Milline on tüüpiline saarlane

Milline on tüüpiline saarlane

 

Fraas “depressiivne Eesti väikelinn” on tänaseks meedias ehk liigagi palju kajastamist leidnud. Eriline lemmik on väljend Raadio 2 saates, kus antud pealkirjalise looga tihti tervitatakse nii Paide, Karksi-Nuia, Valga kui teiste väikelinnade inimesi.

Juhtusin raadiot kuulama möödunud kuul, kui Raadio 2 “Suveraadio” tegijad arutlesid teemal, kas Kuressaare on üks neist. Selgus, et saatejuhtide arvates ei ole. Miks? Peamiseks põhjuseks olevat siinsed inimesed, tüüpililised saarlased.

Neile, kes saadet ei kuulnud, lisame saatejuhtide koostatud “tüüpilise kuressaarlase” ankeedi:
Vanus: 21 aastat
Sugu: Naine
Kasv: 178 cm
Kaal: No mitte palju, suviselt ja kuressaarelikult sale, 67 kilo.
Silmad: Sinised või ka rohelised
Kehaehitus: Sale. Otse loomulikult on saare naine täis loomulikku ilu, mis pressib su silmad peast välja, kui sa teda vaatad.
Eritunnus: Saarlane suudab hiidlase ära tunda kahe kilomeetri raadiuses. Hea raadiokuulaja tunneb saare naise ära pikkade blondide juuste järgi.
Riietus: Õhuke, peaaegu et läbipaistev kleit.
Töökoht: Saare naine on nii ilus, et ei pea tööl käima, kuna rikkad soome ärimehed on ta enda hõlma alla võtnud, ka Eesti nüüdseks juba rikkad ärimehed.
Auto: Nunnu naiselik Mini Cooper, aga enamasti kõnnivad Saaremaa naised jalgsi.
Perekond: Palju õdesid-vendi.
Perekonnaseis: Saaremaa tüdrukud unistavad ja ootavad oma printsi valgel hobusel.
Haridus: Õpib saare naise tarkusi. Saare naised on targad ja teavad rohkem kui mandri naised ja kõik muud naised maailmas kokku. Neid tarkusi õpivad noored Saaremaa tüdrukud iga päev.
Lemmiksöök: Suitsukala
Lemmikjook: Koduõlu
Hobid: Ujumine, ratsutamine ja aasal jooksmine. Ka lammastega jalutamas käimine. Mitte lammaste karjatamine, aga just lammastega jalutamine. Liblikavõrguga aasal ringi jooksmine, siidiriided seljas.
Tüüpiline sõna või lause: “Lövi möökles möögaga pöösas”, “Ära pöe!”

Saarlased on lahedad

Lõpetuseks jõudis Raadio 2 järeldusele, et saarlased on lahedad inimesed, kellega on nende omapärase murraku tõttu huvitav rääkida. Väga suhtlemisaltid, siirad ja heatahtlikud. “Võib-olla ei olegi Kuressaare depressiivne linn?” leiti lõpetuseks.

Kuigi saates segunesid mõisted kuressaarlane ja saarlane (kui Saaremaa elanik), polegi see antud hetkel ehk väga oluline. Tahaksin tähelepanu pöörata hoopis asjaolule, et “tüüpilisest (kures)saarlasest” rääkides manatakse kõige esimesena silme ette mööda heinamaid hüplev linalakk.

Laulis sellisest näitsikust ju Raimond Valgregi. Ankeediga kokku sobiva näite võib tuua ka filmist “Siin me oleme”, kus tegevus toimus küll Muhu saarel, kuid siiski Saare maakonnas. Peretütar oli malbe heledapäine neiu, kelle aidaukse taga peigmehekandidaadid neiu südame pärast kisklemas käisid.

Heatahtlik tögamine käib asja juurde

Võib tekkida küsimus, kas üldse saab teha nii suuri üldistusi üle 36 000-pealise elanikkonnaga maakonna kohta. Leian, et eks teatud piirini ikka saab, iseasi, mil määral lõpptulemus iga üksikinimese puhul kohaldatav on.
Minu arvates on sellised muinas- või naljalood – ei teagi, kuidas neid nimetada – vajalikud. Need loovad kogukonnas teatud tüüpi ühtsustunde ja teadmise, et ollakse kui üks tervik. Ja seni, kuni üldistused ja sõna “tüüpiline” ei seostu negatiivsete mõistetega, peaks ju kõik korras olema.

Läbi aegade on saarlaste üle ikka kergelt nalja visatud. Aga üldse mitte halvustavalt, vaid läbi eestlastele omase iroonia. Hea näite saab tuua filmist “Malev”, kus saarlaste vanem esines tuntuks saanud ütlusega: “Töömö höstö söörö söölö, mös ön sööst öönös. Sönnö sössö pönömö höstö pöljö vöikösö söölö…” Mille peale teiste maakondade esindajad heatahtlikult muigasid ja ütlesid, et saar-lased on üks imelik rahvas: “Taplusväljal pole neile vastast, aga pane nad juttu rääkima… …Äh! Teate, te mehed olge parem üldse vait!”

Olen “Malevat” korduvalt vaadanud nii saarlaste kui mitte-saarlaste seltskonnas ja selle koha peal naeravad alati kõik südamest. Saarlased pole ju solvunud, et neid filmis nii kujutatakse. Pigem peaksimegi olema meelitatud, et üks osa Eestist ülejäänute hulgas heatahtlikku tögamist saab. Tähendab, et saarlased pakuvad ülejäänud Eestile huvi. Kuidas aga kirjeldada tüüpilist järvamaalast? Või valgamaalast? Mina jään vastuse võlgu.

Naine on, aga mees?

Tõesti, saarlased on erinevates raamatutes ja filmides, reklaamides ja leheveergudel võrdlemisi palju kajastust saanud. Nende kõigi põhjal tundub mulle, et saarlase võrdkujuks ongi saanud naine. Naise kuvandeid on küll erinevaid: naiivne linalakk, kange saare naine ja nii edasi, kuid milline on aga tüüpiline Saaremaa mees?

Saarlannast koostasid Raadio 2 tegijad üsna põhjaliku ankeedi ning mina ei julge “tüüpilise” saare mehe kujutamist enda peale võtta. Ehk ei ole ma selleks ka piisavalt erapooletu. Aga kui vaadata jällegi filmiklassikat, siis julgeksin öelda, et Saaremaa meest peetakse veidi pikaldase mõtemisega looduslapseks nagu oli “Siin me oleme” Timmu. Aga tegelikult ei saa ka meeste puhulgi üle ega ümber teisest kujutlusest – nii öelda ürgmehest, suurest ja heatahtlikust saare merekarust, kes on olemuselt kinnine ja mõmiseb mõnusat saare murrakut.

Seega ütleksin, et saarlastest on tegelikult mitmeid kuvandeid loodud ja see väike raadioankeet, mis oli küll saatejuhtide subjektiivne arvamus, oli vaid üheks näiteks, kuidas “tüüpilist (kures)saarlast” mandril ette kujutatakse. Selline tähelepanu sunnib ju veidigi suunurki tõstma ja mõtlema, et on ikka tore olla saarlane ja elada vähemalt teiste (loodetavasti siiski ka enda) arvates mitte-depressiivses keskkonnas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 227 korda, sh täna 1)