Lugu ühest omamoodi lambast, kes peab ennast hobuseks (1)

Lugu ühest omamoodi lambast, kes peab ennast hobuseks

PIRI-PIRI JA SÕBRAD: Kui leivasöömiseks läks oli Piri-Piri esimene kes kutsumise peale tuli. Lamba kõrval paremal tema suurim sõber ja kaaslane Omar.

Mustjala külje all Vanakubja külas elab üks isevärki lammas. Piri-Piri nimeks. Toodud Soomest koerte kiusamise eest seitsmekuisena Kooli-Kopli ratsatallu, leidis ta sealt endale sõbrad hobuste näol, kellega koos ta oma päevi nüüd veedab. Taluperemees on sellega nii harjunud, et nimetab Piri-Pirit jutu käigus nii mõnigi kord hobuseks.

Mustjala poest kaasa haaratud pool pätsi head vormileiba kaob suure trügimise käigus Piri-Piri ja tema sõprade mokkade vahele nagu muuseas. Hobustest mitu korda madalam lammas trügib vapralt nina aia vahele, kartmata, et teised ta ära lömastaks.

Elab koos sõpradega

Taluperemees Jorma T. Ihalainen räägib, et sai nüüd juba kolmeaastase Piri-Piri endale Soomest, kus lammas ja sealne koer ei saanud omavahel eriti kenasti läbi. Mälestuseks karmidest aegadest ja koera poolt katki näritud liigestest hoiab Piri-Piri siiani tagumist jalga kuidagi veidralt poolviltu. Tundub nagu oleks tegu puujala või siis vanadusest tingitud kangusega.

Tulnud Saaremaale, hakkas Piri-Piri hobuste juurde hoidma. “Ta tuli üksi. Üksi on kurb olla. Siis võttis ta selle hobuse kohe sõbraks. Hobusele meeldis ka,” kirjeldab peremees loomade sõpruse saamislugu. Seda, et mõni nendest loomadest lambale kabjaga äigaks, ei ole vaja tal karta.

“Hobune ei löö teda kunagi,” kinnitab peremees Jorma. Piri-Piri elab koos hobustega tallis, sööb nendega koos kaeru ja uitab koos koplis. Kui peremees hobuseid kuhugi kaugemale viima läheb, siis pannakse lambale nöör kaela ja jalutatakse temaga nagu koeraga.

Varjuks palava päikese eest on kolm hobust ja lammas kopli serva puude alla varju läinud. Piri-Piri on ennast hobuste kõrvale jaheda mulla peale kenasti külili seadnud. Jorma kinnituse järgi kaevab Piri-Piri endale karjamaal augu ja palavate ilmadega magab seal. Inimeste tulekul on Piri-Piri veidi arglik ja poeb hobuste jalge vahele varju. Eriti paistab ta hoidvat uhke musta värvi Omari jalge vahele. Jorma sõnul ongi kuulsa näitleja Omar Sharifi järgi nime saanud hobune Piri-Piri suurim sõber. Nagu lapsevanema eest.

Siiski võib vahel juhtuda, et ennast vastu hobuste jalgu sügav Piri-Piri hakkab neile närvidele käima. “Kui hobune on sellest tüdinud, tõstab ta lamba üles ja raputab,” räägib Jorma.

Looma huvitava nime kohta annab kokandushuviline Jorma teada, et piri-piri on tegelikult tšillipipra moodi maitseaine, mida nimetatakse ka Aafrika Kuradiks. Selle kandi pealt vaadates on nimevalikuga küll mööda pandud, kuna Vanakubja küla Piri-Piri on vana rahu ise, kui ta liikvele läinud hobustega oma natuke kangel jalal mööda koplit ringi kappab.
“Kui teda vaadata, siis toob ta inimestele rõõmu,” ütleb Jorma.

Mitte ainult lammas

Saades Jormaga kokku ja talle oma huvist rääkides, tuleb välja, et lisaks lambale, kes end hobuseks peab, on talus olemas ka omapärase, natuke lehma moodi mustriga hobune ning koer, keda peremees Kivipalluriks kutsub.

Piri-Piri elukohast natuke eemalasuvas koplis kappab ringi pruuni-valgekirju hobune, kelle nimi on Mummu. “Natuke nagu indiaanifilmide moodi,” nendib Jorma koplis laka lehvides ringi liikuvat Mummut. Jorma räägib, et tegelikult oli Mummu väga metsik hobune ning keegi ei saanud teda kätte. Kuni tuli üks koolitaja, kes tegeles hobusega kolm kuud ning nüüd laseb Mummu endaga ka ratsutada.

Kooli-Kopli taluõues kostub haukumist. See tuleb Tikri ehk Kivipalluri suust. Kolmeaastase prantsuse buldogi hobi on ninaga mööda õuet rusikasuurusi kive enda ees lükata. Väsimatult.

Algselt oli koeral olnud pall, kuid kivid olevat praktilisemad, kuna koer võib nendega rahmeldada senikaua, kuni väsimus jalalt niidab. Endal nägu sopane ja keel kruusane. Aga kivi nähes ei saa enam rahulikult olla. Tundub, nagu tegu oleks mingit sorti sõltuvusega.

Raul Vinni, Sergo Selder

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 126 korda, sh täna 1)