Leida Palu on näoga ikka mere poole

Leida Palu on näoga ikka mere poole

Vanaema Leida koos tütretütrega koduaias.

Leida Palu Muhumaalt on visa ja tahtejõuline nagu enamik meist saarlastest-muhulastest. Temas peitub suur ilujanu. 1917. aastal sündinud naine on loonud ise kauneid mustreid, roosinud neid tekkidele, rajanud kena koduaia. Tema töökust, tahet, joonistamis- ja käsitööoskust annab imetleda. Vanamemm on väga rõõmus, et tal on kolm last, üheksa lapselast ja viis lapselapselast.

Enda istutatud puud on suureks kasvanud

Kahe ja poole aastane Leida võeti kasulapseks perre, kus teda armastati ja hellitati. See talu on koduks jäänud nii Leidale (abikaasa Vassili läks aastaid tagasi manala teele) kui ta tütre perele. Kasuisa isa sai kunagi tsaariarmees teenimise eest tasuks hektari maad, mis labidaga üles kaevati. Piiride äärde ehitati sellal ait ja elumaja, et maad kaotsi ei läheks. Leida lapsepõlves oli õuel veel põllumaa.

Koduõuel on suureks kasvanud nii enda istutatud puud kui ka lapselapsed. Leidal on pere jaoks alati südant ja järglaste õnnestumistest saab ta rõõmu ning jõudu. Eakal pereemal teeb meele rõõmsaks näiteks see, et vanem tütretütar lõpetas edukalt bakalaureuseõppe ja pojatütar hõbemedaliga gümnaasiumi.

Lõppematu ilujanu roositud tekkidel

Tekimustrid sündisid eakal tegijal ikka unetuil öil, ikka iseenesest, nagu muhulasest tekiroosija on allakirjutanule tunnistanud. Viis aastat tagasi välja öeldud unistus tikkida kaunis tekk tütretütrele on täitunud.

Tüdruk aga väga õnnelik ja vanaema kaunis käsitöötegija käekiri tugevalt ta hinges-meeltes läbi järgnevate aastategi. Sellisel sidemel ei ole piire, see on lihtsalt eriline, nagu ka vanaema hingesoojus ja minevikumälestused, mida Leida tihti lapselastega jaganud.

“Esimese teki roosisin kuuendas klassis. Ilus see ei olnud: jämedate koduste lõngadega. Kinkisin teki oma noorele hobusele, kui see kolhoosi läks.

Ilusaid värve sai Muhu-Suurevalla laadalt. Pärnu vanamees kaalus seal grammikaaluga valge paberituutu sisse. Mees kastis sõrme suus märjaks ja tegi tuutus oleva värvi täpi paberi peale. Mehe suu oli siiruviiruline nagu Muhu seelik.

Eriti meeldis mulle linu kedrata. Mäletan, et üks külanänn tuli meile ja imestas: lapse nina ei paista linalaba tagant väljagi, aga vuristab. 1937. aastal, kui abiellusin, oli kudumist-roosimist väga palju. Sõja ajal tuli kõik teha, ka riided perele selga õmmelda.

Kui pensionile jäin, algas õige käsitöötegemise aeg. Tellimusi oli palju.”
Leida tööd on olnud näitustel Hellamaal, Piiril, Salmel, Kuressaares, Koguva muuseumis, Tamsel ja ka kodus mandri käsitööseltsidele.

Kaugest lapsepõlvest meenub aga andekale tegijale värvikas pilt, mil ta seisis Tamsel masinarehe aegu väravaposti najal, jalg hästi ettepoole sirutatud, et ta esimesi roositud pätte märgataks. Kõik oli kena, kuni ta sõber Rinsi külast tirtsule selgitas, et “nee oo kahuks mustri poolest ühejalapätid” (agar tüdruk oli jalas olnud tavapätid kauniks roosinud). Enne pätiroosimist oli Leida naabritüdrukute eeskujul pusinud nukkudele kindaid kududa ja mütse heegeldada. Naisele meeldivad põllu- ja metsalilled, meelisvärvideks on roosa, moonipunane ja lilla.

