naisleiutajate organisatsiooni GWIIN (Global Women Inventors and Innovators Network) tegemistele. Eestis on olemas vastav organisatsioon nimega QUIN-Estonia.

Eelmisel aastal valiti Berliinis GWIIN-i eestvõttel Inglismaa, Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika naisleiutajate hulgast parimaid ning Viivil oli au kuuluda IT-spetsialistina selle konkursi žüriisse. “Ma täpselt ei teagi, kuidas mind sinna kutsuti, kuid naisleiutajatega olen juba varem kokku puutunud ning teinud ka QUIN-Estoniale kodulehekülje,” jutustab ta.

Naiste leiutised ja konkurss ise jätsid Viivile kui žüriiliikmele väga hea mulje. Võistlus oli korraldatud väga suurejooneliselt, nii et iga osaleja sai end seal tunda erilisena. Naiste leiutised on Viivi sõnul aga enamasti praktilist laadi.

Esikoha sai näiteks soomlanna Aino Heikkineni leiutatud mikrotsement, mis on nii peenike, et imendub kõikidesse pragudesse, mistõttu saab seda väga hästi kasutada näiteks vanade hoonete renoveerimisel. “Kui paljudes riikides just naiste sedalaadi leiutisi muidu ei aktsepteerita, siis pärast esikoha võitmist tollel konkursil on ta saanud väga palju tellimusi üle kogu maailma,” tõdeb Viivi.

Leiutised elust enesest

Konkursil jäid meelde veel erilõikega kleidid-pluusid rinnaga toitvale emale, arvutil modelleeritud tõke tõusulainetele, tõstmist hõlpsamaks tegevate sangadega potid-pannid, aga ka ratastool, millega saab vette minna.

Üks Islandi naine oli vanade retseptide põhjal välja töötanud põletushaavade parandamise salvi, millega saanuks just möödunudaastase konkursi eel toimunud Rakvere lõbustuspargi tuletragöödia ohvreid ravida. “Islandlanna oleks oma salvi täitsa tasuta annetanud ja pakkusin seda võimalust Mustamäe haiglale, kuid nemad ei saanud abi vastu võtta, sest ravimit peab ikkagi keegi müüma ja vahendama, kõik peab ametlik olema…”

Selleaastasel konverentsil ja konkursil Cardiffis, kus Viivi Londonis toimunud kuuajalise õppejõudude enesetäienduskoolituse kõrvalt samuti kohal käis, esitles üks võistleja näiteks aga beebide rõivaid kangast, mis hoiab lapse ülekuumenemise või alajahtumise takistamiseks ühtlast 37-kraadist temperatuuri. Samuti näitasid leiutajad-naised seal pimedatele mõeldud puzzle’t ja lapsevoodit, mis kiigutab beebit või laseb talle kaunist muusikat.

“Naisleiutajad vaatavad asju pisut teise nurga alt kui mehed ja sageli on leiutise taga kas oma kogemus või vajadus kedagi lähedast aidata,” räägib Viivi. Tuntumatest Eesti naisleiduritest, kes tegutsevad QUIN-Estonias, toob Viivi esile unikaal-se ehtevalmistamise tehnoloogia välja töötanud kunstiteaduste doktori Kärt Summataveti, tervisliku Dr Helluse piimhappebakteri loojate grupi teadlase Marika Mikelsaare ning tervendatud kartuli meristeemtaimede mikrokloonpaljunduse aretaja Viive Rosenbergi.

Täiendamine on vajalik

Küll aga tahab ta olla kursis kõige uuega, mis toimub arvutialal. Kursisolekut oma ala viimase sõnaga tõestab riiulitäis erialaväljaandeid, mis pärast iga välismaal käiku tõhusat täiendust saab. “Arvutialane kirjandus vananeb nii kiiresti, et eesti keelde pole seda mõtet tõlkidagi,” nendib ta.

Hiljutisest kuupikkusest Londoni-reisist meenutab Viivi tänuga sealseid raamatupoode, kus enne ostmist on lubatud meeldima hakanud raamatuga põhjalikult tutvust teha. “Sa võid seal raamatu sisu läbi lapata, võid ta ära osta ja kui soovid, siis kahe nädala pärast tagasi viia.”

Viivil oli enne reisi mitu raamatut internetist valmis vaadatud, mida tahtis saada. Aga kui ta sai neid kohapeal sirvida, selgus, et ta neid ei soovigi. Selle asemel leidis ta mitu uut ja paremat.

Hingavad kuklasse

Arvutimaailmas ohjad haaranud meeste kõrval on Viivi end alati hästi tundnud, ehkki naisena on ta end pidanud pisut rohkem tõestama, täiendama ja kõige uuema infoga kursis hoidma. Samuti ei häiri teda, et arvutispetsialistide keskmisest vanusest on tema iga nähtavasti juba pisut kõrgem.

Kahe terase poisi vanaemana näeb ta, kui hõlpsasti noored ja eriti lapsed tänapäevast arvutiasjandust haaravad. “Eks nad hingavad mulle juba kuklasse,” muigab ta.

Ent seni kui noored mehed tulevad tema käest veel nõu ja abi küsima, leiab ta, et on õige inimene õiges ametis. Ja muide seda tuleb ette.
“Mina tean asju, mida jälle nemad ei tea. Ega arvuti tähenda ainult tehnikat, siin on palju tarkvara kasutamise küsimusi ja teisi sedalaadi asju,” märgib ta.

Samuti peab ta enese pideva täiendamise kõrval oluliseks praktilise töö kogemust, seepärast istub ta tihti ise arvuti taga ja töötab, kujundades trükiseid, nokitsedes fototöötluste kallal või vormistades kodulehekülgi. “Kui tahad oma alal edukas olla, pead paljusid asju oskama,” usub ta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 286 korda, sh täna 1)