Vanapagan ilmutas ennast Kaarmal (12)

Vanapagan ilmutas ennast Kaarmal

SARVED MIS SARVED: Juula on oma kaksikute peas sarvenubrikud avastanud ja kohkub ka sellest, et Jürkalgi sarvekesed peas.

Sapikas, mersu, külgkorviga mootorratas, hobuvankriga kirstu vedav talunaine, peategelane ratsu seljas, inglid, hinged ja Peetrus, püstolipaugud, tuli ja toss, läbilõikava sireeniga tuletõrjeauto ning naeru müristav, kraavi kaevav, mitukümmend korda “küllap vist” lausuv Vanapagan, Kaval-Ants, politseinik, kirikuõpetaja, Jürka naised, noored, sulane ja õhtuhämaruses taevalaotuse poole lahvatav ilutulestik. Kõike ja kõiki sidumas Anton Hansen-Tammsaare mõttetihe tekst Saaremaa näitlejate esituses eesti kirjandusklassiku romaanist “Põrgupõhja uus Vanapagan”.

Sellist vaatepilti sai näha laupäeval Kaarma maalinnal, kus lavastaja Tõnis Kipperi käe all ja instseneeringus esietendus Tammsaare “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Enam kui kahte sadat teatrihuvilist köitis lavastuse terviklik ülesehitus ja näitlejate mäng. Publikut võlus ennekõike peaosalise, Vanapagan Jürka rolli kehastanud Paul Aava näitlejameisterlikkus. Tema esituses oli kõik oma kohal – nii lavaline liikumine, teksti edastamine kui ka näoilme ja hääl.

“Ta on ju 30 aastat kaevurina seda maa all harjutanud,” teavitas lavastaja Tõnis Kipper naljaga pooleks kaasaaitavast tegurist, mis kergendas peaosalisel rolli sisse elada.

Veenvalt astusid laval üles Peetrust kehastav Urmas Lehtsalu (tema küll sõna otseses mõttes korvtõstukis kõrgustesse pürgides), Hiljar Koppel Kaval-Antsuna, Birgit Ehrenberg Lisettena, Merike Meriloo Juulana, Merle Sillavee Maiana, Ivo Rebane Kustana, Virgo Neemre kirikuõpetajana, Mati Talvistu politseinikuna ja Maarjus Kupits sulasena.

Oskuslikult oli Tõnis Kipper ära kasutanud vabaõhulavastuse pakutavad võimalused. Värvikalt mõjusid linnusevallidel heina riisuvad-kaarutavad valgesse riietatud töötegijad, kes vajaduse korral oskuslikult ingliteks või matuserongkäigus sammuvateks leinajateks “moondusid”. Kogu selle seltskonna (peamiselt Kärla rahvatantsijad) pani liikuma tantsujuht Virge Varilepp.

Kunstnikutöö oli ülima professionaalsusega teinud nii nagu varemgi Tõnis Kipperi lavastustes Kustav-Agu Püümann Tallinna Linnateatrist. Helivõimenduse ja valguse eest hoolitses Ivo Aksiimi meeskond, pürotehnika tõi kohale ja “paugutas” Kalle Tüür Hansa Ilutulestiku OÜ-st. Lava ehitas Margus Kõrgessaar.

“Põrgupõhja” jääb Tõnis Kipperi viimaseks lavastuseks

Teatrisõprade rõõmuks etendub “Põrgupõhja uus Vanapagan” Kaarma maalinnal veel 2. ja 19. augustil. Pärast seda pole teatrihuvilistel võimalik enam ühtegi Tõnis Kipperi lavastatud näitemängu vaadata. Oma lavastustega teatrisõprade lugupidamise võitnud 45-aastane näitejuht on otsustanud teatriga lõpparve teha.

“Lähima saja aasta jooksul ei kavatse ma teatris enam midagi teha. Teater on võtnud minult kõvasti energiat, aega ja ka isiklikku raha. “Põrgupõhja” tegin sellepärast, et möödunud aastal lubasin seda Kaarma vallavanemale Ülo Veversile. Tänu Kaarma vallavalitsuse soovile ja heatahtlikule suhtumisele valmis lavastus Kuressaare Linnateatri KT projektina. Ega ma edaspidigi igavust tunne. Tööd ja tegemisi mulle jagub,” on Tõnis Kipper oma loobumisotsuses kindel.

“Põrgupõhja uus Vanapagan”, 1939, oligi määratud jääma Tammsaare n-ö Päranduseks järeltulevatele põlvedele. Üsna üksmeelselt peetakse seda ühiskonnakriitiliseks romaaniks, s.o. kodanliku ühiskonna kriitiliseks. Eelkõige on see siiski filosoofiline romaan – ilmaelu, argielu müütiline käsitlus. (Näitemängu tutvustavast trükisest).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 97 korda, sh täna 1)