Üheksakümneaastane Leida: “Kui seda viimast tekki tütretütrele roosisin, mõtlesin ikka: ega ma valmis saa. Ma leidsin, et keskelt olli tekk nii lage, siis ma tegi neli roositutti sõnna nurkade sisse juure. 2007. aasta alguses sai tekk valmis. Aprillis tuli raske haigus. Siis olli nii hea meel, et ma teki valmis sai, lapsel koa. Teised tüdrikud kõik said, kus siis ta üksi ilma jääb.

Teki all ma mõtle oma jutud ja mõtlesi koa selle teki mustri. Mandril ja Kuressaares elavate poegade ja nende perede tulek toob rõõmu. Noorem poeg tegi sünnikodu lähedale oma perele maja, siis ma vaata ikka ühtejooni sõnnapoole, mida nad oma kätega teinud on. Lähedaste kallistused teevad südame soojaks. Vanema poja tütrepoeg paneb oma pisikese käekese minu peosse, vahvalt tähti rõhutades: “Tere, MUHHU mamma! Kuidas elad?” Teised on suured ja neil kõigil jagub soojust mu vastu.”

Leida kauneid tikkimistöid on tellitud Rootsi, Soome, Saksamaale ja muidugi Eestimaa mitmesse paika. Naine leiab, et nüüdsed värvid põle pooleskid nii head kut omaaegsed laadal müüdud värvid. Perenaise arvates on ta omaaegseis loodusloo vihikute joonistustes sarnasust vanema tütretütre piltide viimistletud tehnikaga. Mamma järglastel on käsitööks huvi ja kätt. Rannalähedane kodu meelitab sealt ellu läinud lapsed ja lapselapsed, ükskõik kus nad ka parasjagu ei viibiks, ikka ja jälle armsale Muhumaale.

Meri

Leida on koos abikaasaga püüdnud kala Virtsust Kõrkvereni nii Eesti esimese vabariigi ajal kui hiljem. Talle meenub hiidlase vastus küsimusele, mis need mailid on: “Kivi, kork, kaheksa sülda nööri, vunkratta vänt vuhh üle poordi.” Mailidega püüdsid nad haugi. Leida on olnud kolhoosi Muhu Kalur aseesimees, normipäevade arvestaja, kultuuritöötaja, metsavaht, kudunud Nõmmkülas kalavõrke, olnud Seaninal kalatöötleja, töötanud 1977. aastani.

Perenaine leiab, et abikaasal oli mesiniku- ja kalurihing. Mees pidas tosinajagu mesipuud.

Leida: “Mure peitsin käsitöösse. Kuus päeva pärast poja kaotust (varem olin juba matnud kaks tütart) kutsus abikaasa mind Virtsu, et koos eluraskusi trotsida. Ta sai mu valust aru, oli hea südamega mees. Käisime koos merel ja oligi kergem. Kuldnokalaul tundus varem, kui üksinda kodus olin, nagu laste nutt.”

Leida poolt 1944. aastal kogetud ja kirjapandud lugu, kuidas elul on meile vahel suuri ootamatusi.

“Enne heinatöö algust võeti abikaasa Saksa sõjaväkke, viidi Haapsallu, sealt Kloogale ja lõpuks Hiiumaale. Siis vaatasin kogu aeg igatsusega üle mere Hiiumaa poole, millal see mees sealt ometi tuleb.

Meile juhtus üks Saksa sõjaväest ära jooksnud noormees, kes tahtis koju Saaremaale põgeneda. Sakslased, paatide purustajad, tabasid ta meilt ja võtsid kaasa. Läksid paadisadamasse. Lootsin oma kuuendas klassis õpitud saksa keelele. Läksime kasuisaga neile sadamasse järele, lootuses paluda oma paadi terveks jätmist. Seal oli lisaks kalapaadile ka meie väike aerupaat. Sakslased lõid paatide põhjad puruks, aga meie omad jäeti terveks. Samal ajal kasutas põgenik juhust ja jooksis minema.

