Nostalgialaks ja verinoor jazz

Nostalgialaks ja verinoor jazz

 

Juu Jääbi kolmas päev algas eheda ja südantsoojendava nostalgialaksuga, kui lavale astus 60-ndate keskpaiku kokku tulnud Eesti esimene biitpunt, ansambel Toomapojad, kelle algkoosseisust oli kohal tervelt neli meest – Toivo Tasa, Arvi Alamets, Jaan Loot ja Heino Paliale.

Kes siis ei teaks (esmajoones vanemast põlvkonnast) “Kullast südant”, “Seitset ööd ja seitset päeva”, “Õrna ööbikut” ja teisi tollaseid hittlugusid, mida toona muidugi sedaviisi ei nimetatud. Aga selle-eest kribasid koolitüdrukud hoolega laulikukaustikuisse laulusõnu ning Villu Veski meenutas nüüd kontserdi sissejuhatuseks, et 1972. aastal nägi üks väike poiss esmakordselt Muhu saarel Nõmmküla veski jalamil sääraseid imeasju nagu kõlarid ja mikrofonid.

Paraku sai poiss kolm tundi kuulata vaid seda, kuidas Toomapojad “saundi tšekkisid”, sest selleks ajaks, kui kontsert pihta hakkas, oli ema väikemehe koju käsutanud. Sestap algas nüüdsete Toomapoegade (alumisel pildil) etteaste anno 2008 kell 18, et noorematelgi võimalus oleks kuulda lugu Cadillacist ja Baby’st, keda tagasi kutsutakse…

Ent nagu juba mainitud, pakkus tänavune Juu Jääb muusikat ja rütme igasugusele maitsele. Nõnda asusid ca kolm tundi hiljem publikut hullutama Paul Zaunersi Blue Brass (ülemisel pildil) Austriast ja must mees Dwight Trible Los Angelesesist.

Tutvustuseks võis Villu Veskilt kuulda, et Zaunersi näol on tegemist sihukese pöörase mehega – virtuoosse tromboonimängijaga, muide –, kes alustas jazzfestivalide korraldamist oma talus Alpi mägede vahel. Üsna sama esmapilgul ju hull plaan, kui puhuda hing sisse jazzfestivalile pisikesel Muhu saarel – aga näe, asi toimib, ja juba 12. aastat.

Mis puutub aga Dwight Trible’isse, siis kui tema suu lahti tegi ja oma häälel kõlada laskis, oli tunne, et see mees lihtsalt läheb muusikasse ja ongi kohe ise muusika – põnev sügav hääletämber ühenduses suurepärase improviseerimisoskuse ja artistlikkusega. Võib veel lisada, et mullu nimetas Downbeat Magazine Trible’it üheks parimaks jazzvokalistiks.

Vahepeal võtsid pillid kätte verinoored New Yorgi jazzipoisid Catapults & Parachutes, jazzmuusika n-ö uue suuna esindajad, keda sai hiljem laupäeva sumedas öös veelgi kuulda.

Särav ja tõelise tulesädemena mõjuv Sofia Rubina, kes on Saaremaa-Muhumaa jazzipublikule üsna hea tuttav, oli tänavusele festivalilile saabunud koos Leedu ansambliga D’Orange, pakkumaks omaloomingulist funk-jazzi. Nagu öeldud festivali kavatutvustuses, püüdis see koosseis mängida muusikat, mida nende arvates siin on kas vähe või üldse mitte – tõeline maiuspala jazzisõpradele.

Vahepeal õhutas rahvast (ega festivali publik nüüd suuremat õhutamist küll vajanudki) tantsule plaadikeerutaja ehk meie mees Havannast Yoel Terry ning seejärel võttis esinemisjärje üles n-ö õhtu rosin – Soome noorema põlvkonna ühe andekama saksofonisti Timo Lassy band.
Ja siis järgnes muidugi Nautse Mihkli Juu Jääbi meeletu lõpuöö kõigi festivali tähtedega…

Neljandal päeval jätkus 2008. aasta Juu Jääb Muhu Katariina kirikus, kus üles astusid Michael Kolk Kanadast, La Tregua Argentiinast koos Pirjo Levandiga ning õhtul Arensburgi hotelli terrassil, kus said need, kes Muhusse ei jõudnud, kuulata päeval esinenud argentiinlasi. Lisaks neile esinesid Paul Zauners Blue Brass ja Dwight Trible Austriast ja USAst.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 103 korda, sh täna 1)