Juu Jääb 2008 – Ehe ja elus muusika Nautsel

Juu Jääb 2008 – Ehe ja elus muusika Nautsel

 

Võtan vabaduse väita, et Juu Jääb, Muhu Tulevikumuusika festival seostub saarlastele, muhulastele ja mandrirahvale eelkõige kui jazz’i üritus. Olgu selle seose loojaks kas festivali kunstiline juht, tuntud jazzmuusik Villu Veski või see, et jämm, see on jazz. Minulegi.

Kuulumata jazzmuusika austajate klubisse ega olemata festivalide ning teiste rahvarohkete kohtade padukülastaja, pakkus see väike suureks kasvanud festival, mis sai alguse Pädaste mõisast ning juba 10. korda kutsus kokku suure hulga rahvast Nautse Mihklile, ometi midagi, mida ei teadnud ega osanud oodata. Tunde, et kõik on ehe, tõeline, toimub siin ja praegu, et see muusika on elus ning seda tehakse eelkõige nautimaks muusikat ja tema hingamist.

Publiku osalus on nii ehk naa paratamatu ja vajalik, kuid muusikat muusika pärast teha ja olla selle sees on mu meelest just see, mis põhjendab tema olemasolu nii neile, kellele meeldib antud muusikastiil kui minusugustele klubivälistele.

Esimene päev reggae ja sambaga, rääkimata Külalistest

Jazz ja räpp ei sobi omavahel kokku. Või sobivad? Ma ei tea. Pärast neljapäevast Külaliste ja Tommyboy esinemist ei olnud ses enam nii kindel. Samas võtsin kaalumisele idee, et räppimist võib isegi kuulata-vaadata, kui see on asetatud intelligentsesse muusikasse. Eesti räpparite tekst on enamjaolt mõnus ja nätaki silmade vahele. Stiil ise aga ei õigusta ennast.

Kuid see on juba kaklemise asi. Kui nüüd mõelda aus ja sirgjooneline tekst jazzmuusika-laadsesse konteksti, on tulemus peaaegu nauditav. Tõsi, kuna olen pigem kirjandus- kui muusikainimene, jälgisin teksti rohkem, kui võib-olla see muusikaline kompott oleks nõudnud ja muidugi, norida saaks. Aga kas tahaks. Ka selle otstarbekuses ei ole ma väga kindel. Kas Nautse ise või nende kahe Muhus veedetud õhtu jooksul tekkinud fiiling kustutas norimise isu või oli seal veel midagi…

Gospel reggae termin ise tundus vähemalt algul hirmutav. Kui kokku saavad kaks väga musta stiili, on see mulle kui n-ö valge muusika austajale kõhedusttekitav. Christafari kontsert ise kestis oma paar tundi või mulle näis nii. Pikalt ja põhjalikult, rahvast tantsima panevalt ning kuulutavalt. Kuidas teisiti. Kui Tommyboy tundus algul kuidagi võõrik jazz’i konteksis, siis hakkasin teda ja Külalisi hindama just sel ajal, kui näis, et pea kõik helid ja saundid, mis gospelis ja reggae’s võimalikud, on end ammendanud poole tunni jooksul. Eksootika on üks asi, aga teine asi siiski veregrupp.

Ööpoolne õhtu jätkus pea samalt lainelt. Denise Fontoura laulmismaneer ning hääl tegi pea võimatuks lahkumise festivaliplatsilt. Brasiilia lauljatari samba ja salsarütmid sulandusid selle suve vast viimasesse külmavõitu öösse. Omapärase tämbriga lauljatari oleks veelgi tahtnud kuulata-vaadata, aga järgmise päeva toimetused surusid end liiga jõuliselt peale.

Samas kehtestab must muusika ennast. Neile, kel sees pisik, et ei saa vaikselt pingil istuda ja lihtsalt kuulata. Või on see tõesti nende väheste 4-päevaste festivalide teene, teadmine, et püsti ja mossides on kergem kuulata kui istudes ja veini-õlut rüübates.

Teise päeva mängud murul ja Rinneradio

Koorilaul on valge muusika. Enamasti ja kaheldamatult. Söömata sõnu, aga järjekordselt nentides, et ei pole mitte see, mida kuulan päris vabatahtlikult, oli Nargen Opera naiskoor (alumisel pildil) pluss tantsutüdrukud taas selle tõestus, et mitte midagi ei saa mitte kunagi võtta vaid eelnenud kogemustele toetudes.

Kui koorilaul ja lauljad asetada tantsulis-mängulisse liikumisse ning lisada omanäolisi ning kaheldamatult huvitavaid elemente (kui ikka esinejate riietust saab nimetada selleks), siis leidis vast isegi see, kes ei ole väga huvitatud klassikaliset muusikast, koorilaulust ega murumängudest, midagi huvitavat endale. Rahvapärandisse saab suhtuda mitmel moel. Teet Kase lavastatud projekt oli omamoodi mäng sellega, mida maarahvas pidas pühaks ning oluliseks, samas on ta käsitlenud materjali respektiga.

Anders Hjuleri maalimine trummile pidi edasi andma võõramaalase tundeid ja emotsioone lähtuvalt sellest, mida näeb-kuuleb-tajub. Ei saa just öelda, et kujund, mis sinna trummile tekkis, oli liiga kergelt mõistetav. Samas näis ta olevat justkui ilmapuu, mis on ajanud oma võrseid olevikku ja tulevikku, ühendades kujutluspildi abstraktse nägemusega hingemaailmast.

Villu Veski sõnas enne järgmist peaesinejat ehk Tapani Rinnet ja Rinneradiot, et just see kollektiiv on olnud läbi aegade kõige populaarsem ning nauditavam Juu Jääbi esineja. Tõepoolest, ka seekord kiskus ansambel rahva muusikasse ning pani isegi karud jämmima.
Juu Jääb jäigi. Kõige kiuste. Kuhugi sügavale sisemusse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)