Kas peab ikka läbi kihutama ehk Võiks ka Muhumaale sisse põigata (5)

Kas peab ikka läbi kihutama ehk Võiks ka Muhumaale sisse põigata

 

Lugesin Kaja Tampere 27. mail Oma Saares ilmunud ja suure aplombiga kirjutet lugu väikese üleolekuga. Muigasin saarlase üle, kes Muhu saart jälle jalamatina kasutanud ning unustasin ta üsna peagi.

Siis aga puutusin kokku nii saarlaste kui ka muhulastega, kes olid artikli peale solvunud ja tigedad. Võtsin kätte vanad lehed ja lugesin uuesti. Kaja Tamperel on ju õigus mitmest aspektist, kuid kirjutatud on lugu selliselt nagu igaüks, kes Saaremaale saabub, peaks Kuivastu–Kuressaare maanteed mööda kihutama ja kui tuju tuleb, siis tuhlist ja notti süüa saama.
Elu saartel ei seisa paigal

Ma ei tea, kuidas on lugu tõsimeelsete saarlastega, aga mina, veerandsaarlast ja põhiliselt ikka muhulane, põlastan tuhlist ja notti. Ju need vaesed ajad omal ajal selle isu lõplikult ära ajasid. Ma ei jaga arvamust, et Muhus ja Saaremaal peaks olema kõik nii nagu möödunud sajanditel. Areng toimub igal pool ja tänane küla hakkab võtma teist ilmet.

Uue ärkamisaja nostalgilised hüüdlaused kõigi talude taastamiseks olid juba eos hingusele minekule määratud. Üleilmastumine on vääramatu nähtus ja tahame me või mitte, sellega tuleb arvestada. Tänapäeva küla on mitmekihiline. Hea, kui igas külas on üks tootmistalu, kas siis liha-piimakarja, teravilja või köögiviljade kasvatamiseks.

Igas külas on aga järjest rohkem neid, kes otsivad vanadusepõlve pidamiseks varjulisemat paika või vuntsivad üles vanu talumaju, et oma närvesöövast juhtimis- ja äritegevusest mõnusasti veidi teistsugustes oludes lõõgastuda. Ehitatakse ka uusi elamuid, mis tunduvad meile esialgu võõrastavad ja naeruväärsed. Ajapikku saame aru, et Tallinna linngi pole üles ehitatud ainult kolme õe stiilis.

Omapära kaob euronõuete tõttu

Kaja Tamperel on ilmselt tuline õigus, kui ta ütleb, et “Kõige vähem euronõudeid ja standardeid on näha just sealsamas Euroopa südames, julgen väita oma isikliku kogemuse põhjal.” Ka mul on oma isiklik kogemus ja nägemus ses osas.

Kolm noort naist hakkasid hasardiga tühjalt kohalt rajama Tallinna vanalinnas kohvikut. Asi hakkas valudele ja vaevadele vaatamata juba minema, kui tulid esimesed tervisekaitsjate ettekirjutused. et vaja värsket remonti teha. Edasi uued ettekirjutused ja trahvid, et lihatoite ja magustoitu ei tohi ühes köögis teha. Teist kööki ei andnud aga vana linnamüüri sisse uuristada.

Jäeti siis magustoidud tegemata. Läks veidi aega kui tuli ettekirjutus – köögil peavad ümarad nurgad olema, et europuhtus oleks saavutatav. Noortel inimestel viskas siis üle. Samasuguseid totraid näiteid leiame Muhu- ja Saaremaaltki, kus euronõudeid täht-tähelt järgides oleme küladest kaotanud väikesed külapoed ja autokauplused.

Hiljuti kuulsin, kuidas talupidaja valas piima kartulivagude vahele, sest mõne lehmaga talupidaja piima kokkuost pole piisavalt rentaabel. Euronõuded seda piima ju kohalikus poes müüa ei lubaks, kuigi ostjaid ilmselt jaguks. Külasaunades nõutakse kahhelpõrandaid ja -seinu, mis tõelise saare sauna mõnu ära nullivad. Kõige kurvem on minu meelest asja juures see, et ülimalt steriilseid euronõudeid järgivad väsimatu agarusega Eesti ametnikud.