Üks sakslastest, arvates põgeniku olevat minu abikaasa, hakkas mind püssiga ähvardama. Suutsin talle pisarsilmil selgitada, et tegemist on siiski põgeniku ja mitte minu abikaasaga. Sakslane oli väga inimlik ja mõistev.

Teisel hommikul sõudis põgenik paadiga merele. Üks mees vaatas kaldalt, et too põgenik ei oska sõuda; tuul kannab tema Kõinastust mööda avamerele ja paat upub ära. Mõtlesin endamisi, miks noor mees peab ära uppuma. Olin kindel, et ta jõuab Hiiumaa randa ja minu mees tuleb sealt selle sama paadiga koju. See oli eelaimdus ja suur lootus. Tema sõudis aga Saaremaale.

Samal ajal olid Saksa sõjaväkke viidud Eesti mehed Hiiumaalt Saaremaale Triigi sadamasse toodud, et neid sealt edasi Saksamaale transportida. Minu mees laskis sealt koos Valjala mehega jalga. Metsas rändas munder haopinu alla ja seljakotis olevad riided leidsid jälle peremehe. Ööbiti Oitme külas. Mööda Ranna maanteed kavatses abikaasa mereäärsesse külla jõuda, et sinna elama asunud muhulaselt paati küsida. Kodu oli ju lähedal. Jõudes Oe panga juures randa, märkas ta äkki ööpimeduses paati merelt lähenemas. Paadisolija sõudis aeg-ajalt kuulatades.

Abikaasa astus randunud öörändurile ligi ja küsis: “Kust sa, mees, selle paadi said?”
Tulijalt sai ta vastuseks: “Muhust. Sellest kohast, kus olid üks vana mees, noor naine ja pisike laps.”

Abikaasal oli selge: “See on minu paat ja see oli minu pere, kes sind aitas. Nüüd vahetame kohad. Nüüd on paadil tagasisõit.”
Mööda rannaäärt, päris kodu lähistel, kuulis abikaasa hääli, arvates need sakslaste omadeks. Tegelikult olid need aga Rootsi põgeneda proovivad muhulased, kes olid rikki läinud paadimootori tõttu toppama jäänud. Seda rõõmu ja üllatust oli raske sõnades edasi anda. Mees jõudis koju lähedaste juurde. Elu oli andnud väga õnneliku ootamatuse. Väike paat kandis samal ööl kaks meest oma kodusaarele.”

Aed ja kivid on kirg

Juba tirtsuna istutas Leida koju piibelehti, külvas naabritüdrukuilt saadud võõrasemaseemneid. Kaunis koduaed on perenaise suur armastus ja hingehoidja. Keldri ees sirutub ta üks lemmikuid, sinise varjundiga paksuleheline hosta. Keldri peal on erksad lillelaigud, põnevad värvi- ja faktuurikooslused.

Teed palistavad hostapuhmad on ehk endasse ahminud lilleilu loonud vanaperenaise jõudu. Lillede kasvu ja ilu jälgimine on ligitõmbav magnet, aga kindlasti rõõmu- ja jõuallikas. Ka arult toodud kadakas on end võimsalt sirutanud.

Eriti kena on see, et ka lapsed ja lapselapsed püüavad perenaisele rõõmu valmistada. Teades ta suurt kiindumust põnevaisse kividesse, on ka nemad püüdnud looduse kingitut tabada, toonud kive küll pihkudes, küll traktoriga. Ka nüüd, lükatava käetoe najal, teeb perenaine oma igapäevase aiaringi ja vaim puhkab.

Kõikjal on värvirõõm, taimede faktuuride erinevus, palju harmooniat, piisavalt kontrasti. Kõneleb enda suhtes nõudliku Muhu naise hing ja ilumeel. Leida on õnnelik, et tähtsale, mis ta südames, on järgijaid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 187 korda, sh täna 1)