Eestimaa pole ainult Tallinn

Ja nii nagu Tallinn pole veel kogu Eestimaa, nii ei ole ka London hoopiski Inglismaa. See maailmalinn ei anna edasi inglise elulaadi, pigem kolistagu siis turist ikka kasvõi Corn-wallis, mis ju igale Muhu memmelegi omaseks saanud Rosamunde Pilcheri paljude südamlike raamatute kaudu.

Kaja Tampere ei uita ka Brüsseli tänavatel, vaid põikab sisse Brüggesse ja Genti. Ja Saaremaale tulnu ei saa pilti Muhust, kui vuhiseb Kuivastu–Kuressaare maanteed mööda ja loodab sobiva ninaesise saada Liiva värskelt avatud restoranist. Restoran on restoran ja kui Liiva restorani omanik passiks oma restoranis külalisi moosides, siis jääksid ta muud tööd tegemata, mille arvel ta restorani avas.

Ka Aki kõrtsi oleks võinud sisse vaadata või Valge Varese baari Kuivastu sadamas, mis mõlemad jäävad ju tee äärde.

Selleks, et Muhumaast ja tema maitsetest pilti saada, tuleks ikka põigata peateelt tolmavatele külateedele. Olen Kaja Tampere nii armastatud soomlasi Muhumaal kostitanud 5 päeva ja ajast tuli veel puudu. Möödunud aastal näitasin Muhumaad rootslastele, kes ütlesid, et neil pole nii huvitavat reisi tükk aega olnud. Ja tagasi tulevad nad juba sel aastal. Iga küla on Muhus ju omanäoline. Paljudes kohtades võib saada maitsvaid roogi, mis niihästi muhumaitselised kui ka üleeuroopalise maitsega.

Ja kui on läbemist, et õigel ajal oma reisi planeerida ja mõelda, mida soovitakse, võib Muhumaalt saada isegi täkumuna praadi. Kivisoo Martin aga laseb oma käega kala küpsetada, liha suitsutada ja võid teha ning mett meekärgedest lutsida, kui rändajal peaks eksootika järele himu olema.

Tidrik pole muhukeelne sõna

Ja Muhu tüdrikud on naksis aitamas. Keda Kaja Tampere ihaldas, ei tea, sest muhulased sõna “tidrik” ei tunne. Liiva restorani sisustus on aga kiitmist väärt: nii seintelt vastu vaatavad vanaemade vaibad, vanade fotode suurendused seintel, et tuletada meelde vanu aegu, ja muhu mööblitegemise traditsioonid kajastuvad ka restorani uutes laudades ja toolides. Ma küll ei taipa, mispärast oleks pidanud nendele peene puuriga koiaugud sisse tegema, nagu kuulda on vanast Euroopast tulnute soovidest ja ära määrima, et vanemat hõngu anda.

Niisuguse lauslahmimisega võib iga ilusasti mõeldud ja tehtud asja ära lörtsida. Nagu öeldud, restoran võib olla ka külakolkas ja kõrtski on omal kohal. Muhulased on igatahes rõõmsad, et neil on koht, kus sünnipäevi, peiesid ja muid olemisi pidada. Miks mitte suvisel ajal ka jalga keerutama tulla ja mõnd head lauljat kuulama.

Ja Muhu restoranis on isegi mõni roog olemas, mida Tallinna uhked restoranid oma menüüsse palumas käinud. Loodan, et muhulased nende roogade tegemise nipid ikka oma teada jätsid.

Kui ma Saaremaad oma sõpradele näitan, siis käin ka Kaja Tampere arvates ainsas Saaremaa pärlis – Lümanda söögimajas – ja mugin seal suure mõnuga pannileiba, aga Saaremaa on juba nii suur ja lai, et leida nii seda kui teist.

Olen oma sõpradega teinud 1990. aastast alates igal värvilisel sügisel, mis on ju ometi kõige ilusam ja omapärasem aeg lehtpuuderikkal saarel, Saaremaa matku. Loodan sel sügisel teha juba oma 18. matka. Kuulutada, et tunnen kõiki paiku, ei julge ma hoopiski.

Olen avastanud väga omapäraseid nurgataguseid. Olen ikka ja jälle üllatunud, avastades muhulaste ja saarlaste nutikust oma kodude kaunistamisel ja traditsioonide hoidmisel kitsastele aegadele ja oludele vaatamata. Et seda näha, tuleb vaadata saari seestpoolt.

Ainu Kään
muhulane Pädastest

ainukaan@hot.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)